No time, no see, sweet Oslo!
/29. veebruar 2024/
Nüüd on lõpuks minu hetk käes, jõudsin ära oodata!
Nagu juba siin blogis varasemalt mainitud, siis 2022. aasta oktoobris sai kirjutatud Erasmus+ projekt, mille raames on võimalus 13 Viljandi Laste ja Perede Tugikeskuse töötajal laia maailma õpirändele minna.
Üks suur põhjus, miks selle projekti kirjutamise ette võtsin oli ju ikkagi minu enda suur avastamistung. Omakasupüüdlik nagu ma olen, saingi täna hommikul suuna lennujaama poole võtta ja siit udusest Eestist ära lennata.
Sooja- ja päikeselembelisi pilte siit minu blogist leida kahjuks ei saa, vastu võttis mind veel udu ja vihmasem Oslo, kuid õppimis- ja avastamisrõõmu on siin ilmselt küllaga!
Läbirääkimised ja külastuskokkulepped on sõlmitud kahe erineva asutusega, aga sellest juba lähemalt homme…
God natt! – nagu siin kombeks on öelda.
Äratundmisrõõmu kui palju!
/1. märts 2024/
Elevus uue ja huvitava vastu oli ilmselt nii suur, et öösel oli raske järjestikku und nautida, vaid pidin hoopis oma mõtetega tegelema.
Hommikusöök söödud, asusin Barnas stasjoni poole teele. Kesklinnast on sinna umbes 20 minutit metroosõitu. Vahest minu puhul ei tööta sellised lihtsamad asjad nagu orienteerumine (sh ka Google Mapsiga) ja erinevate ühistransportidega suuna valimine, AGA uhke tunne hinges, täna esimese korra ja lihtsa vaevaga olingi kohal!
Oli väga põnev ja informatiivne päev. Kui varem oli mul teadmised Blå Korsi (Blue Cross) kohta kui peamiselt alko- ja narkoennetusega tegelevast organisatsioonist (https://internationalbluecross.org/), siis Barnas stasjon on veidi teistsuguse spetsialiseerumisega ning see sobis minu jaoks nagu rusikas silmaauku.
Kohtusin Barnas stasjoni juhataja Kristian Remiga ning sain põgusa ülevaate asutusest, mis on nende eesmärk, kuidas ja mille alusel töötavad ning kuidas toimib nende puhul riiklik rahastamine.
Blå kors barnas stasjon
Barnas stasjonis (https://www.blakors.no/barnas-stasjon/) on oodatud erineva taustaga pered, keda võivad saata erinevad riskid elus. Uuringust, mille nad on aja jooksul oma klientide jooksul läbi viinud on tulnud välja põhjused, miks nad on Barnas stasjoni poole pöördunud: sotsiaalse tugivõrgustiku puudumine, erinev elukogemus (sõjapõgenikud ja pagulased, varasem kehv peretaust jne), mitmekultuuriline perekond, erinevad probleemid perekonnas (alkohol, narko, vägivald), üksikvanemlusega kaasnevad mured, kehv arusaamine riiklikust süsteemidest ja toetustest, terviseprobleemid, majanduslikud probleemid.
Reede hommikuti toimub neil tavapäraselt sündmus “Drop-in”. Sain hea võimaluse sellest osa saada ja samaaegselt ideekorjet teha. Sündmus siis nagu nimigi ütleb võimaldab peredel lihtsalt sisse astuda ja muljeid/kogemusi jagada. Pakutakse hilist hommikusööki – täna oli menüüs bataadi-porgandi püreesupp. Põnev oli näha, et vanemad tulevad lihtsalt sinna – mõned on uued või vähem käinud, mõned aastaid. Vastuvõtt on soe ja juttu jagub kauemaks. Vanemad nagu iga teinegi, arvatavad lastest, teevad nalja ja vahest viskavad ka mingeid muremõtteid sekka, et koos arutleda ja uusi ideid saada. Hiljem kohvi ja kaneelisaiaga arutelu jätkub. Seal on üks töötaja, kes teeb süüa ja on olemas ja jutustab vanematega kaasa. Kui võõrana sisse astuksin, siis ei saaks küll aru, kes seal töötab, kes mitte. 🙂
Menüüs bataadi-porgandipüreesupp
Päeva lõpetasin taas Kristianiga ning tekkinud küsimused said kõik vastuse. Näen palju sarnasusi sellega, mida meie teeme. Peamine erinevus on see, et meie tegeleme universaalse ennetusega ehk ootame enda juurde kõiki peresid.
Väga äge ja südantsoojendav oli kuulda sarnaseid põhimõtteid nagu näiteks “tegevus ise ei ole eesmärk, see on tööriist”. Selle teema koha pealt on vaja areneda ka paljude mõtteviisil, sest eks see “tilu-lilutamine” on ju nii lihtne kriitika visata, aga mis väärtusel sellel tegelikult on, selle üle võiks diskuteerida küll ja veel.
“Inimene ise on väärtus, tema saab vaid oma elus positiivseid muutuseid esile kutsuda, on vaja vaid usku temasse ja toetust” – jah, oli väga palju äratundmisrõõmu! 🙂
Igal perel, kes nende juurde tuleb on üks nn kontaktisik, kes nende taustast teab, nendega kontaktis on ja neid nõustab. Suur rõhk oli teooria+praktika koostööl. Näiteks esimene nõustamine leiab aset kabinetis, aga sealt liigutakse välja olenevalt murekohast, näiteks koos lapsega mänguväljakule või kööki vms, kus saab ka praktilist poolt (näiteks vanema suhtlus lapsega, lapsega mängimine (sh lapse juhitud), lapse eest hoolitsemine) arendada. Sellest tekkis endal kohe mitu ägedat ideed ja üks põhimõte, mille kindlasti kaasa võtan! 🙂
Superäge ja väga informatiivne päev! Esmaspäeval on mul võimalus saada osa tegevusest õues. Ootan põnevusega!
Õhtu sain lõpetada oma väga armsate norrakatest sõprade juures. Olen nende juures varem 3x (ilmselt 2007, 2008 ja 2014) käinud ja niiii äge oli üle pika aja tagasi olla! Muideks, jälle rongiga otse kohale ja eksimata õiges kohas!
Siiras taaskohtumisrõõm ja muidugi ülimaitsev pitsa! 🙂
Vihm, vihm, vihm
/02. märts 2024/
Ma tunnen, et pean ikka mõne sõna oma nädalavahetusest ka jagama. Muidu ju kaks päeva täitsa kaotsi läinud. 🙂
Oh kuidas ma reede õhtul mõtlesin, et laupäeva hommikul ma magan kaua. Valmistusin selleks korralikult, tõmbasin hotellitoas paksud kardinad ette ning vaatasin igaks juhuks kaks korda ega telefonis äratusi pole.
Plaks silmad lahti! Peaaegu kuulsin Unematitki: “Tere hommikust, armas inimene, kell on 7 ja Sul on ilmselgelt aeg ärgata!” Jeii! Mis siis ikka, oli võimalus seda hommikul töiselt kasutada. Seega kõik vajalikud meilid said vastatud ja mõni asi isegi rohkem kui nädal aega ette tehtud.
Leppisime eile õhtul kokku, et kohtume Peri ja Joruniga täna pealelõunat, kell 13.00. Lõpetasin arvutiga 12.20 ja kui telefoni võtsin, siis avastasin, et just leidsin hoopiski 1.5h vaba aega, sest arvutikell oli omadega Eestis. Ideaalne võimalus linna väikese jooksutiiruga avastada. Oma ekskursiooni juures näiteks taipasin, et olen ikka ooperimaja juba varem Oslos käies külastanud (eile väitsin teistele, et ei ole) ja et siinsed norrakad on ikka ka saunarahvas. Nimelt on ooperimaja ette saunad tehtud, nii et saab otse sulpsviuhti jäisesse vette karata. Äge!
Pealelõunat suundusin Kråkstadi, jõime koduses raudteejaamas kohvi ja suhtlesime inimestega.
Jorun enne pensionile minekut töötas koolis ja nagu tal abikaasa ütles, tunneb ta peaaegu kõiki seal.
Ma mäletan juba esimesest kohtumisest nende samade norrakatega, kui nad 2006. a Viljandisse tulid ja ma nendega tuttavaks sain. Ma veel rääkisin kodus, et need norrakad on kohe palju teistsugusemad ja rohkem avatumad kui eestlased.
Seda oli nüüd meie kohvitamise jooksul näha ka. Olime kohvikus u 1.5h ja selle aja jooksul käis meie suure laua tagant läbi 3 erinevat seltskonda. Mõni neist oli tuttav, aga isegi kui polnud, siis juttu jätkus kauemaks ja muidugi sain kõigile endast ja enda tegemistest rääkida. No lahe, minu meelest meil sellist asja väga ei juhtu… 🙂
Sõitsime linna Drøbak, plaanis oli külastada Jõuluvana, kellel on seal lausa oma maja ja kes aasta läbi tegutseb selles armsas linnas. Selgus aga, et laupäeviti vajab Jõuluvana aega ka iseenda jaoks ja nad on õhtupoolikul suletud. Sellest aga polnud midagi, sest kui linna sisse sõitsime, hakkasin juba midagi tuttavat märkama ja kui jõuluvana maja ette jõudsime, siis jällegi meenus, et olen seal varem käinud, seda aga siis 2007. aastal, kui esimest korda Oslot külastasin.
Õhtu lõpetasime restoranis Sushi Terias. Väga armas koht, aga kohast armsamad on inimesed, kes seda peavad – Marina ja Sergei Eestist! Ülimaitsev toiduelamus ja nii tore oli vahelduseks eesti keelt kõneleda. 🙂
Veel vihma…
/3. märts 2024/
Ei ole halba ilma, on halb riietus… Kohver oli küll 20.9kg, aga siiski kummiülikonda ja kalamehesaapaid kaasa ei võtnud. Seega pühapäev möödus peamiselt hotellitoas, pealelõunal ikka põikasin Peri, Joruni ja nende tütre Hegega kohvikusse. Vihma sadas, kõik ujus… ja nii see päev turistina tubasena mööduski.
Esmaspäev ehk Esimene sajuta päev!
/4. märts 2024/
Raske on sõnadesse panna seda tunnet, kui kardinaid eest tõmmates on näha sinist taevast ja väikest päikesesädetki! Täna tuleb küll super päev! 😀
Hommikupoolikul oli võimalus valmistada ette järgmiste õpirändurite dokumendid. Tegin endaga kohe diili, nii kui dokumendid saadetud saavad, jooksuriided selga ja minek! Joostes lihtsalt saab palju rohkem sama ajaga näha ja ometi ei saa ju head ilma raisku lasta!
Kuningaloss ja ooperimaja
Aga nüüd siis asja juurde ka. Täna oli keskuses õhtune tegevus plaanis, seega oodati mind Barnas Stasjonis peale lõunat. Mul oli võimalus saada osa õuetegevustest koos perega. Seda viisid läbi kaks meesterahvast, kes on ühtlasi ka loodusterapeudi väljaõppe saanud ning nende peamine töö ongi laste ja peredega välitingimustes.
Pean ausalt praegu ütlema, et see oli mulle ka täna korralik elamus ja nii palju mõtteid on peas, ei oskagi kohe neid koondada siia. Taaskord tulles varasema juurde, siis tegevus ei ole peamine eesmärk, vaid on tööriist, kuidas eesmärgini jõuda. Õuetegevuste peamiseks eesmärgiks on võimaldada erinevad tegevusi peredele, mida nemad ilmselt ise kunagi ette ei võtaks, aga mis annaks võimaluse näha, kuidas teha ja mida on vaja ja suur usk on, et keegi kogemusest ka õpib ja proovib ise. Sealjuures erinevate vanemlike ja sotsiaalsete oskuste õpetamine ja toetamine + võimalus suhelda teiste vanematega, jagada kogemusi jne.
Täna oli plaanis matk metsa, grillimine ja vabas õhus tegevuste läbiviimine. Kõikidesse tegevustesse kaasati ka pered, sh pakkimine ja asjade tassimine, toidu valmistamine ja asjade ülesseadmine. Nii me siis läksimegi, kott seljas puude ja muu vajalikuga – raskem kindlasti kui mu kohver! 😀
Taaskord väga äge õhtupoolik! Toit oli maitsev, kõik oli väga sõbralik ja mõnus, lapsed olid rõõmsad ja täiega nalja sai – mida veel elult tahta! 🙂 Metsast tagasi jõudes oli juba täitsa pime, aga elamus oli see küll. Üks ema ütles läbiviijatele, et teil on nii nauditav töö! Seda oli küll ilus kuulda! 🙂
Enne matkale minekut istusime koos ja rääkisime tegevust läbi, planeerisime shopingut ja hindasime erinevaid riske, mis selle tegevusega kaasas võivad käia. Need kaks selli olid küll nagu omaette maailmas, nii ägedad inimesed, kes viitsivad möllata ja vaeva näha. See ettevalmistamine oli ikka korralik töö omaette. Ja nende mõtted ja arusaamad, miks nad neid asju teevad – oli taas nii palju äratundmisrõõmu ja mis siin ikka, point ongi selles, et ajame ju üsna sarnast asja siin maailmas. No äge! Eriti äge, kui leidsin nende tahvlilt toreda lause mängimise kohta – taas oli ühisosa, millest rääkida.
Ma olen nii tänulik, et sain võimaluse Blå kors Barnas stasjoni tööd lähemalt näha ja saada ülevaade sellest kõigest ägedast, mida nad perede heaks ja koos nendega teevad! Siiras tänu! 🙂
Päike ja uus koht!
/5. märts 2024/
Täna oli väga töine, informatiivne ja teadmisterohke päev. Barnas stasjoniga lõpetasin eile ja täna liikusin teise asutusse, milleks on BUP Furuset – laste ja noorte psühhiaatria (lapsed kuni 18-a saamiseni).
See on nüüd jällegi midagi täitsa teistsugust, millega küll ei saa sarnasusi otsida minu igapäevatöös Perepesas, kuid küll lasteaia/koolide vaatest ja laiemas mõttes tean Eesti süsteemist nii mõndagi. Seda põnevam oli täna otsida sarnasusi ja erinevusi ning mõelda kaasa, kuidas ja miks nad mingeid tegevusi teevad.
Minu armas mentor Hildegunn ootas mind täna juba üsna varajasel hommikutunnil ning oli mulle koostanud päevaplaani väga erinevate tegevuste ja vaatlustega. Hildegunn oligi mu peamine kontakt siin, kes ühtlasi leidis mulle võimaluse Barnas stasjoni juhataja Kristianiga kontakti leidmisega. Seega ülitore, et mu kenad Norra sõbrad tundsid Hildegunni ja sealt see kõik värk pihta hakkaski! 😉
Tõotas tulla põnev päev! Ja nii läkski…
Mul oli täna võimalus osaleda mitmel testimisel ja nõustamisel vaatlejana. Alustasin päeva videoruumis koos psühhiaater Lenega, jälgisime 4-a poissi, kelle puhul kahtlustati autismi ja keda hinnati ADOS-testiga (mitmeid erinevaid tegevusi ja mänge, mida poiss pidi juhendatult või enda initsiatiivist tegema).
Testi viis läbi kliiniline psühholoog ja toas oli veel vaatlejana teine psühholoog + videoruumis Lene. Seega 3 inimest, kohe peale testi arutasid nad omavahel, mida märkasid ja hindasid testi põhjal tulemust.
Hiljem kuulsin, et selle poisi puhul pigem nad autismi välistavad (igaks juhuks mainin, et see oli mitmes kohtumine poisi ja emaga mitte esmavisiit).
Seda oli väga põnev jälgida, kuidas poiss suhtles täiskasvanutega ja kuidas mängis, tegi juhendatud tegevusi jne. Test oli väga spetsiifiline, aitas jälgida lapse tegevusi ja oskusi (sh sotsiaalseid) väga mitmekülgsel viisil. Poiss töötas valdavalt kenasti kaasa, mõndadest asjadest oli rohkem huvitatud – näiteks raamatud – oskas lugeda inglise keelset raamatut, oli hästi silmkontaktis täiskasvanuga, oli põnevil erinevatest häältest ja väljendas selgelt enda tundeid nii kehakeeles kui ka verbaalselt. Põnev, põnev! 🙂
Videoruum nõustamisruumi jälgimiseks
Seejärel oli mul võimalus olla ühe inglise keelt kõneleva isa nõustamise juures. Hildegunn avas mulle veidi tausta, isa oli tema juures kuuendat korda. Peamiselt on probleemid 9-a tütrega, kes on nende patsient, kellel on diagnoositud ATH. Nad on palju tegelenud erinevate isa jaoks õhus olnud teemadega, kuidas lapsega suhelda, teda mõista, kuidas seada piire jne. Seekord oli Hildegunnil plaanis tutvustada isale emotsioonidel põhineva teraapia põhimõtteid.
Hea on näha, et nad teevad palju just vanemate nõustamisi, et vanemad mõistaksid oma lapsi paremini, oskaksid nendega nö võimalikult õigel viisil toimetada (olenevalt lapse eripärast) ning muidugi on oluline, et vanemad saaksid kinnitust, et nad on head vanemad!
Lisaks toimuvad aeg-ajalt erinevad õpigrupid vanematele – näiteks alles eile lõppes 2-päevane emotsioonidel põhineva teraapia väljaõpe vanematele, mida 3-liikmeline tiim läbi viis.
Peale lõunat osalesin väikese tiimiga nn kovisioonil. Nende asutuses töötab umbes 25 inimest (homme kohtun asutuse juhtidega ja kuulen üldistest teemadest täpsemalt), aga nad on erinevate valdkondade põhjal jaotatud erinevatesse tiimidesse.
Kovisioonil osales Hildegunn ja tema 3 tiimiliiget. Jagasid erinevaid juhtumeid ja ühtlasi ka sain vahepeal küsimusi küsida ja nemad mingeid asju lahti mõtestada. Minu jaoks taaskord põnev kogemus kuulata nende lugusid, raskuseid ja rõõme.
Tore oli kuulda nende kui psühholoogide-terapeutide endi haavatavusi seoses inimeste ja tööga. Näiteks teema: perekond, kellega tegelev psühholoog rääkis, et tal on nendega kohtudes alati hea tunne, et nendega saab superhästi vestelda nagu räägiks sõpradega, nad on targad ja intelligentsed, aga pidevalt teda saadab nendega töötades tunne, et ta tahab kõiges kõige parem olla, ta ei tohi eksida jne. Kuigi veel kinnitas, et ta usub, et ta on hea psühholoog ja teeb oma tööd hästi, aga see “eitohiometieksida” tunne saadab pidevalt! Huvitav selle juures oli see, et 2 teist tiimiliiget tundsid ja olid samade vanematega töötanud ning neil oli täpselt taoline mõte enda suhtes nendega üles kerkinud.
Kuulates kõrvalt kohe tekkis lihtsalt random mõte, kas võibki mõndadel inimestel selline nö võim/aura olla, et kõik nagu tahavad neile väga meeldida?! Õhtul linna vahel jalutadeski ei saanud seda mõttesälgatust oma peast välja. 🙂
Veel oli mul võimalus osaleda 5-a poisi kognitiivsete võimete testimisel – Wechsleri testiga ning osaleda ühe 17-a tütarlapse nõustamise juures, kes oli pärit Lätist, seega nõustamine toimus inglise keeles.
Tänast päeva on kokku võtte üsna keeruline, sest mõtteid on palju, aga tahaksin välja tuua peamise, mis jäi minu jaoks olulisena kõlama:
– neil on väga suur koostöö koolide ja lasteaedadega. Peamiselt kohtuvad nad alguses lapsevanemate ja lapsega, seejärel lepivad kokku haridusasutusega, et minna sinna last vaatlema. Peale vaatlust saavad suhelda õpetajate ja kooli juhtkonnaga. Seejärel tehakse plaan ja lepitakse nö kokku erinevad hindamised ja edasised võimalused raviks. Väga suur rõhk on koostööl haridusasutustega. Tehakse ka erinevaid koostöö- ja võrgustikukohtumisi.
Arutasime selle üle pikalt ja usun, et see on kindlasti üks suund, kuhu poole võiksime ka meie Eestis areneda. Nagu nad ise ütlesid, et see ei ole kohustus, nad ei pea seda tegema. Aga nad näevad lihtsalt sellisel koostööl nii suurt potentsiaali ja nende kogemus on, et see aitab väga palju edasi, kui kõik osapooled: lasteaed/kool, kodu ja raviasutus sama eesmärgi poole liiguvad.
Lene tõi hästi välja selle, et nende juures käib laps korra nädalas tund aega, aga ülejäänud suure aja on ta kodus ja koolis ning kui seal keskkonnas midagi ei muutu, siis ei saa oodata, et see tund nädalas lapse korda teeb. Absoluutselt nõus! 🙂
Eks endagi koolis töötamise ajast mäletan seda, kui nii väga oli nö vaja last psühhiaatriasse suunata ja lapsele diagnoosi saada, mõtlemata, et see justkui ei lahenda ju otseselt midagi. Tegusid ja suhtumist saab juba varem ise ka muuta! 😉 Ei saa eeldada, et saadad lapse kuhugi (olgu selleks näiteks kasvõi sotsiaalpedagoogi kabinet või siis psühhiaatriakliinik) ja seal tehakse ta nipsuga korda. Kõlab nagu see telesaade, kus lifti astus üks ja liftis väljus teine, aga arusaadav, muinasjuttudes ongi sellised asjad võimalikud. 🙂
Mõne asja paremaks muutmiseks on vaja sageli vaid väga väikseid samme astuda ja märgata positiivseid muutusi, ka neid, mida me võib-olla “normaalsuseks” nimetame, aga mõne jaoks on need väga olulised muutused! 🙂
– depressioonis noortega on väga keeruline töötada, tuleb kaasata terve perekond. Keskkond vajab mingit positiivset muutust ja väga palju on tarvis vanematele õpetada väga lihtsalt viise, kuidas oma lapsega suhelda.
– suur koostöö vanematega ja vanemate nõustamine
– mäng ja mänguteraapia. Neil on ka kaks mänguteraapia ruumi ja mitmed psühhiaatrid praktiseerivad ka mänguteraapiat lastega. Äratundmisrõõm taaskord, et mäng on lapse viis suhtlemisega ja selle kaudu saab väga palju infot lapse kohta, samuti kontakti ja luua usalduslik suhe. Äge, seega jeiii – teen seda mänguteraapiat veel parema meelega edasi! 🙂
Rääkisime ka, kuidas nutiseadmed mõjutad lapsi ja nende mänguharjumusi. Eile oli välja tulnud ühe Norra psühholoogi artikkel, kes arutleski teemal nutimaailm ja lapsed. Artiklis lausa käidi välja, et me peaksime üldse keelama kõik nutiseadmed lastele, sest võib-olla on see hoopiski põhjus, miks on tendents erinevate diagnooside kasvul (näiteks autism, ATH) suurenemises. Selgitas seda nii, et me tegelikult ei tea, kuidas see mõjub, sest mõjuhinnanguid saab teha vaid pikema perioodi vaadeldes ja analüüsides – seega ehk alles 20a pärast võib öelda, kuidas nutiseadmed väikelastele mõjuvad.
Jällegi üks teema, millest ise nii haaratud olen rohkem arutlema ja teadmisi omama. On põnev erinevatelt spetsialistidega sellel teemal arutleda ja nende vaatepunkte näha. 🙂
Mängutuba BUPis
Keeruline on kõike nüüd ümber mõtestada ja sõnadesse panna. Palju infot, teadmisi ja uusi kogemusi. Päev oli vist nii väsitav, et jõudsin hotelli ja magasin tund aega. Ega siis ilmaasjata öelda, et uni on aju seisukohast väga oluline, et uusi teadmisi ja oskusi kinnistada. Ju oli vaja! 🙂
Homme uus päev, uus päevaplaan – I’m so ready!
Mitte midagi uut siin päikese all
/6. märts 2024/
Pealkirja võib tõlgendada mitut moodi. Lugesin taaskord blogi üle, tegin mõned korrektuurid ja kui hakkan nüüd tänase päeva mõtteid kirjutama, siis saangi aru, et täpselt sama huvitav, põnev, informatiivne on olnud see päev. Seega emotsioonide mõttes mitte midagi erinevat ja see ainult positiivne! 🙂
Täna oli mul võimalus osaleda esimesel kohtumisel 4.5-a tüdrukutirtsu ja tema vanematega. Seejärel vestlesin asutuse juhi ja ühe osakonna juhiga. Osalesin uuringute tagasisidestamisel vanematele. Päeva lõpus sain veel natuke majatuuri ja teha väikese kokkuvõtte, reflektsiooni kahest seal veedetud päevast.
Tuba noortele
Vestlus asutuse juhtidega oli väga meeldiv, nad rääkisid, kuidas nende juurde jõutakse ja milline tendents on erinevate psüühikahäiretel noorte hulgas.
Nende juurde on võimalik saada läbi perearsti või näiteks ka lastekaitsetöötaja, kooli ja lasteaia. Nii, et vanem ise helistab ja paneb aja, seda võimalust pole. Perearst näiteks teeb suunamiskirja ja seejärel saab vanem lapsele aja panna. Nende juures töötavad väga laia spektriga erinevad spetsialistid – psühhiaatrid, psühholoogid (sh kliinilised), terapeudid-nõustajad, kliinilised pedagoogid, sotsiaaltöötajad jne. Ehk siis terve kamp väga hea väljaõppe saanud spetsialiste, kes siis pea kõikide patsientide puhul töötavad tiimiga.
Aja esmasele vastuvõtule peab saama 12 nädala jooksul (olenevalt kaebustest, aga kiiret sekkumist vajavad teemadega saab aja palju-palju kiiremini), kuid nende puhul on keskmine esimese vastuvõtu aeg 22 päeva.
Väga palju on teemaks Covidi järgne aeg ehk mõlemad juhid on seisukohal, et see lock-down, mis maailmas valitses, on olnud peamiseks põhjuseks, mis psühhiaatrilised probleemid praegu vaid tõusvas tempos liiguvad. Eelmine aasta oli neil 25% rohkem patsiente, üle-eelmine oli tõus 10%. Väga palju on tegemist söömisprobleemide, depressiooni, ärevuse ja ATH diagnoosidega.
Selline lugu siis… ja muidugi tuli jutuks taas elu nutimaailmas ning taaskord nentisid nad mõlemad, et see on väga suur probleem, eriti just väikelaste hulgas. Telefon või Ipad on parim lapsehoidja ning seda on kurb pealt vaadata, kuidas see ainult süveneb… 🙁
Kuulsin ka lasteaedade ja koolidega töötavast asutuses PPT – (the Educational and Psychological Counselling Service). Natuke on see ilmselt sarnane meie Rajaleidja keskusega, kes siis annab haridusasutustele nõu erinevate erivajadustega lastega töötamise kohta.
Osalesin ka ühe inglise keelt rääkiva perekonna nõustamisel või õigemini oli see tagasiside erinevate testide kohta. Peagi viieseks saav tüdrukul diagnoositi autismispektri häire. Õnneks olid vanemad selle teemaga end palju kurssi viinud ja nö valmistatud selleks ette. Kindlasti ei ole see lihtne uudis, mida vastu võtta, aga samas usun, et neil on parem, kui mõned käitumised on seletatavad lapse aju erisustega ning võimalus otsida abi ning tuge, kuidas sellist toredat, aga eripäraga last rohkem toetada.
Lõunasöögi ajal saadeti üks tore kolleeg teele, nimelt on neil võimalus mingi tööaastate järelt teha pausi töölt, et seda aega enesearenduseks kasutada. Seda tema tegema läkski! Teemasse ei jõudnud väga süveneda, kuid kõlas hästi! 🙂
Muideks, norrakad söövad väga palju erinevaid pagaritooteid – näiteks kontoris enamik sõid lõunaks mingeid täidetud baguettesid, leibu vms… Minu märkamise peale nad ütlesid, et jaa, pigem olen mina imelik, kes siis samal ajal sooja toitu sõin, sest see on nende jaoks ikka pigem õhtusöök ja lõuna ajal liiga raske seedida. No vot siis, seda ilmselt ma sealt kaasa ei võta ja jään oma sooja lõuna juurde ka edaspidi. 🙂
Mina ja minu armas mentor Hildegunn
Ning õhtul oli mul võimalus ühe toreda sõbraga, keda ma polnud 10a näinud, teha pikk jalutuskäik Oslos uues linnasosas. Väga armas! 🙂
Mina ja Lars Mathias
Mul on praegu palju mõtteainet ja üks hetk pean selle kõik kuidagi rohkem kokku võtma, vaatama, kuidas eesmärgid said täidetud ja reflekteerima. Seda aga teps mitte täna tegema ei hakka. Las seedib!
Nagu ma ütlesin on ülipõnev olnud! Ma olen ääretult tänulik, et sain võimaluse kahes nii erinevas asutuses töövarjuna osaleda. Kes pole ise töövarjutamas käinud, siis tasub tõesti minna! Ei tasu üldse enne seda võimalust maha teha, kui pole ise katsetanud! Soovitan soojalt ja rõõmustan, et kohe nüüd nädalavahetusel on tugikeskusest lendu tõusmas kahe erineva riigi poole veel kolm kolleegi! 🙂
Tegelikult on täna juba 7. märts ja istun lennujaamas, kohe panen läpaka kinni, sest saab lennule minna. Ma pean rõõmustades mainima, et avastasin, et olen väga arenemisvõimeline inimene – näiteks, ma peaaegu, et ei eksinud selle tripi jooksul kordagi ära. No veits valetan – esimene päev rongijaamast hotelli oli 1km, aga suutsin selle 20.9kg kohvriga vihmases linnas venitada 2.3km pikkuseks. Aga see oligi põhimõtteliselt kogu lugu – ah, selle eest võtan isegi kapist kommi kui koju jõuan!
ÄGE, väga ÄGE!
Takk, Norge, vi ses igjen!
