Autorid: Temple Grandin, Richard Peek
Raamat on välja antud 2013. aastal, eestikeelne tõlge 2015. aastal.
Ülevaade raamatust:
Raamat selgitab, millised on autistlike inimeste aju erinevus ja käitumuslikud eripärad, mis sageli teistele inimestele tunduvad veidrad või probleemsed. Kahjuks liiga tihti saabki autistlik laps endale märgi külge, kui kasvatamatu jõmpsikas.
Raamat on kirjutatud autori poolt, kellel endal on diagnoositud autism juba lapsepõlves. Autor on nüüdseks 75-aastat vana naisterahvas, kelle peal on tehtud väga palju erinevaid autismialaseid uuringuid sh korduvaid aju-uuringuid. Ta on läbi enda tundmaõppimise aru saanud, millised on tema enda tugevused ja nõrkused, löönud elus väga edukalt läbi, suureks abiks on olnud toetav keskkond, kus ta üles kasvas. Ta on teadlane, kes on kogu elu uurinud autismi olemust ja põhjuseid, kirjutanud teisigi autismialaseid raamatuid ja on andnud väga palju autismialaseid loenguid.
„Autistlikud lapsed tunduvad paljudele taktitud, kuid tegelikult on nad lihtsalt võimetud sotsiaalseid vihjeid tabama. Paljudel neist esineb jonnihoogusid. Nad ei istu vaikselt, nad ei jaga teistega oma mänguasju ja nad ei lõpeta täiskasvanute vestlusesse vahelesegamist. Inimene, kes ei ole kunagi autismiga laste käitumismustreid uurinud, võib jõuda kergesti järeldusele, et probleem peitub nende laste vanemates mitte lastes endis.“
Mulle meeldib väljend, et sildid kuuluvad toidupoodi mitte inimestele otsaette. „Sildipõhise mõtlemise puudused ja ohud viitavad erinevusele selle vahel, mismoodi käitumine teistele paistab ja mismoodi see lapsele endale tundub.“
Ühe autisti kirjeldus kohvikus käimisest:
„Minu jaoks on lugu hoopis teine. Naine, kes meie lauast mööda läheb, jätab endast maha hingematva parfüümipilve ja mu tähelepanu nihkub mujale. Seejärel köidab mu tähelepanu vestlus, mis toimub mu vasaku õla taha jäävas lauas. Mu vasaku käise kare külg hõõrub mu keha mööda üles ja alla. Mu tähelepanu suundub sellele. Mind ümbritsevatesse helidesse lisanduvad kohvimasina sisin ja vilin. Vaatepilt, kuidas poe esiuks avaneb ja sulgub, imeb mind täielikult endasse. Olen jutujärje kaotanud, ma ei ole teiste inimeste jutust põhiosa üldse kuulnud… Kuulen ainule aeg-ajalt mõne sõna.“
Autor jagab autistlike inimeste mõtlemise kolmeks: mõtlemine mustrite abil, mõtlemine sõnade ja faktide abil ning piltide abil mõtlemine. Õpetades lapsi, on meil võimalus laste tugevad küljed välja selgitada. Aju käitub nagu lihas. Kui mingeid ajupiirkondi intensiivselt kasutada, siis need kasvavad. Õpetaja roll – hariduse roll ühiskonnas – on küsida: „Heakene küll, milline ta siis on?“ Selle asemel, et lapse puudujääke ignoreerida, tuleb olukordi nende järgi kohandada.
Autor toob raamatus välja mitmeid näited sellest, kuidas lapsele õige toe ja õppevormi leidmine tegi käitumisprobleemidega lapsest musterõpilase. Tõrksaks ja trotslikuks võib muuta nt „titekas õpe“, kui lapse aju on hoopis mõnes valdkonnas väga palju edasi arenenud kui samaealistel teistel lastel. Siin tuleb juttu autismi ühest vormist, mis on Aspergeri sündroom. Aspergeri sündroomiga inimestele on omased eripärased käitumisviisid: empaatia puudumine, kehv võime sõprussidemeid sõlmida, ühepoolsed vestlused, intensiivne süvenemine teatavatesse huvialadesse ja kohmakad liigutused. Sellised lapsed võivad näiteks oma lemmikteemadest lõputult rääkida, seetõttu nimetatakse neid „väikesteks professoriteks“.
Autor on välja toonud väga paljudest erinevates uuringutest, kuidas autistlike ajude erinevus võib mõjutada käitumist ja tunnetuslikkust. Näiteks toob autor välja, et tema väikeaju maht on väiksem kui nö tavalises ajus, mis teeb tema kehaliselt kohmakaks ja mistõttu on tal praktiliselt võimatu õppida mingeid sportlikke tegevusi tegema sama hästi, kui tavalise väikeaju mahuga inimestel. Amügdalad on autistidel sageli suurenenud, see täidab nii palju erinevaid emotsionaalseid funktsioone, mistõttu võib autistlikel inimestel olla suurenenud hirmu- ja ärevustunne.
Aju ala- ja üleühenduvus – aju osade ühendused ajukoore eri piirkondade vahel võivad olla puudlikud (sotsiaalse tunnetuse, keele, täidesaatvate funktsioonidega seotud ülesannete soorituse vahel).
Üks ajuosa võib teise puudujääki kompenseerida. Näiteks hea nägemismälu – üleühenduvus seal ajupiirkonnas – seetõttu võivad näiteks osad autistlikud inimesed väga hästi näha selliseid detaile mida nn normaalse ajutalitusega inimesed ei märka. Tugevused võivad olla nõrkused ja ka vastupidi. Võib öelda, et nad ei näe puude taga metsa, aga neil see-eest on väga hea puude märkamise oskus. Lühiajaline mälu on halb, aga samas pikaajaline mälu võib olla erakordselt hea. Autistlik aju võib olla loovuspuhangutele keskmisest altim.
Muidugi toob autor välja, et see mis esineb tema autistlikus ajus, ei pruugi ilmtingimata leiduda kellegi teise autistlikus ajus. „Kuigi autistide ajusid uurides on leitud mitmeid kokkulangevusi, peame hoolikalt jälgima, et ei laskuks liigsetesse üldistustesse.“
Soovitused:
Laske lastel maailmaga suhelda, oluline õpetada sotsiaalseid oskuseid, mis on sageli autistlikel lastel puudu. Tuleb anda neile võimalus ja suunata neid erinevaid sotsiaalseid tegevusi proovima/katsetama, et ei tekiks tulevikus probleeme nt kuidas õigel ajal tööl kohal olla, kuidas võõrastega rääkida, kuidas abi küsida. Vaja on õpetada elementaarset viisakust, mis võib-olla mõnel lapsel tuleb kiiresti ja kopeerides vanemate käitumist, aga autistlikud lapsed vajavad sotsiaalsetes oskustes õpet ja pidevat kordamist, läbi proovimist.
Raamatu lõpus kõnetas mind üks väga hea lõik.
„Valitsege oma emotsioone. Kuidas seda teha? Selleks tuleb õppida nutma. Ja kuidas seda teha? Tuleb endale luba anda. (Ning kui teil on võimalik kellelegi teisele selleks luba anda, siis andke.) Te ei pea nutma avalikus kohas. Te ei pea nutma oma kaaslaste ees. Ent kui alternatiiv on lüüa või loopida, siis, jah, te peaksite nutma. Kui lapsevanemad räägivad mulle, et nende teismeline poeg nutab, vastan neile: „Siis on hästi.“ Poisid, kes nutavad, võivad Google’is töötada. Poistele, kes arvuteid peksavad, jääb uks suletuks. Olin ükskord teaduskonverentsil ja nägin NASA teadlast, kes oli just teada saanud, et tema projekt tühistatakse – projekt, mille kallal ta oli aastaid vaeva näinud. Ta oli umbes 65- aastane ja teate mis? Ta nuttis. See on hea, et ta nutab, mõtlesin endamisi. Tänu sellele oli ta jõudnud töökohal, mida armastas, pensioniikka välja. /…/ Kui te ei suuda oma emotsiooni valitseda, siis peate seda muutma. Kui tahate töökohta säilitada, siis peate õppima, kuidas muuta viha frustratsiooniks.
Soovitan raamatu lugemist kõikidele autistlike laste vanematele ning ka spetsialistidele ja õpetajatele, kes töötavad nende lastega.
Kokkuvõtte koostas Karin Kiilaspä
