Meie õpiränne sai alguse 4. novembri esimestel tundidel, külmast ja kõledast Tallinnast. Neli tundi hiljem astusime 20- kraadisesse Antalyasse. Vaatamata vabale laupäevahommikule ootas meid kohalik sõber Cem, kes oli tõmmanud nööre, et saaksime varakult hotelli võlusid nautima asuda.
Võtsime päikesest viimast ning avastasime linnas kohalikke bazaare. Vaatamata rannavalve lõunapausile tundsime end turvatuna. Kohalike oludega kohanemine oli üllatavalt kerge.
Esmaspäevaks olime puhanud ning valmis pisut tõsisemat tööd tegema. Meid ootas Ramazan – Hatice Savaş Özel Eğitim Uygulama Okulu. Saabusime kooli nagu tõelised prominendid- meid ootas direktor Davut Yildiz, kes tervitas meid tseremoniaalse teejoomisega. Peale tutvumist kohtusime aulas laste ning õpetajatega. Meid ootas ees tõeliselt südantsoojendav vastuvõtt- tervituseks kõlas nii Türgi kui ka Eesti hümn. Uskumatu- külmad ja emotsioonitud eestlased olid kui sulavõi.
Tutvusime kohaliku koolikorraldusega. Tegu on erikooliga- õpilasi 140, õpetajaid 94. Tasuta väikebussid toovad õpilased kodu ukse eest kooli ning päeva lõpus viivad ka tagasi. Erivajadustega lastele on õpe tasuta, samuti ka koolitoit. Kooliõde tegeleb nii laste kui ka õpetajate esmaste terviseprobleemidega.
Päeva lõpetuseks viidi meid rikkalikule lõunasöögile kohalikku toitu nautima.
Järgmisel päeval….
Jõudsime hommikul koolimajja. Tunnid algavad 9:10 ning koolipäev lõpeb nii laste kui ka õpetajate jaoks 14:30. Tegu on toimetulekukooliga- klassid on väikesed, keskmiselt viie õpilasega. Igas klassis on õpetaja ja vähemalt üks abi, tihti on iga lapse jaoks oma täiskasvanu. Paljud lapsevanemad on koolis tööl, olles tugiisikuks oma lapsele. Õppetöö toimub läbi mänguliste lahenduste, jälgitakse küll tunniplaani kuid õpetajatele on antud oma tegevusteks vabad käed. Õpetajatel olid abiks tudengid, kes viibisid koolis praktikal.
Kohtusime kohaliku ülikooli (eri)pedagoogika osakonna juhatajaga, kes tuli isiklikult oma tudengeid vaatama. Selleks, et omandada õpetaja kutse, käid koolis neli aastat, praktikal viibid igal nädalal 6 tundi, peale “tööpäeva” arutad ülikoolis õppejõududega, kuidas läks ning mida õppisid.
Külastasime nii kunsti-, muusika- kui ka kehalise kasvatuse tunde. Nägime, kuidas väga väheste vahenditega saab läbi viia meeleolukaid tunde. Küll aga avanes võimas vaatepilt savitoas- õpilased teevad aasta jooksul väga erilisi töid, mis aasta lõpus heategevuslikul eesmärgil maha müüakse. Õpilaste paremaks toimetulekuks on neil võimalus õppida eluks vajalikke oskuseid koolis asuvas “külaliskorteris”, milles on kõik eluks vajalik- alustades õppeköögist ning lõpetades võimalusega pesupesemist harjutada.
Kõige magusamaks kirsiks tordil oli võimalus koos õpilastega oliive marineerida. Et kooliaed annab rikkalikku oliivisaaki, valmistatakse neist suurte purkide viisi hoidiseid. Töö ise on lihtne- tühja purgiga vastu oliivi (vägagi pingeid maandav tegevus), neljaks päevaks puhtasse vette, edasi korraliku soolasusega vette hulpima ning kuu pärast võid juba nautima hakata. Üks meist nautis juba kohapeal, teine proovis ning jättis ülejäänud esimesele.
Kooliaed on viljapuid täis- kasvamas on kõik tsitruselised, lisaks avokaadod ja kaht sorti granaatõunu. Viimaseid on nii palju, et kooliaias ringi siblivad kanad maiustavad nendega. Suur oli kohalike üllatus kui kuulsid, et nende kanatoit on meie jaoks kallis kaup. Koolipäeva lõpetuseks sammusime kodu poole aiast nopitud puuviljadega, et neid rannas nautima asuda.
Kuniks järgmisel päeval….
Ootas meid sõit Hiltoni hotelli. Saime võimaluse osaleda Erasmus+ projekti kokkuvõtval konverentsil. Projekt viiakse läbi kolme riigi koostöös, eesmärgiks integreerida erivajadustega õpilased digimaailma.
Meile tutvustati projekti käigus valminud digitaalseid õppevahendeid, mille abil on võimalik õpetada sotsiaalseid oskused vaimupuudega õpilastele. Õppemängud on tasuta nii koolidele kui ka lapsevanematele. Kasutatavad erineva arengutasemega õpilastele, isegi meie tegime konto ja proovisime ülesandeid lahendada. Projekti edasisteks tegevusteks on õppemängude loomine ka kõige keerulisemate vaimsete probleemidega lastele.
Nagu siinmail tavaks saanud, suhtuti meisse soojalt ning oldi väga külalislahked. Kuigi kogu konverents toimus türgi keeles, jagati meile materjale inglise keeles, samuti tehti esitluse ajal just “külalistele Eestist” inglisekeelseid tähelepanekuid ning näiteid. Seda kõike selleks, et kaks inimest kahesajast saaksid samuti ettekandest võimalikult palju osa. Türklaste külalislahkus on olnud selline, mida pole me veel kusagil mujal kohanud.
Süüa saab siin tõsiselt hästi- lõunalauas pakuti neljakäigulist maitseelamust. Tõelise üllatuse valmistas aga siinmail lihatoitude kõrvale joodav punane jumalannade jook- naerimahl! Meie kui jumalannad, jõime selle ka ära. Noh, see jäi viimaseks korraks. Saladuskatte all võime aga öelda, et meie kodused saavad end samuti jumalannadena tunda.
Päeva lõpetuseks viis meid direktor Davut vanalinna, kus saime tutvuda Antalya võludega ning nautida käimasoleva Antalya kültür yolu festivali installatsioonidega.
Aga siis…..
Jõudis kätte meie töönädala lõpp. Kogu Türgi jaoks oli tegu väga erilise päevaga- kogu riigis austati Mustafa Kemal Atatürk’i- Türgi Vabariigi rajaja ning esimese presidendi 85. surma-aastapäeva. Täpselt 9:05 kõlasid sireenid, millele järgnes 2-minutiline leinaseisak kogu riigis, olenemata asukohast või tegevusest. Koolis oli piduliku päeva puhul mälestuskontsert. Etteasteid tegid nii õpetajad kui ka õpilased.
Peale kontserti avanes meil võimalus osaleda vestlusringis, mille osalejateks olid lapsevanemad ning koolipsühholoog. Vanemate jutust jäi kõlama ühiskonna suhtumine erivajadustega lastesse ja nende peredesse, nad on jäävad üksi- tihti pole tuge ei perekonnalt ega riigilt. Vanemad oli väga tänulikud, et on olemas kool, kus ka nende lapsed õppida saavad. Lisaks on lapsevanematel võimalus koolis töötada, tänu millele on neil justkui tugigrupp, kellega oma muresid ja rõõme jagada.
Äkitselt täitus koolimaja magusa lõhnaga- õppeköögis valmis tervislik kook- munad ikka oma kooliaia kanadelt, sisuks nii tahini, banaanid kui ka muud tervislikud toiduained.
Maja kõige värvilisemad ruumid oli peidus keldrikorrusel- Erasmus+ projekti raames ehitatud tunnetustoad, milles olid erinevad stiimulid kõigile meeltele. Oli diskotuba, lõõgastuba mullivanniga ning kaks erinevat ruumi, mis võimaldas erinevaid tegevusi mitmete aistingute jaoks. Igal nädalal said kõik klassid võimaluse neid ruume kasutada. Saime mitmeid ideid, mida on võimalik teostada ka väga lihtsate vahenditega.
Veendusime, et tunnetustoad on väga vajalikud erivajadustega õpilastele- olgu siis rahunemiseks või arendustegevuste läbiviimiseks.
Viimased hetked koolis möödusid sama uhkelt, kui alustasime- ikka tseremooniaga. Kogu kool oli rivistatud koolimaja ette, saime öelda omapoolsed tänusõnad (milleks tegelikult sõnu ei jagunud) ning saime pidulikult projekti lõppenuks tunnistada.
Ei lubatud meid ka seekord koolist tühja kõhuga minema- teelaua taga sõime ülimaitsvat tervislikku banaanikooki ning rääkisime möödunud nädalast. Tõdesime, et kogemus oli rikastav mõlemale osapoolele ning rääkisime võimalikust koostööst tulevikus.
Soovime tänada kõiki, kes on projektiga seotud olnud- südamlik tänu meie uutele sõpradele, kes olid valmis meid vastu võtma ja olid meiega tõeliselt lahked, jagades meiega oma teadmisi ja kogemusi ning võimaldasid meil osa saada Türgi kultuurist. Aitäh meie projekti eestvedajale, tänu kellele on sellised võimalused teoks saanud.
Çok teşekkür ederiz sevgili Türk dostlarımız! Estonya’yı ziyaret etmenizi bekliyoruz!
