Hallo, Saksamaa!

Mul oli võimalus tänu Erasmus+ täiskasvanuõppe projektile jätkata uute teadmiste saamist Saksamaal, Nürnbergis. Koolitus oli mulle oluline kuna oman uskumust, et läbi pakutava õppe ja uute vaatenurkade avastamise saan tuua rohkem teadmisi, mõistmist, avatust  ja hoolimist oma tööellu.

Paracelsus (1493-1541) ravikunsti uuendaja, alkeemik, füüsik ja filosoof on öelnud:
„Inimene, kes ei tea midagi, ei armasta  midagi. Inimene, kes ei oska midagi, ei mõista midagi.
Inimene, kes midagi ei mõista, ei väärtusta ka iseend.
Aga see, kes mõistab,  see ka armastab, märkab ja näeb…
Mida rohkem on sisemist tarkust, seda suuremaks kasvab armastus.“

Õppereis  Saksamaale algas Lufthansa lennufirma streikide ajal. Nürnbergi jõudsin väsinuna ja mõningase hilinemisega, kuid seda mõnusam oli end hotellis sisse seada, et juba järgmisel päeval algavale koolitusele häälestuda.
Mul on olnud tõeliselt õnne! Sain võimaluse osaleda koolitusel, mis toimus Nürnbergi süsteemse pereteraapia, coachingu ja supervisiooni keskuses (orig. Nürnberger Zentrum für systemische Familientherapie, Coaching und Supervision).

Koolituskeskus L.U.S.T Nürnbergis.

Keskus on asutatud 2005ndal aastal ning omab kõiki Baieri liidumaa poolt vajalikke sertifikaate. Asutuses toimuvate koolituste alusväärtusteks on süsteemne mõtlemine ja tegutsemine, empaatia, üksteise aktsepteerimine ning väärtustamine.

Tulevasi pereterapeute on keskuses, kuhu kuulub 5000 liiget,  koolitatud alates 2009. aastast. Kolm aastat kestev pereteraapia õpe on üles ehitatud kolme päevasteks sessioonideks. Ühel sellisel kolmepäevasel õppeprotsessil õnnestuski mul osaleda. Sessiooni alapealkirjaks oli “Lösungsorientierung und Hypotesenbildung” (“lahendustele orienteerumine ja hüpoteeside loomine”).

Rõõmustasin, kui kuulsin oma võõrustajat uhkusetooniga hääles meie esimesel kohtumisel ütlemas, et selles keskuses väljaõppe omandanud spetsialistid saadetakse tööellu parima ettevalmistuse ja võimalikult suure praktilise kogemusega. Jess! Ja minagi olen nüüd seal kohapeal!

Töögrupp Nürnbergi koolituskeskuses Grupi suuruseks oli 18 inimest.

15.03. KOOLITUSE ESIMENE PÄEV

Kui mul palutakse skaalal 0-10 märkida, millise hinde tänasele koolituspäevale annaksin, siis oleks see kindel 10. Koolitajaks oli Andrea Leuchs, kes lisaks suurepäraseks lektoriks olemisele on hetkel ka aktiivselt tegutsev praktik.

Peale sissejuhatavat osa alustasime põhiprogrammiga, mis oli Andrea poolt üles ehitatud kaasahaaraval ning süsteemsel viisil ja loominguliselt  aktiivses võtmes. Pidevalt toimusid läbi- ja ettemängimised grupiliikmetega omavahel, aga mitmeid kordi võttis Andrea ka ise grupiliikmeid oma “klientideks”, et õppeprotsessis ette mängida, kuidas reaalsete kliendiga kontakti saada ning milliseid küsimusi selleks kasutada.

Täna toimus  koolituse käigus Virginia Satir`i  loodud psühhoteraapilise “Selbst-Mandala” (mina-mandala) kujundlik loomine, mille käigus kasutati kaheksat universaalset aspekti, millised V. Satir´i mudeli järgi iga inimese juurde kuuluvad. Nendeks on:

Vt. ka nt. “self-mandala”. Pilt: https://twitter.com/gwww/status/1143154356725997568/photo/1 .

Grupist valiti üks inimene (nimetan teda edaspidi “kliendiks”), kes soovis oma hetkel aktuaalse teemaga nähtavale tulla. Sissejuhatava vestluse viis Andrea temaga ise läbi ning olles juhtinud protsessi teatud punktini, alustati kliendi “mina-mandala” loomisega. Järgnevalt kirjeldan selle loomise käiku.
Grupiliige, keda nüüd siis kliendiks nimetan, valis teiste grupiliikmete hulgast välja kaheksa inimest, kes kujutasid eelpool nimetatud “aspekte”. Klient ja valitud grupikaaslaslastest koosnevad “aspektid” ühendati omavahel nööriga ning neil paluti omal soovil liikuda. Kui iga “aspekt” oli kliendi suhtes koha sisse võtnud, toimus Andrea poolt juhitud dialoog “aspektide” ja kliendi vahel. Näiteks küsiti “kehalt” ehk inimeselt, kes oli selle aspekti rollis, et kuidas ta tunnetab suhet kliendiga. Sellisel viisil said kõik “aspektid” nii kliendiga kui ka omavahel suhelda. Peale suhtlemist toimus taas liikumine ning tekkisid uued kujundid ja uus dialoog.
Protsess kestis seni, kuni klient teadis, milliseid samme ta soovib probleemi lahendamiseks edaspidi astuda. Kliendil tekkis selgus selles osas,  millele on vaja rohkem tähelepanu pöörata (näiteks suhetele ja oma kehale) ning millistest aspektidest on parem hetkel eemalduda  (näiteks keskkonnast tulevatele mõjutustele). Kokkuvõttes tõi klient välja teda ennast kõige rohkem mõtlemapaneva asjaolu, et kui liikus üks aspekt, siis selle tagajärjel liikusid tegelikult ka kõik teised ning koheselt tekkis muutus nii kliendi enesetunnetuses kui ka emotsionaalses vastuvõtlikkuses. Selle harjutuse lõppu lisas Andrea lause, et terapeutidena me ei saa mitte kuidagi teada, milline on reaalse kliendi tunne teraapiakabinetis ja kontakt oma erinevate “mina-mandala” aspektidega ning seepärast on oluline oma suhtumises olla neutraalne. Terapeut ei eelda, arva, ega tea kliendist mitte midagi. Ta alustab alati  tööd kliendiga nn “ tühjast kohast”.

Eelpool kirjeldasin vaid ühte praktilist tegevust, kuid selliseid läbimänge oli mitmeid. Veel vaatasime lühi(tumm)filmi, mille nimi oli “Tasakaal”. Filmi iva seisnes inimlikus vajaduses säilitada elu ja ellujäämist, aga juhul kui probleemi ilmnemisel tasakaalu ja koostööd ei saavutatud, võis lõpptulemuseks olla süsteemi katkemine või isegi hukkumine.

16.03 KOOLITUSE TEINE PÄEV

Koolitused on kohad kus õpitakse, kuulatakse ja väljendutakse. Sedasama sisaldas ka minu koolituse teine päev, aga ometigi oli seal midagi teistmoodi. See “miski” ilmnes minu jaoks terves pikas koolituspäevas ning ma nimetan seda kvaliteediks.  Koolituspäev oli hommikul kella 9.30-st õhtul kella 19-ni nii põnev, et  see oleks võinud vabalt veel edasi kesta. Rollimängud, läbimängud ja reflekteerimised toimusid avatud, ehedal ja ausal viisil. Grupi kaasatöötamist kinnitas seegi, et kogu aeg tekkis uusi küsimusi ning taipamisi, mida terve päeva jooksul üksteisega jagati.

Õpik klassis. Õpiku autor ja tunnustatud terapeut Christiane Sautter
on koolitaja ka koolituskeskuses L.U.S.T. On näha,
et õppimine võib alata juba raamatu kaanelt.

Kas pole mõtlemapanev, et vaid 20% kommunikatsioonist on teadlik ja iseenda poolt juhitud ning 80% on alateadlik? Kui ei ole midagi jälgida,  ei ole olemas ka jälgijat. Kuid niipea, kui  olen nähtaval, muutun ma osaks jälgitavast süsteemist, millest vaid 7% koosneb minu verbaalsest väljendusest,  38% hääletoonist ja 55% kehakeelest.  Samal ajal iga inimene konstrueerib reaalsust elus oma isiklike kogemuste ja mõjutuste põhjal ning konstruktivism ongi süsteemse psühhoteraapia filosoofiliseks aluseks.  Terapeut või nõustaja ei ole selleks, et hinnata kliendi reaalsuse konstruktsiooni, vaid pigem selleks, et toetada klienti reaalsuse muutmisel nii, nagu klient seda ise soovib.

Struktureeritud, eesmärgistatud tegevus on see, mis viib sihile.

Põhjalikum sissevaade teise koolituspäeva

Tänase koolituse põhiteemaks oli lühiteraapia süsteemses pereteraapias. Lühidalt kirjeldades mängib lühiteraapia olulist rolli pereteraapias, kuna see pakub kiiret ja tõhusat abi erinevatele perekondlikele probleemidele. Selle teraapialiigi praktilised rakendused võimaldavad peredel arendada suhteid, lahendada konflikte ning saavutada üldist tasakaalu ja heaolu. Tänu oma paindlikkusele ja individuaalsele lähenemisele on lühiteraapial potentsiaali olla oluliseks tööriistaks perede toetamisel ka nende elutee erinevates etappides.

Koolitusäeva lõpupoole jagati meid taas viide gruppi ja algas “Frida lugu”. Kõikides gruppides oli kliendiks Frida. Frida oli ema, kelle ainsaks sõnumiks terapeutidele (igas grupis oli kolm terapeuti), et “tehke mu poeg korda! Ta vaidleb vastu, ei kuula sõna ega tee kodus mitte midagi.” Terapeutidena pidime esimese 20 minuti jooksul koguma andmeid kliendi olukorra kohta ning (ideaalis) saama ka sõnastatud eesmärgi, mida ema vajab ja miks ta n.-ö. tegelikult teraapiasse pöördus. Kongihelina peale kogunesime taas suurde gruppi ning jagasime omavahel, milliseid andmeid olime teada saanud. Peale vestlust eraldusime uuesti väikestesse gruppidesse ning järgneva 20 minuti jooksul lõime hüpoteese. See kõik osutus inspireerivaks koostöövormiks, mis päädis grupi sooviga, et järgmisel päeval kohe varakult praktiliste harjutustega peale hakata.

Sellel päeval sain vastuse veel ühele olulisele küsimusele, mille olin sõnastanud Erasmus+ programmi üheks eesmärgiks. Küsimus puudutas sisserännet ning vajalikke teadmisi, kuidas muukeelseid peresid nõustada, milliseid terapeutilisi küsimusi küsida ja mida vältida. Sain vastuse grupivestlusest, kus me sarnasel teemal arutasime.
Üks grupiliige, kelle juured olid Venemaal ning kes meiega oma isiklikku kogemust jagas, nimetas, et terapeudil on oluline omada teadmisi erinevatest kultuuridest ja sellest, et erinevates maades võivad sõnade tähendused erineda. Ta jagas teadmist, et alles siis, kui sisserändaja omandab kohaliku keele tasemeni, et ta hakkab ka selles keeles mõtlema, võivad mitmed elukoha muutusega seotud probleemid taanduma hakata. Kuid olukorras, kus ta veel mõtleb emakeeles ja püüab tõlkida oma mõtteid kohalikku keelde, ei sobigi iga teraapiline meetod või lähenemine. Üheks abistavaks teraapiliseks toeks sellises olukorras on figuuride kasutamine või muude loovteraapiate praktiseerimine. Kuid lõpuks osutub ikkagi kõige määravamaks see, milliseks on kujunenud suhe kliendi ja terapeudi vahel.

Maades, kus kohtuvad erinevad kultuuriruumid, on oluline teada, et
“Kellegi suhtes ei tohi rakendada julma, ebainimlikku,
väärikust alandavat kohtlemist või karistust.”
(Inimõiguste ülddeklaratsioon, artikkel 5, pilt on pildistatud pargis).

17.03. KOLMAS JA VIIMANE KOOLITUSPÄEV

Süsteemse pereteraapia juurde kuuluva kolmepäevase kursuse viimasesse päeva mahtus taas praktilisi õppetunde, avatust ja emotsioone.  Ühtlasi oli viimasel päeval võimalus teha kokkuvõtet kõigest, mida olime koolituse jooksul õppinud ja kogenud ning see pakkus omakorda  võimalust sügavamaks mõistmiseks ja enesearenguks.

Päev algas tavalise sissejuhatusega, mis keskendus retrospektiivile, et seejärel edasi praktilisse etappi liikuda. Jällegi saime juba varem õpitud või siis kursuse jooksul omandatud teadmisi ja oskusi rakendada. Taas jagunesime gruppidesse ja meile jagati rollid. Seekord täitus minu tööriistakast huvitava teraapilise mudeliga, mille nimeks oli “Elujõgi”, orig. „Lebensfluss“. “Lebensfluss” kujutas endast kliendi tagasivaadet minevikku ehk läbitud eluetappi, et sealt vajaminevaid ressursse tuua (näiteks kergust ja rõõmu mingist mälestusest). Taasavastatud ressursid olid omakorda vajalikud selleks,  et käesolevat elus ettetulnud takistust ületada.
Tegemist oli rikastava kogemusega, milles nägin, kuidas lihtsad lähenemised ja meetodid reaalses olukorras tööle hakkavad.

Päeva kokku võttes oli aeg reflekteerimiseks ja plaanide tegemiseks. Arutasime, kuidas saame rakendada õpitut oma töös või tulevastes projektides ning kuidas jätkata enesearengut selles valdkonnas. See oli oluline samm, mis aitas mul sulgeda ühe peatüki ja avada uue, teades, et oman vajalikke teadmisi ja toetus selleks, et jätkata pereteraapia valdkonnas mulle olulist teekonda.

Olles kolme päeva jooksul hulgaliselt positiivseid ja praktilisi kogemusi saanud, tundsin kehas palju uut energiat ja indu, et tavapärasesse tööellu tagasi pöörduda.

Ja ikkagi jäävad teadmised vaid teadmisteks… need tulevad ja lähevad. Kuid see, mis tõeliselt loeb ja sisemisi hingekeeli liigutab, on hoopiski inimestevahelised suhted ja nende kvaliteet. Seda grupiliikmete poolt osutatud heatahtlikku tähelepanu ning hoolimist ja turvalisust, mille Andrea koolitusest osavõtjatele lõi, jään ma soojalt meenutama ja igatsema.

Mulle öeldi, et olen oodatud tagasi😊!

Jaga postitust