02. september 2026
Lõpuks ometi on see päev käes, kui on minu kord kohver pakkida ja lennujaama poole teele asuda. Mind on tegelikult väga lihtne elevile ajada, piisab ühest lennupiletist ükskõik kuhu. Mulle väga meeldib reisida, uusi kohti avastada ja selle kaudu oma silmaringi avardada.
2022. aastal esimest korda õpirände projekti kirjutades oli üks mu peamisi eesmärke ausalt öeldes see, et saaksin ka ise kuskile uudistama minna. Kõlab väga egoistlikult, eks? 😄
Teist projekti kirjutades oli mu perspektiiv aga juba hoopis teine. Teadsin omast kogemusest, kui palju võib õpiränne anda neile, kes võimaluse saavad ning ka neile, kes hiljem käijatelt kogemusi ammutavad. Ehk siis nagu minu puhul ikka, pöördus seegi egoism lõpuks teiste heaks.
Igatahes mina pakkisin kohvri kõikvõimalikke Eesti maitseid täis ja võtsin suuna koos kamapaki ja verikäkkidega Tartu suunas, et lennata Tartu-Helsingi ning seejärel Helsingi-Praha. Prahast viis hilisõhtul tee edasi Merklini, kus jäi vaid üle end mõnusalt kerra tõmmata ja uueks päevaks välja puhata.
Rõõmsalt teekonna alguses – ühes käes verikäkk ja teises käes kamapakk
03. september 2026
Merklín on väike umbes 1200 elanikuga linnake Tšehhi lääneosas, Plzeňi piirkonnas. Plzeň, mis asub Merklínist umbes 25 kilomeetri kaugusel, on muideks seesama linn, mille järgi tunneb maailm pilsnerit, sest just seal sündis 1842. aastal esimene Pilsneri-tüüpi õlu. Kui siin õpirändel peaks vahepeal tekkima tunne, et teadmised enam pähe ei mahu, siis vähemalt üks külm pilsner on siinkandis täiesti ajalooliselt põhjendatud. 🍺😄
Hommik aga ei hakanud mul teps mitte pilsneriga, vaid mul oli rõõm tervitada oma võõrustaja-kooli Mateřská škola a Základní škola Merklín direktorit ja inglise keele õpetajat, kes tulid lahkelt mulle ööbimiskohta vastu, et saaksime ühiselt kooli poole jalutada. Kooli koduleht: https://www.mszsmerklin.cz/
Tegemist on lasteaed-põhikooliga, kus õpib põhikoolis 235 last ja lasteaias käib 77 last. Koolil on 3 hoonet, mis on kõik üksteisest vaid kiviviske kaugusel.
Peamaja sissepääs
Esimene päev oli väga informatiivne, osalesin mitmetel koosolekutel, kus sain pidevalt uut infot ja mitmetele küsimustele vastuseid. Sain olla ka osa tundidest, vaadelda, mängida koos õpilastega, vastata küsimustele ning vesteleda. Õpilaste jaoks nagu ikka on üks välismaa tüüp väga põnev, nii et küsimusi tuli robinal.
Lisaks reisimisele meeldib mulle väga lugeda, seetõttu jäi ka kohe silma “avalik raamatupunkt” koolimajas, pildil üks paljudest
Viimased aastad on jäänud mulle mulje, et meie enda lapsed-noored on inglise keeles üsna head. Tean nii mõningaid, kes kasutavad emakeele asemel inglise keelt, sest see olla rikkalikum sõnavara poolest. Tänase kogemuse põhjal tunnen siin, et keeleoskus on pigem tagasihoidlikum nii õpilastel kui ka täiskasvanutel. Peamiselt suhtlevad minuga siin kaks inglise keele õpetajat, kes tõlgivad nii direktori kui ka teisi täiskasvanuid, et saaksime suhelda ja üksteisest aru.
🔒Koolimaja uksed on kogu aeg lukustatud, õpetajad käivad majade vahet ja peavad kogu aeg hoidma võtmeid endaga, et majja pääseda ja ka enda järelt uks lukku keerata. Ma küll täna ei jõudnud uurida, kuid siiski-siiski meie regulatsioonidele mõeldes, tuli pähe küsimus, mis saab siis, kui mingi hädaolukord on. Uksed käivad kõik täiesti tavalise võti lukuauku võimalusega ehk iseavanevaid või snepreid ei ole, mida seest poolt saab vajadusel kiiresti kasutada. Ise nad toovad välja põhjuse, et see on turvaline ning nemad vastutavad laste eest koolipäeva jooksul, seetõttu on see niimoodi seatud.
Üllatav oli minu jaoks pilt vahetundides ja tegelikult ka tundides – koolis on telefonide kasutamine keelatud. Igal õpilasel on oma kapp, kuhu saab panna kõik enda isiklikud asjad sh ka telefoni. Üllatav polnud mitte telefonikeeld, vaid see, et ma ei näinud terve koolipäeva jooksul mitte kordagi mitte ühtegi õpilast telefoni näppimas, ka salaja mitte. Õpetajad ütlevad samuti, et see pole neil probleem ja nad selle teemaga üldse ei pea tegelema. Mõeldes tagasi oma kooli töökogemusele ja kuulates endiseid kolleege hetkeolukorrast rääkimas, siis tekib mu peas arutelu, kuidas nad on selle saavutanud ning kas see on nii ka teistes koolides.
Vahetundides minnakse õue, suheldakse või mängitakse seal koolikaaslastega. Õues on loodud tingimused aktiivseks vahetunniks, on mängulauad ja spordiväljak, mida saavad kõik õpilased kasutada. Kuigi tänase ilmaga, +28 kraadi, olid kivimaja seinad üsna mõnusalt jahutavad.
Koolimaja on üsna vana hoone, suvel on probleem, et päike kütab suurte akendega ruumid kiiresti väga kuumaks. Talvel aga vajavad õpilased enamasti kampsunit, klassiruumid on suured, laed on kõrged, mistõttu on kütmine ja maja soojas hoidmine üsna väljakutseid esitav.
Õuevahetund koos einepausiga
Koolipäev algab 7.50 ja lõpeb enamikel klassidel 13.15, noorematel saavad sageli tunnid läbi juba keskpäevaks ning mõnikord harva on vanematel mõni grupitund ka hiljem. Vahetunnid on 10 minutit, üks pikem vahetund 20 minutit, kus õpilased saavad süüa kaasavõetud lõunat. Koolis on küll söökla, sealt saavad õpilased endale sooja toitu osta, seda teevad vähesed. Eine-vahetunnil oli valdav enamik oma karbikesega õues lõunatamas. Seda tegid ka õpetajad, kes pidasid õues korda ja sõid oma kaasavõetud karpidest toitu.
Minule pakuti vahepeal ampsu, milleks oli nende kohalik magustoit, meie jaoks ilmselt oleks see kohupiimakorp šokolaadikreemi ja hapukoorega – maitsev!
Mind küll viidi täna koolikohvikusse, pakkumisel oli supp (loe: kanapuljong) ja täpselt-ei-tea-mis-kotletid-vist-kartul jningliha-shampiljonikaste – huvitav! 🙂
Klassis õpib keskmiselt 20 õpilast, lubatud on kuni 30. Saingi olla ühes 4. klassi inglise keele tunnis, kus oli korraga 29 õpilast. Õnneks on ka neil keelegrupid ja rühmatunnid, kus saab rohkem individuaalsemalt õpilastele läheneda ja iga lapse häält 45 minuti jooksul kuulda. Õpilastel on oma koduklass, õpetajad liiguvad valdavalt mööda klassiruume sh ka majade vahel.
Lauasahtleid ei ole, aga on mõeldud loovaid lahendusi asjade hoiustamiseks
Kooliaasta sai avapaugu 1. septembril nagu meilgi tavaks. Mul oli seetõttu võimalus osaleda ka ühes klassijuhatajatunnis, kus õpilased tegid kokkuleppeid järgnevaks õppeaastaks. Kokkulepete koostamisel andis õpetaja juhtnöörid, et need tuleb sõnastada vormis “mida teeme”, mitte kasutada eitust. Õpetaja tõi välja, et kokkulepped ei ole terveks aastaks, vaid pigem selles võtmes, mis nende klassi jaoks hetkel oluline on. Näiteks oli nende klassis väga aktuaalne närimiskummi närimine igal ajal, seega õpilaste üks mõte oli kokkulepe, et tunnis hoiame suu vaba rääkimiseks ja suhtlemiseks ning söömise jätame vahetundi.
Grupis mõeldud kokkulepete tutvustamine klassile.
Grupitöö tegemine oja gruppide vahetamine oli nende jaoks sama tavaline kui hambapesu. Nii kui paluti vahetada, olid õpilased püsti ja valisid järgmise. Rääkisime sellest hiljem ka õpetajaga ning ta ütles, et selle nimel, et klassid toimiksid on terve kool algusets peale panustanud ja tahavad hoida koostööd ja üksteisega arvestamist kooliväärtusena top 3. Mu süda laulab! 🙂
Täna oli põnev päev! Palju mõtteotsi, mida edasi arendada ja küsimusi, millele vastuseid leida. Et mitte aega raisku lasta, viis tee peale päeva koolis mind Plzenisse, kus sai omajagu sammutud ning linnaga tutvutud. Nüüdseks on saanud juba uus päev, seega arvuti kinni, sest täna, reede hommikul, kell 7.55 ootab mind lasteaed!
04. september 2026
Tere, reede! Mina ümisen täna Arvo Pärdi viisijuppi ja laulan mõttes: “käin juba lasteaias, ei ole väike ma…” Nii ongi, et ega tšehhid ei olegi liialt väiksed, kui nad lasteaeda lähevad.
Merklini lasteaias on hetkel 77 last, kolm rühma, kus on koos 3-6 aastased, iga rühmas käib kuni 25 last. Üks kuni 10 lapsega rühm on kõige noorematest lastest ehk siis meie mõttes hoiurühm, kus on 2-3 aastased. Nooremaid lapsi lasteaeda tavaliselt ei võeta ning ka kaheaastased on nende hinnangul pigem liiga väikesed aeda minemiseks. Lasteaeda minnes peab lapsel olema kujunenud esmased eneseteenindusoskused, nagu potil käimine, riietumine ja iseseisev söömine.
See pani kohe mõtlema, kuidas neil on riiklikult seatud sünni- ja vanematoetus. Sain aru, et vanematoetusega on nii, et vanemale on ettenähtud kindel summa ning see, kui kiiresti ta soovib selle välja võtta on tema otsus. Näiteks ta võtab kahe aasta jooksul välja ja saab kätte kuus suurema summa, kui võttes sama summa välja nelja aasta jooksul. Vanemapuhkus ei ole sellega otseselt seotud, see on samuti nagu meil lapse kolmeaastaseks saamiseni. Seetõttu lähevadki enamik tšehhe lasteaeda alles 3-aastaselt.
Tänane hommikupoolik oli väga-väga mõnus, tekkis nii palju uusi ideid ja ka ägedaid mõttekohti, kuidas taas mängib suhtumine, positiivne, heatahtlik ja lahendustele orienteeritud mõtteviis töös lastega nii suurt rolli.
Lasteaia ruumid on pigem suured, üks ruum on tehtud nö erinevate tegevuste jaoks, kus on lugemisnurk, uurimisnurk, loovusnurk, muusikanurk jne ning teine ruum on vabaks mänguks. Ruumid võivad tunduda ka suured seetõttu, et toas pole voodeid, puhkehetkeks tuuakse tuppa madratsid. Mäletan, et sama rääkisid ka Asti ja Maris oma töövarjutamise kogemusest Taani kohta.
Väiksemad lapse rühmas magavad lõunaund, koolieelikutel toimub samal ajal õppetöö ja ettevalmistus kooliks.
Arutasime ka segarühmade ja üheealiste lastega rühmade üle. Juhtkonna ja õpetajate hinnangul pakuvad segavanuselised rühmad lastele võimalusi õppida üksteiselt, harjutada igapäevaseid sotsiaalseid oskusi ning olla üksteisele eeskujuks. Samuti nähakse segarühma võimalusena, kus erinevas vanuses ja erinevate oskustega lapsed saavad tegutseda koos ning õppida arvestama üksteise vajaduste ja arengutasemega. Usun, et selle kasu sõltub väga palju rühma ülesehitusest, õpetaja tööst, laste arengutasemete erinevusest ja sellest, kuidas õppetegevusi korraldatakse.
3-6- aastaste laste segarühm. Rühmas kokku 25 last, kellest viis sellel sügisel tulijat
Selles lasteaias on loovusel oluline koht ning seda on näha ka rühmade igapäevaelus, kus lastele pakutakse palju erinevaid võimalusi tegutsemiseks, avastamiseks ja loomiseks. Hommikul laste toomisest kuni kella 9ni on lastel vabalt võimalus valida, kas nad soovivad mängida või mingeid arendavaid ja meeldivaid tegevusi. Mulle väga meeldis, kui toodi vahepalaks snäkki, siis anti lastele teada, et on võimalus ampsu saada. Kedagi ei kamandatud laua äärde sööma, vaid igaüks sai ise reguleerida, kas mängib või teeb oma tegevuse lõpuni või on kõht väga tühi ja vajab kohest näksi. Selline lähenemine annab lapsele võimaluse märgata ja arvestada oma keha vajadustega ning teha eakohaseid valikuid, toetades samal ajal iseseisvust ja eneseregulatsiooni.
Kes täna lasteaias on?
Oli palju erinevaid loovaid ja kaasavaid lahendusi leiutatud näiteks kohalolu selgitamiseks (erinevad piltidega magnetis, klotsid, mille laps sai ise kohale jõudes kindlasse kohta panna. Samuti oli väga põnev mõte oskuste kaardistamiseks, mida tehti kõikides 3-6a laste rühmas.
Igal lapsel oli oma võtmekimp, kuhu sai võtmeid juurde erinevate omandatud oskuste eest. Iga kolme nädala tagant on lapsel võimalus üht enda valitud „võtmeoskust“ ette näidata ning kui saab sellega hakkama, siis lisandub tema kimpu üks võti juurde oskuse pildi ning kuupäevaga, millal selle oskuse omandas. Võtmekimp on lapsega rühmas kogu lasteaia käimise aeg ehk kolmandast eluaastast kuni kooliminekuni.
Direktor ütles, et lapsed ootavad huviga uute oskuste ettenäitamist ja vanemad teevad väga palju koostööd, et harjutada ja õpetada lapsi oskuseid omandama.
Oskusteks olid 3–6-aastastele eakohased tegevused, näiteks kääridega lõikamine, sik-sak lõikamine, riiete kokku panemine, kingapaelte sidumine, nööpide kinnipanemine, tõmbluku kasutamine, noa ja kahvliga söömine, joogi iseseisev valamine, oma nime kirjutamine jaaaaa niiiiii edasi… oskustemapp oli väga paks! 🙂
Võtmeoskused
Lasteaed peab lastevanematega koostööd väga oluliseks ning vanemad on aktiivselt kaasatud lasteaia igapäevaellu. Nägin palju näiteid sellest, kuidas vanemad käivad rühmades oma tööst ja tegemistest rääkimas, osalevad laatade, näidendite ja teiste ühiste ettevõtmiste korraldamisel. Samuti hoitakse vanemaid igapäevaselt infoväljas, infot jagatakse e-lasteaia kaudu ning rühmades on nähtaval ülevaade päeva tegevustest. Ühes rühmas oli näiteks akvaarium kaladega ja terraarium hiidteoga, mille eest hoolitsemisse olid kaasatud vanemad. Nemad tõid kordamööda kaladele ja teole toitu ning muud vajalikku.
Täiesti minu teema! Mulle väga meeldib selline suhtumine ja koostöö kujundamine. Vanemate kaasamine loob võimaluse, et laps näeb lasteaia ja kodu vahel tihedat koostööd ning kogeb, et tema jaoks olulised täiskasvanud tegutsevad ühise eesmärgi nimel. Loomulikult aitab avatud ja kaasav koostöö kujundada usalduslikke suhteid vanemate ja lasteaia vahel, toetab ühtsemat arusaama lapse vajadustest ning annab vanematele võimaluse olla aktiivne osa lapse lasteaiateest. Selline soe ja sõbralik üksteise tundmine teeb võimalikuks ka mured paremini kommunikeerida ja nendega tegeleda. Samuti aitab see luua positiivset lasteaiakogemust ja -kuvandit ning pakub lastele võimalusi näha oma vanemaid ja teisi täiskasvanuid erinevates rollides, olles neile eeskujuks.
Kalad ja tigu
Veidi enne kella 9 helistab õpetaja vaikselt kellukest ja paneb nurka voolama liivakella. Kui liiv otsa saab, võtab õpetaja trummi ja rütmi tagudes koguneb toa keskele ringi, lapsed plaksutavad rütmis ning liituvad. Kõik 25 last istuvad ringis, sh 5 uut tulijat (õppeaasta on täitsa alguses ning uued on paar päeva lasteaias käinud), kõik ootavad, räägitakse päevast ning järsku on kõik lapsed laiali. On aeg panna kõik mänguasjad toast kokku, et teha muusika- ja võimlemistundi. Kõik lapsed lähevad kuskile midagi aitama ära panema, aitavad üksteist, kuskil on midagi ripakil, mööduja võtab ja paneb õigesse kohta. Täpselt selline tunne, et keegi oleks nagu võlukepikest viibutanud. Seejärel hakkab liikumis- ja muusikatund, samuti väike eesti keele õpe minu poolt. Fun! Äge! Põnev!
Pärast mida minnakse õue, lapsed joovad, käivad tualetis, riietuvad, kogunevad paaridesse, liiguvad õue, kus toimub taustal ka liiklusõpetus ning minnakse avatud parki mängima ja avastama. Mänguasjadeks kõik, mis looduses leidub ja kõigil on tegevust!
Mäng ja avastamine lossipargis
Hommikupoolik oli hiilgama mõnus!
AGA järjest kiiremaks tempo keris, seejärel oli mul võimalus juba eelmisel päeval tuttavaks saanud 7. klassiga viia läbi põnev tund Eestist. Õpilased said „What do you think…?“ küsimustele Eesti kohta vastuseid arvata läbi liikumise, seejärel oma pakkumisi õigete vastustega võrrelda ja tunni lõpus muidugi ka Kalevi kommidega maiustada. Ega üks Eesti tutvustamine ilma Kalevita ikka päris õige asi saa olla. 😄
Klassi ees seismine pani mind taaskord mõtlema, kui tore mul tegelikult koolis on olnud. Võib-olla sellepärast, et ma ei ole aineõpetaja ja minu tunnid ei ole õpilaste jaoks päris see kohustuslik „peab tegema“ osa… et nii ongi nendega ju lihtsalt tore ägedaid uusi tegevusi teha ja põnevust hoida. 🙂
Lapsed olid superägedad ja nendega toimetamine ikka väga inspireeriv! Kes teab, võib-olla saab minust kunagi veel päriselt koolitöötaja… Kuigi lastega tegelemine ei olegi kõige suurem küsimus… 😄
What do you think Estonians say when they meet someone they know in the street?
A) They have a 20-minute conversation
B) They wave and say “Hi!”
C) They pretend they didn’t see them 😄
Hops-hops, viimaseks tunniks ajasin spordiriided selga, sest üks minu soovidest oli osaleda ka loovtundides, seega täna oli 6.–7. klasside kehalise kasvatuse tund. Pallimängud, jess, väga meeldib ja sobib! Kuigi 29 kraadiga õues palli mängida… no ütleme nii, et higi, naer ja ilmselt paar pisarat ka olid tunni lõpuks kõik need sõbrad kolmekesi. Tundub siiski, et pallimäng tuli mul päris hästi välja, sest poisid arvasid, et ma olen kekaõps. Aitäh, võtan seda kui komplimenti ja palun avalikult vabandust nende käest, kellele palliga vastu vahtimist viskasin (igaks juhuks mainin, et tegemist oligi väljaviskamismänguga). 😄
SIX-SEVEN kekatunnis!
Vurril mu peas on siiani raske tempot maha kerida, päev oli taas intensiivne, aga juba ma tunnen, et olen nii oma, et isegi kogu see uus ja võõras keskkond hakkab järjest tuttavamaks saama.
Olen väga tänulik, et mul on võimalus siin olla, vaadata, küsida, kaasa mõelda ja ise proovida. Mõtteainet on igatahes terveks nädalavahetuseks!
Karlovy Vary
Õhtuks viis teekond Karlovy Varysse, nii et homme pole muud kui turist olla, ringi vaadata ja veidi tempot ajus maha võtta. Esmaspäeval aga taas Merklinis haridusasutuste lainel!
Ahoj!
_________________
Seda järjejuttu on teil võimalus edasi lugeda varsti-varsti! 🙂 Stay tuned!
