Reis algas sõiduga Riiga, 29 kraadi ja pilvitu taevas saatsid mind kenasti lennukile, kaks ja pool tundi hiljem maandusin vihmases ja 16 soojakraadiga Pariisis. Suund sisse, tellimused teele ja tunnike hiljem olin rõõmsalt Torcys, oma siht- ja petumiskohas järgnevaks nädalaks.
Väikene jalutuskäik vihmasajude vahelises linnas, mõnus õhtusöök, kokkulepped hommikuks ja uueks päevaks valmistuma.
Hommikul tuli mulle küüti pakkuma võõrustaja Helene. Prantslastele kohaselt jäime iga tegevused viisakad 10 minutit hiljaks, teel kooli jõudsime kõik nädala olulised teemad ja taustad selgeks rääkida ning olimegi kohal. Kõrgete trellide vahel kõndisime mööda käike, Helene sisestas iga järgneva värava juures sissepääsukoode ja kui olime kolmest analoogsest turvaväravast läbi pääsenud, jõudsime koolimajja. Reeglid on siin riiklikud seadused ja need on eranditult ranged ja kõigile järgimiseks. Kooli pääsevad ainult õpetajad ja õpilased, vanemad väravate tagant edasi ei saa. Mulle riputati kohe kaela külalise kaart, et ei tekiks segadust, kellega tegu võiks olla. Suure kultuurideparadiisina on Prantsusmaal toimunud ja pidevalt õhus terrorismioht (sh ka koolides) seega on ranged reeglid ja kontroll möödapääsmatud.
Õpetajate uksest sisenedes vaatas esimese asjana vastu juhtivõpetaja, meie keelis ehk direktrissi laud.
Huvitav on ehk asja juures see, et tegu on õpetajaga, kes on koolis ka administratiivse töö tegija rollis, pool aega veedab klassi ees õpetades ja muus osas on teiste õpetajatega pelgalt kolleeg. Ülemus-alluv suhteid koolis ei eksisteeri, kõik õpetajad on kolleegid, järelevalve on riiklik ja toimub perioodiline ülevaade, et asjad sujuksid. Igapäevast tööd korraldavad õpetajad ise ja saavad sellega hästi hakkama.
Koolis: Tegu on kohaliku munitsipaal eelkool, algkooliga. Pildil olevas majas õpivad eelkoolikud, vanuses 3-6, teises majas algkoolikud, vanuses 7-11. Klassinumbreid siin ei ole, on tasemed ja vanuserühmad, kus õpilased on paigutatud natukene võimete järgi, natukene vanuse järgi ja natukene looduse seadustest lähtuvalt. Kus ruumi, seal õpib. Tunniplaan on Eestiga võrdlust tuues vägagi üldõpetuse laadne. Koostatud on küll tunniplaan, aga selle asemel, et nui neljaks mingite tabelite järgi ringi joosta ja et ei oleks vaja palgal hoida lisainimest, kes põhjendaks oma vajadust selle sama tegevustetabeli koostamise läbi, on õpetaja vabad käed kujundada oma päevad ja nädalad. Intelligentsete inimestena oskavad nad riiklikke seaduseid ja õppekavasid lugeda, seega teavad nad ka mis on vaja lastele kevadeks ära õpetada. Millal ja mil viisil nad seda teevad on õpetaja otsustada. Reegline on erinevad tegevused ühte tundi lõimitd ja õppimine on eelkõige õpilase vastutus, mille õpetaja on õpilastele targalt andnud.
Pildil on õpetaja Helene oma klassile koduseid töid kirjutamas. Ta on üks õnnelik, kelle klassis oli nutitahvel. Pooleteise tunni vältel said õpilased minuga tutvuda, Eesti kohta uurida, küsimusi küsida, oma teadmisi Eestist jagada. Seejärel toimus lugemisaeg (Prantsusmaal on õpilastel kohustus iga päev 15 minutit lugeda). Iga õpilane valis oma nurga, kes oli laua all, kes ronis indiaanitelki, seinaääred olid väga populaarsed. Õpetaja haldas sujuvalt kogu 27 õpilase soove ja iseärasusi, äravajumisi ja teiste häirimisi. Kord oli läbivalt klassis ja õpetaja oli autoriteet, poolel ajast piisas pilgust, seda oli tõesti tore jälgida.
Õpetajal oli klassis oma raamatukoguke, kus õpilased käisid omale raamatuid valimas, läbivalt oli valik vaba, ainult koomikseid ei saa valida, sest muidu vahiksid kõik ainult pilte. Seda lubatakse teha reedeti. Poolelioleva raamatu võtab õpilane koju kaasa ja peab ka kodus iga päev 10 minutit lugema. Järje pidamiseks peab iga õpilane ise lugemispäevikut ja ka õpetaja peab tabelit, kus tal on pidevalt järg teada, kelle käes mis raamat on ja kes mida loeb. Detailid üles märkimine võttis aega loetud minutid ja kõik sujus möödaminnes ja ilma erilise kärata. Verstapostide tähistamiseks saavad õpilased pinali külge käiva kaardi.
Oli auasi oma teenitud kaarte esitleda. Lugemise järgselt arutati üheskoos uut õppeosa, õpetaja kirjutas uue materjali tahvlile, iga õpilase vastutus oli see kas meelde jätta või vihikusse kirjutada. Järgnes etteütlus, kus tuli uus õpitu kirja panna, õpetajale on see lihtne ja kiire meetod kontrollimaks, kas õpilane töötas kaasa ja omandas õpitu.
Tundide vahel on 15 minutilised õuepausid. Majas liikumine toimub ainult klassikaupa ja õpetaja juhendamisel, kaootilist tormamist ei eksisteeri. Õues on vabadus, suureks puuduseks on aga vähene ruum ja vahendite puudus. Õuevahetunni ajal on üldiselt õpetajatel vaba aeg, va need, kes parasjagu korda peavad. Iga kooli aias on üks pink, mis on natukene eriline.
Pingi tunneb ära värvide järgi, see on mõeldud selleks, et sõpru leida. Nimelt, kes istub pingile, annab märku, et ta tahaks omale uue sõbra leida. On lugusid, et nii mõnigi on omale seeläbi sõbra saanud, samuti on lugusid, et üksi istuv laps ongi üksi jäänud, sest tal ei ole ju sõpru. Pigem suhtusid õpetajad selle olemusse positiivselt, mina nägin seal mitmel korral mitut õpilast koos istumas. Kas nad just sel hetkel sõbraks said jäi järgi uurimata.
Pool päeva veetsin ma koos kohaliku koolipsühholoogiga. Rääkisime oma tööst, sarnasustest ja erinevustest. Seadused piiravad siinse psühholoogi tööd natukene rohkem, ühelt poolt ei ole tal riiklikult eriti rohkem võimu kui õpetajatele nõuga toeks olla, õpilastega võib ta kohtuda ainult klassikollektiivis vaatlejana. Kõik edasised tegevused käivad kläbi lepingute ja läbirääkimiste vanematega. Keerukoht on see, et isegi kui psühholoog annab mingit nõu või soovitusi, siis vanemad suhtuvad sellesse väga ükskõikselt ja jätavad järgnevad tegevused tegemata. Loomulikult ei ole see üldistatav kogu Prantsusmaale, vaid on pigem selle piirkonna, mis on oma olemuselt vaesem ja rohkem sisserändajatega asustatud, probleem. Keset päeva on kaks tundi lõunapausi, see aeg on õpetajad vabad, õpilasi valvavad selleks eraldi palgatud töötajad, kes neid juhendavad, kamandavad ja vajadusel abistavad. Koosolekuid, koostöötunde, infominuteid, muud sarnast ei toimu. Õpetaja ülesanne on õpetada, mitte olla ülemuste korralduste täitjad valdkondades, mis ei ole seotud õpetamisega.
Õpetajad on siin aga läbivalt oma töö spetsialistid, nemad suhtlevad vanematega, korraldavad kõik vajalikud tegevused koolis ja õpilastega seonduvalt ning, nagu eelnevalt mainitud sai, siis ülevalt-alla käskude ja korralduste jagajate puudumise tõttu on õpikeskkond väga loominguline ja eripärane. Iga õpetaja kujundab oma klassiruumi, selle ukse, selle reeglid ja tegevused vastavalt oma soovidele, ainus juhis riiklikus õppekkavas nõutud õpiväljundid.
PS! Õpilased ei tohi koolipäeva jooksul oma telefone kotist välja võtta. Keegi ei kauple ega jonni kah.
Ja selles kõigest hoolimata oli tänase päeva läbivaks sõnumiks, et õpetaja amet on Prantsusmaal alla käinud, uusi õpetajaid leida on väga raske, palgatase on kukkunud alla riigi keskmise, õpetaja amet ei ole enam ühiskondlikult lugupeetud ja õpilaste üha suurenev keerukus on muutnud klassiruumis toimuva suureks katsumuseks. Tundub väga sarnane sellele, mis Eestis toimub.
Täna tulin kooli täitsa üksi, nagu Eestis ikka kombeks. Siin lapsed üksi kooli ei tule, reeglina vähemalt mitte. Koolimaja väravate taga ootas suur hulk inimesi, vanemad koos lastega. Nimelt, kuni kooli väravani on lapsed vanema vastutusel, seega ka pideva järelevalve all. Koolimaja uksest sisenemise järgselt on nad kooli või siis õpetaja vastutusel, seega käib kõik kindlate reeglite järgi. Värav avatakse viis minutit enne koolipäeva algust, kõik kogunevad sisehoovi oma ukse taha järjekorda ja ootavad kuni õpetaja neile sinna vastu tuleb. Seejärel minnakse klasside kaupa oma klassini, ukse taha jäävad üleriided ja õpetaja loaga saavad õpilased klassi. Lastel väga otsustus või vabadusruumi majas sees ei ole, õpetaja on autoriteet, poob, käseb ja laseb.
Seinal on aukohal kolm olulist plakatit: vasakult esimene on Prantsusmaa hümn, keskel inimõiguste deklaratsioon, mis lõpetas kuningavõimu ja oli Prantsuse revolutsiooni alusdokumendiks ja kõige paremal usuvabaduse deklaratsioon koolides. See tähendab, et igaüks võib uskuda oma usku ja toimetada sellega kuidas soovib aga koolis ei tohi kanda usukuuluvust määravaid esemeid, usku propageerida ega usu läbi kedagi kiusata. Reaalsuses tundub kõik sujuvat.
Esimese tunni veetsin täna koos väiksematega, 7-8 aastastega. Ka neil oli mulle põnevaid küsimusi, näiteks, kas Eestis süüakse noa ja kahvliga ja kas ka Eestis kool on. Klassiruumis oli mitmeid erivajadusi, kaasav haridus on ka siin väga omane. Õpetaja erisusi ei tee, üldõppe ja meie mõistes algklassi tasemel on vaja selgeks saada tähed, numbrid, lugemine, kirjutamine ja läbivalt on sisse poogitud kõik eluks oluline. Ka suhtlemine, kuuletumine, oma järje ootamine, viisakused jmt. Jällegi oli üheks tunni osaks etteütluse läbiviimine, kus kõigepealt said õpilased ise teemasid ja väljendeid pakkuda, seejärel neid natukene õppida ja siis moodustas õpetaja neist laused, hiljem parandati üheskoos ka naabritega oma tööd ära. Vastutus õppimisel lasus jällegi õpilasel. Olin esimese tunni direktriss/õpetajaga, kes pidi vahepeal käima mingit laadi probleemi lahendamas. Toimus see klassi ukse taga ja kui direktriss/õpetaja valjuhäälselt õpilast ja tema vanemaid korrale kutsus, valitses klassis haudvaikus ja kõik töötasid. Ühelt poolt oli õpilastel ilmselt põnev toimuvad pealt kuulata, teisalt kardeti ise samasse olukorda sattuda. Kui õpetaja klassi naases, selgitas ta kõigile ja luges sõnad peale, et vabandust, et pidite seda pealt kuulma, ma pidin tegema vahepeal direktrissi tööd, see vestlus oli minu ja teise klassi õpilase ja vanemate vaheline, see on konfidentsiaalne ja ei puuduta teid. Teie õpite oma asju ja rohkem me sellest ei räägi. Lapsed läksid tunniga sujuvalt edasi ja kõigi jaoks sai teema otsa.
Klassis oli ka abiõpetaja, kes toimetas teatud kindla seltskonnaga, kelle jaoks ta määratud on. Õpetaja tegemistesse ta ei sekkunud ja kuigi pärast vesteldes sain aru, et mõned asjad oleks tema kogenud pedagoogiga teisiti teinud ei ole neil kombeks teise inimene töösse sekkuda. Kõik on pelgalt kolleegid ja piire austatakse. Kui direktriss/õpetaja väljas oli, võttis abiõpetaja klassi ohjamise natukene enda kanda, reeglid olid teised, kuid õpilased kohanesid kiiresti, õpetajad kasutavad oma ranget õpetaja pilku ja õpilased rohkem piire ei kompa.
Järgneva tunni veetsin jällegi erivajadustega õpilaste klassis. Siin on õpetajal kanda juhi ja liidri roll. Kõik käib ainult käskude ja keeldudega, sest muidu vajuvad õpilased kohe ära. Koos on erinevas vanuses õpilased ja vastavalt vanuseti tegeletakse erinevate ülesannetega. Igaüks oma nõrgema valdkonna arendamisega. Õpetaja käib kordamööda neid juhendamas ja toetamas. Klass on töine ja õpilastel ei teki väga ruumi ära vajuda. Üheksa õpilasega toimetas õpetaja ja abiõpetaja. Pool tunnist ma vaatlesin, seejärel võtsin julguse kokku ja hakkasin samuti õpilasi juhendama. Panin oma prantsuse keele oskuse töösse ja aitasin hätta sattunuid, keda arvutamises, keda tähtede otsimises, keda käekirja harjutamisel. Üks poiss tabas kiiresti minu lahkuse ära ja hakkas mind appi kutsuma, et ma tema arvutustehteid kontrolliks. Õpetaja hammustas olukorra kiiresti läbi ja andis märku, et tööd tuleb ise teha. Tunni lõppedes tekkis õpetajaga ka väike hetk laste erivajadusi põrgatada, andsin edasi endapoolsed spetsialisti tähelepanekud, õpetajale see väga meeldis.
Lõunapausi ajal sain natukene ringi vaadata ja eile jäi jagamata psühholoogi kabineti pilt. Nimelt, kuna psühholoog töötab viies koolis, olles igas neist kuni päeva, ei ole tal alalist kabinetti. Tema roll on pigem pildis olla ja vajaduse korral saavad õpetajad temaga nõu pidada. Ohtrate piiride ja segase korralduse tõttu on ta pigem „sage külaline“, kui alaline töötaja. Tööruumiks on tal seega tühi klass, muus osas saab ta õpetajate toas istuda.
Õpetajate tuba ise on aga üks suur ruum, kuhu kogunetakse sööma ja vaba aega veetma. Tööasjuu siin reeglina ei aeta, kui just keegi oma laste töid ei paranda.
Viimase tunni veetsin liitklassiga. See oli seni kõige kaootilisem kogemus, sest koos olid õpilasd vanuses 7-10, tublid suured ja nõrgad väikesed. Õpetaja rääkis, et selliselt aitavad nad mingil määral ka üksteist, pigme oli põhjus aga selles, et õpetajaid leida on keeruline ja 9 ja 15 õpilasega kahe klassi asemel on moodustatud üks suur. Õpilased olid pidevalt mitmes grupis ja tegelesid oma asjadega, õpetajal jätkus heal juhul tähelepanu ainult ühele grupile. Suuremat kisa tihti ei tekkinud aga kuna seda seltskonda oli raske ohjata, siis märkasin ühes nurgas nii kaklust, teises nurgas pliiatsiga kaasõpilase tagaajamist ja riiete sodimist kui ka seda, et õpetaja on väsinud. Siinkohal oleksin kohaliku psühholoogina võtnud ette vestluse õpetajaga, et kuidas teda toetada ja mida ta vajaks. Vaatlejana ei hakanud seda laegast aga avama. Pool tundi veetsin õpilastega suheldes, mõned hakkajamad tahtsid minuga prantsuse/inglise segus vestlust arendada. Üks entukas tuli ja luges mulle raamatut, õpetas sõnu ja tahtis aru saada, kui palju ma ikkagi prantsuse keelt oskan, kahtlaselt palju olevat rääkinud.
Selles tunnis vestlesime õpetajaga rohkem ka etteütluse teemal. Nimelt algkooli mõte prantsusmaal on üldõppe kõrval õpetada prantsuse keelt. Kui eestlased arvavad, et eesti keel on maailma raskeim keel, siis õppige prantsuse keeles kirjutama. Kirjapilt oleneb kontekstist, samal ajal kui häälduses on sõnad äravahetamiseni sarnased, ja kõiki neid reegleid peab peadma. Sellepärast iga päev ka erinevate sõnade kirjutamist ja kirjapilti ja neid reegleid ka harjutatakse.
Õnneks on ka Prantsusmaal nädalavahetus vaba ja seega tuli kasutada võimalust ja käia tiir Pariisi peal. Viljandist on ta natukene suurem. Alustuseks sain küllakutse umbes Viljandi linna suurusele (ega ma üle ei mõõtnud, aga puusalt pakun) kinnistule e. Versailles lossi. Kuningad Louis XIV, Louis XV ja Louis XVI, kes majas varem elasid näitasid oma kodu.
Päikesekuningas näitas ka julgesti oma magamistuba ja voodit. Külalisi oli tal see päev rohkem.
Proua (Marie Antoinette) voodit näitas kah.
Toas oli palav ja natukene liiga palju inimesi, piilusin ka aeda.
Aed oli, tagasihoidlikult öeldes suur.
Ühe pildi peale seda saada võimalik ei ole, sest see koosneb kümnetest eraldatud osadest, igas ühes purskkaevud, kujud, purskkaevud, kujud, lilled, purskkaevud, kujud. Siin Poseidon oma seltskonnaga vetesügavustest välja ratsustamas. Ja kõik nad on puhtast kullast (tegelikult ainult kullatud, nii rikkad Louis’ed ka ei olnud).
Aia poolt oli maja veel suurem, nii umbes pool Männimäed. Aias tuli vastu vana sõber ajaloo tunnist Napoleon I.
Ta kutsus lahkesti oma suvemajja, mis oli sealsamas aia taga. Seal ta näitas oma kingitusi, pildil rahulepingu kingitus Vene tsaar Aleksander I’lt, Siberi malahhiidist valmistatud toasisustus: mööbel, vaasid, küünlajalad, suur kätepesukauss keset elamist jmt.
Tagasiteel sai läbi hüpatud Eiffeli juurest.
Louvre’i taga metroos käidud.
Louvre’s loomulikult kah.
Mona Lisa’t nägin.
Mitu korda kohe.
Ma täpselt ei mäleta, kas ma vahepeal ka magasin, aga sama hooga (vist küll uuel päeval), vaatasin üle Notre Dame’i renoveerimisjärje. Torn oli püsti, uksi veel mitte.
Pariisi ilusaimat hoonet, e Pompidou keskust nägin.
Linnapea juurest astusin läbi.
Tänavakunsti nägin.
Sain ühel pildile vana ja uue, moodsa ja ajatu ja seda otse Pariisi südames, mis on elav näide sellest, kuidas üks maailma metropol areneb ja kasvab, vana jääb, uus tuleb ja kõik eksisteerib üheskoos.
Õhtul käisin tiiru Mikimaal kah.
Väga raske oli end hommikul üles saada, jalgades oli nii 60000 sammu, unetunde natukene vähem. Pooletunnine jalutuskäik kooli poole aitas aga mul kenasti ärkvele saada ja päevaks mõtteid koondada. Hommik algas ootamisega, prantslastele kohaselt jäi üks hiljaks ja teine hiljaks ja loomulikult tuleb tegeleda ootamatute olukordade lahendamisega. Mina istusin ja ootasin, mul aega oli. Viisaka hilinemisega saabus kohalik psühholoog, kellega veetsime koos terve hommikupooliku. Käisime lasteaiaga tutvumas. Homme saan ma seal terve pool päeva veeta, täna sain aru, et kõik majad siin on ühesuguse sisekujundusega. Ilmselt sain ka natukene paremini aru sellest, miks prantslased kohati kurjad on. Majad teevad nad kurjaks.
Ootasin täna huviga Prantsusmaa haridussüsteemi tutvustust, kuid teatud minu jaoks saladuseks jäänud põhjustel jäi see olemata. Loodan paremat homset. Arutasime see-eest aga koolis töötamise eripärade üle ja sain aru, te Eestis on ikka parem. Alustuseks siin sind määratakse kooli, nagu vanal heal nõuka ajal. Koolis on sul igaaastane hindamine, kus sinu tööle antakse punkte, punktide järgi võid saada võimaluse paremasse või kehvemasse piirkonda suunamiseks. Ja linnavalituse järelevalve on see pind tagapool, kes pidevalt sind hirmu all hoiab. Nagu juba mainitud, siis maja sees on kõik kolleegid ja kõik tunnevad end väga vabalt, välist superviisorit kardetakse aga nagu tuld.
Psühholoogi töö on ideeliselt sama kui Eestis, sisust ma aga väga aru ei saanud. Nimelt tundub, et kui suurem osa oma tööst tuleb ise sisustada, siis siinse “aega on” ja “küll saab” elu juures kulgebki elu omas rütmis. Laste hindamist tehakse pliiatsi paberi ja paksude WISC testikomplektidega, muid teste pole. Nende testide tulemustest pole aga suurt kasu, neid keegi niikuinii ei arvesta ja seega on psühholoog pigem arvamuse avaldaja. Hinnangulehed on paljude lahtritega ja seal tuleb hinnata üldjoontes samu aspekte, mida mina Eestis testidega hinnata proovin. Kui uurisin, et mille abil ta töömälule, värvipimedusele või ajas orienteerumiseele hinnangu annab, siis sain vastuseks, et paber täidetakse koos õpetajaga, tema ju teab, seega psühholoog on tore kaaslane hinnangulehe täitmis juures. Selliseid pabereid oli veel erinevaid, mida täidetaks koos suure seltskonnaga et siis õpilasele tuge taodelda. Nagu Rajaleidja, aga otsuse teeb siin mingi komisjon vastavalt sellele, kui hästi on paberid täidetud. Umbes nagu meilgi. Murekohaks on see, et see kõik on väga ajamahukas ja vanemad ei ole üldse koostöised. Tundub, et probleemid on meiega suht sarnased, palju bürokraatiat ja vähe koostööd. Uurisin natukene kriisitöö kohta, sain vastuseks, et psühholoogidelt seda küll oodatakse, kuid ma ei saanud kirjeldustest aru, kui väga seda ka tehakse, pigem vähem kui rohkem. Hiljuti oli ühes koolis toimunud õpetaja suitsiid, psühholoogid viisid kooli kaastunderaamatu, muud nad teha ei söandanud. Üks asi, mis on siin parem, on õppused. Mitu korda aastas harjutatakse terrorirünnakuks, tulekahjuks, tormiks ja muuks. Ja seda selliselt, et ei teatagi alati, kas tegu on niisama õppusega või kes meil uksele prõmmib. Kuna Prantsusmaal on igasugust jama juhtunud ja ilmselt juhtub ka edaspidi, siis teadmised mida teha, on siin väga olulised. Õpi, Eesti, õpi sellest midagi. Ja õppusteks tuleb valmistuda, eriti juhtivatel inimestel, sest siis on eksimused lubatud, aga kui plaani pole, tulevad eksimused ka päris elus.
Kuna siin sotsiaalpedagooge ei ole, siis on psühholoog võtnud endale ka paljuski sotsiaalpedagoogi ülesanded, et vanemaid toetada asjade ajamises, nende murede kaardistamise ja ka koolis jooksvate jamadega tegelemise läbi. Sain aru, et see ei ole mitte ette öeldud vaid pigem vabatahtlikult valitud aga kui psühholoogi valdkonnapõhist tööd on ohtrate piirangute (või ka tahtmiste) tõttu keeruline teha, siis juhtuvadki valikud iseenesest.
Pärast lõunat olin jällegi Helene tunnis. Lastele tehti teatrit, läbi mängu ja võistluse tutvustati järgmise kuu aja lugemisvõistlus/viktoriini ja kõik sujus. Tunnis on kord, tunnis on vaikus, oli ka kaks abiõpetajat aga nende ülesanne on eranditult istuda oma määratud õpilase kõrval ja ainult teda toetada, kõik muud tegevused ei tule kõne alla. Tunnis oli ka teise õpetaja (kes oli täna haige) õpilasi. Õpilased olid tänaseks päevaks seepärast teiste klasside vahel ära jagatud. Resurssi võtta pole ja õpilasi koju ka ei saada. Lapsed vastu ei vaidle ja teevad oma tööd ja kõik jällegi sujub.
Nagu lastel ikka, oli tunni alguses poiste vahel konflikt, kes õigustas, kes vehkis, kes nuttis. Kuna tunni aega sellistele asjadele ei kulutata, siis suunas õpetaja nutja väikese motiveerimise abil tundi, kätega vehkija vaigistati sujuvalt ja kui poolteist tundi hiljem vahetundi mindi, said osapooled jutud õpetaja abil selgeks räägitud. Teiste aeg seepärast ei kannata (kui just suur asi lahendada ei ole). Klassi ukse taga on ka kena plakat, kus on kirjas, kuidas jooksvalt tülisid omavahel lahendada, andes selgeid sõnumeid. Õpetaja ütles, et selle ilmudes on tülide lahendamine liikunud lastel omavahele ja see töötab hästi, vahepeal tuleb ikka sekkuda aga palju vähem kui varem.
Idee seisneb selles, et lastel oleks võimalik ise oma asjad ära lahendada ja alati ei pea selleks kas teisi kaasama või teistele üldse märku andma, et mul on miskit toimunud. Kui juhis on olemas, ollakse altid seda ka kasutama. Hea asi kaasa võtta.
Tänase päeva lõpuks hakkas silma üks teema, hea õpetaja teeb nii palju kui suudab, teeb seda kogu aeg ja teeb seda selleks, et maailma muuta. Ja lastel on sellest ka kasu. Tänase päeva õppetund võiks olla elav näide sellest, et kui sa teed midagi, tee seda südamega, ja kui sa teed seda südamega, on sul endal esiteks tore ja on ka teistel tore. Ära pelgalt kulge vaid ela ja anna endast parim, alati.
Iga asi saab ükskord otsa, minu siinsele viimasel koolipäevale vastu minna oli tore, natukene ka kurb. Hommik oli muutunud juba väga ootuspäraselt rutiinseks. Kõik majas olevad inimesed kulgevad omas rütmis. Tere vastu saad, muus osas on igaüks hõivatud oma eluga või kulgemisega, et ega rohkem pühenduda ei taheta. Ma olen seda siis jälginud ja vaaginud, te mis teema ikkagi on. Prantslaste suurim probleem on see, et nad ei räägi inglise keelt. Isegi kui aru saavad, siis ise ei räägi ja kui ka räägivad, siis vabandavad ette ja taha, et ei oska jmt. Tegelikult saavad hakkama ikka, lihtsalt kardavad. Ühelt poolt on see ehk selgitatav sellega, et nende oma prantsuse keel on piisavalt raske, mille õppimisele tuleb pühendada väga palju aega, et kõrvalt võõrkeelt õppida ongi raske. Noh, eks siin aitab kaasa kindlasti ka suure rahva uhkus, et mina olen prantslane ja mina teisi keeli ei räägi. Ja tegelikult on suur konks peidetud sinna, et kui kohalik televiisor lahti teha, siis kanaleid on kümneid ja vaadata saab nii kohalikku kui võõramaist, ameerika ja inglise toodangust aasia ja aafrikani, sekka sporti ja kunsti ja teatrit ja kino ja mida kõike. Konks peitub aga selles, et kõik on prantsuskeeles, viimane kui üks võõrkeelne saade on prantsuse keeles üle loetud. Ja kuna nad inglise keelt niisama ei kuule, siis ei hakka keel ka külge. Sellest rääkisin täna pikalt ka Helenega, soovitasin talle oma lastele inglisekeelseid videoid näidata ja ka tal endal, et keelt arendada. Rääkisin, et nii mina ise kui ka paljud eestlased on selliselt kõvasti oma inglise keele oskust parandanud, talle see idee väga meeldis.
Panen siia ka fototõendi viimasest päevast, kus oleme pildil koos Helenega (paremal) ja Ameliega, kes ka Erasmusega varjutamas käis, nemad käisid aprillis Soomes. Nii muuseas ja kogemata oleme me reas prantsuse lipu värvides.
Tänase hommiku ootasin ma jälle, kui üks või teine oma ootamatute tegemistega ühele poole saab. Tänanane direktriss otsis asendusi ja kui nendega maha sai, tegi väikese ülevaate prantsuse haridussüsteemist. Kõike seda ma ümber jutustama ei hakka aga olulisemad erinevused on koolid ülesehitus, e. algkool (kuni 5kl k.a.) on ainult õpetajad ja üks juhtiv õpetaja, kes ajab maja töös hoidmisega seotud asju, kõik muud on kolleegid. Direktorid ja aineõpetajad tulevad alates 6. klassist. Keskkoolis valitakse juba suund, kas õpipoiss kellegi juures, ametiõpe või bakaõppeks valmistumine: tehniline või teaduslik suund. Algkoolid on kõik koos meie mõistes lasteaedadega, e. lapsed 3-10 on koos. Ja meie mõistes lasteaia osa on kõik eelkool. Sellest kohe ka natukene lähemalt. Haridus on kaasav, sama suund, mida meil tehakse, ideeliselt on see õige ja on erivajadusi, mida on kerge kaasata. Igasuguste psühholoogiliste probleemide puhul, mida, nagu ma aru olen saanud, on neil siin väga keeruline määrata, hinnata, välja selgitada ja toetada, on see kaasatus aga keeruline. Algkooli reaalsus on see, et need lapsed on klassis kaasas ja edenevad nii palju kui suudavad. On ka väikeklassid, kus kõik kokku pannakse. Konks, miks see siin töötab ja meil on keerline on see mämmutamise osa. Eestis võtavad õpetajad vastutuse, et lapsed peavad edenema, siis on see lapse teema. Õpetaja on autoriteet ja klassis ei toimu erinevuste karneval. Käratamist, paika panemist ja korrale kutsumist toimub palju. Saan aru, et ka siin on murekohaks, et teatud tüüpi kodud võivad selle peale kaebama minna ja isegi advokaatidega peale lennata, õpetaja teeeb aga oma tööd. Nõrgad jäävad maha ja eks järgmises kooliastmes liiguvad nende valikud koheselt kitsamas suunas, kas õpipoisiks või ametikooli. Sellist kodupoolset soovmõtlemist ei arvestata, et äkki minu lillest kasvab Einstein ja ta on hiline ärkaja. Variant on selline ja jõudu tööle. Esimesed viis kooliaastat on põhirõhk prantsuse keelel, natukene ka matemaatikalaadsel ainel. Võõrkeeli, muusikat, kunsti, kehalist on loetud tunnid, nagu õppekava nõuab.
Nüüd aga eelkooli roll. Ma natukene olen ilmselt ülekohtune lasteaiaõpetajate suhtes ja tulistan puusalt, aga mulle tundub, et Eesti lasteaia roll on nagu lastehoid. Natukene meisterdame ja natukene õpime aga pigem on see selline tilulilu, jalutame ja teeme näidendeid. Siin on eelkool nagu kooli eellane, nagu nimigi ütleb. Väga sur rõhk on prantsuse keele õppimisel (sõnavara, lugemine, kirjutamine) ja seda tehakse iseseisvalt, kaksvataja/õpetaja käib juhendamas. Kõik ruumid on sisustatud nagu klassidki, igal oma pink ja koht ja seal nad õpivad. Ainult, et ilma kindla ajata, vahepeal ka mängitakse ja tehakse muud aga kaks kolmandikku lastest oli pidevalt laua taga ja õppis sõnu.
Põhi töövahend on kaardid, mille on õpetaja ise meisterdanud.
Esimese etapina paneb laps pilte ja sõnu kokku, näeb kuidas seda sõna kirjutada nii trüki- kui kirjatähtedega. Seejärel kirjutab ta ise piltidele nimed juurde.
Selliselt käiakse läbi nii esemed, tegevused, kohamäärused, kogu sõnavara. Õppimine on jällegi lapse oma vastutus. Numbrid on prantsuse keeles ka üks suur matemaatiline mäng, ka numbrit loendamist harjutatakse ja õpitakse. Näiteks üheksakümmend kolm on prantsuse keeles neli kakskkümmend kolmteist, ehk korrutad ja liidad. Õpetaja positisioon on paigas juba algusest peale, klassis ei ole möllu, kui keegi teeb kisa, siis õpetaja sekkub. Ühes kõrvalklassis oli üks laps, kes jooksis kokku, õpetaja ema rolli ei võta, nuttev laps saadeti kõrvalklassi, õpid seal, kui siin käituda ei oska. Natukene tüdruk nuuksus, imes oma näppe ja istus vaikselt ja õppis teises rühmas. Muusikatund tuleb youtube’st ja kõik laulavad kooris kuulsaid prantsuskeelseid laule kaasa.
Õuepausis olin ma väga populaarne, väikesed tegelased vanuses 4-6 olid minust väga huvitatud ja tahtsid kõvasti suhelda, sain oma prantsuskeele oskust kõvasti praktiseerida. Õpetajad hoiavad aga distantsi, sest inglise keelt nad ei räägi ja siis ei otsi ka kontakti. Natukene imelik oli üksi ringi tuiata aga mis seal ikka.
Päeva lõpetuseks oli juhtiv õpetaja loomulikult ära kadunud, jagasime Helenega häid emotsioone ja edastasime vastastikku küllakutseid, jagasime kingitusi ja tundsime nädalast rõõmu. Õpetajate toa seinal oli vahva idee, mida nemad oma Erasmus+ vahetustelt kolleegidele saatnud on. Iga külastatud linna kaardist tehtud ümbrik.
Kui ma au revoir ütlema hakkasin, avanesid ka seni lukus olnud suud, ühtäkki taheti minuga suhelda. Pigem oli see koht, et jumal tänatud, et see pinge ära kaob ja ma ei pea enam inglise keeles suhtlema, läheb lõpuks ära see kahtlane tüüp. Aga lõpusõnad olid toredad ja lahked, kokkuvõtvalt saan ma psühholoogina sellest kõigest aru, inimesed on igal pool ühesugused ja nende olemused tulevad üsna väikese ajaga nähtavale.
Oli väga äge ja silmiavardav nädal, sain sissevaate prantuse kooliellu, sain ülevaate siinsest koolisüsteemist, selle rõõmudest ja muredest, sain oma prantsuse keelt praktiseerida. Sain uusi tutvusi, nägin ühte vapustavat metropoli, selle ajalugu ja tegemisi. Sain oma selle suve sammud täis kõnnitud, seega järgmisel sammude võistlusel panen kõik kategooriad kinni. Tunnen, et võtsin sellest nädalast maksimumi ja olen selle kogemuse üle ülimalt tänulik. Nüüd pakin kohvreid, et juba homme hommikul oma kallite poole teele asuda.
