Minu reis Rotterdami juhtus pool-juhuslikult ja kogu protsess käis nii kiiresti, et ei teagi, kas peab tänama saatust või juhuste jumalat. Idee- leida koht, kus saaks õppida juba praktiseerijatelt, kuidas saaks ühildada vajaduse vaimse tervise abi (sh ravi) ja õppimiskohustuse, sai kuidagi väga kiirelt plaani kuju.
Kirjade väljasaatmisega (kokku äkki kirjutasin 3) vastas de Fjord Yulianuse koolipsühholoog mulle juba paar päeva hiljem. Täpsustas, leppis kokku videkohtumise koos tema ja koolijuhi Marie Marthiga ja nagu niuhti olid tehtud kokkulepped, mille kohaselt juba kuu aega hiljem kohtume nende pool.
Tegu kooliga, mis pakub nö haridusteenust noortele, kes saavad psühhiaatrilist ravi, on olnud lisaabi vajadusega juba aastaid. Tegu õpilastega, kellel on intellektuaalsed väljavaated omandada haridust õppekava kohaselt, kuid takistavaks asjaoluks on vaimne tervis. Haridusasutusena ollakse siis partneriks meditsiiniasutusele.
Hollandisse jõudsin esmaspäeva õhtul ja reis kulges ootuspäraselt, kui välja arvata väike tõrge rongipiletiga lennujaamast Rotterdami (kes võiks arvata, et tänapäeval midagi paberkujul vaja oleks, onju), aga lõpuks oli kõik väga mõnus ja tore.
Pagasi kättesaamine ka paras seiklus, kui kokku 23 erinevat kohta.
Rotterdami puhul on huvitav see, et tegu on ajalooliselt olulise sadamalinnaga, mis omal ajal pommitati üsna maatasa. Seega erineb ta praegu üsna palju nt Amsterdamist, sest siin on väga palju huvitavat kaasaegset (ja kõrget) arhitektuuri. Tabasin end nii mitmelgi korral kõndimas pilt ülesse poole suunatud ja muie näol, sest lisaks sellele, et on modernne, on ka huvitav ja isegi naljakas.
27.10
Hommik algas juba varakult – kell 6.10 olin juba hommikusöögilauas, et jõuda kaheksaks De Fjordi, kus mind ootasid Steven ja Marie Marth.
Hommikune tervitus hotellitoa i-padilt, millega saab muuseas ka näiteks valguse värvi tellida, temperatuuri seada ja ruloosid alla-üles kerida.
Hirmuga, et eksin ära, hakkasin juba varakult liikuma ja jõudsin veel isegi enne väikse jalutuskäigu kooli ümber teha, et mitte liiga vara ukse taga olla. Vastuvõtt oli väga soe. Inimesed siin räägivad väga hästi inglise keelt. Sain vestelda pikemalt koolipsühholoogiga ja koolijuhiga, osaleda koosolekutelt (kuna ju sõnagi hollandi keelest aru saa, siis oli ok, et võõrana kuulen tundlikku materjali), olin ka tunnis ja rääkisin ka noorte ja õpetajatega. Eks siingi raske noori kooli saada, samas nähakse, et normaalsuse hoidmine, koolis käimise näol on ülioluline. Seega tegeleb kooli personal küll tundlikult, kuid võimalikult normaalselt, autonoomiat pakkudes, samal ajal motiveerivalt. Väga tähtsaks peetakse nt seda, et keegi kooli uksel tervitaks õpilasi. On selge, et kooli jõudmine on väljakutse, kuid nähes, kui turvaliselt noored enda seal juba tunnevad, on märgata ka tohutu töö vili. Kogenud kohalik kolleeg jagas, et kõige olulisem on olla ise aus. Temalt ka asjakohane kohalik vanasõna: “usaldus tuleb jalgsi, aga lahkub hobuse seljas”
Huvitav oli see, et noorte päevakavas on segiläbi nii meditsiinilised “teenused” kui kool. Ikka selleks, et niigi hapras seisus noor ei peaks veel enam olema koormatud oma päevakavast. Seega on täitsa arusaadav, et kooli nö “kohustusliku” kohal olemise osas ollakse paindlikumad. Ka Hollandis on muide õppimiskohustus ja kui ma nüüd õigesti aru sain, siis seni kuni baasiline käes on, kuni 21. eluaastani. Ja veel huvitavam oli see, et lapsed teevad kontrolltöid jms, mis tõendab edenemist õppekavas mitte oma õpetaja poolt koostatuna, vaid saadetuna kuskilt teise kooli poolt ja seal siis parandatakse ja pannakse hinne. Lõpuks saab noor tunnistuse sellest teisest koolist ja nii väheneb oluliselt häbimärgistamine. Iseenda asi, kas räägib, et tegelikult õppis de Fjordis, mis ju teada special education, või siis mitte. Minu meelest geniaalne ja kindlasti oluliselt motiveerivam.
Kui päev läbi sai, sõitsin täitsa spontaanselt ka kunstimuusemisse, mis nii maja enda kui ka väljapanekutega, oli väga inspireeriv.
