Reede 23. mai
Iga teekond algab kohvrist, aga mõnikord on hea kui on olemas varukohver
Reis Viljandist Partizanske linna Slovakkias saavutas täistuurid juba Tallinnas. Astusin rongilt perroonile, kaasas raske kohver täis suveriideid, matkasaapaid ja rohkeid kingitusi Erasmus+ partnerkoolile kui mu ninna tungis maikuulõhn, millesse segatud võrdses osas vanalinnahõngu, mälestusi ja suveootust. Kui palju on praegu Tallinna vanalinnas turiste ja mõelda vaid, ka mina saan olema üks turist paljude hulgas juba homme. Oot, kuidas alles homme? Mul on ju praegu käes kohver! Jalutaks läbi õhtuse vanalinna enne hommikust lendu öömajale minnes? Mõeldud-tehtud.
Hall kohver vurises enesekindlalt üle asfaldi otse Tallinna turismielu südamiku, Raekoja Platsi suunas. Ent mida vähemaks jäi asfalti ja mida rohkem tuli ette konarlike kõnniteede ja munakiviteede ristumisi, seda vähem väärikalt hakkas vurama mu hall kohvrike. Kuni korraga hakkas kohvri alt kostuma vaid heledat kriipivat vilinat. Ja mis sa kostad – kohvrirattad olid munakividel nii kuumaks köetud, et puutuda ei saanud ja üks ratas täitsa viltu all! Uurisin-puurisin, ajasin end uuesti sirgu ja vaatasin õhtust söövaid väärikaid kaugeid külalisi meie esindusväljakul. Kõnni aga edasi, küll see ratas vastu peab! julgustasin ennast, kuid kohver tegi edasi oma heledaid kiiksuvaid kriginaid ja minu enesekindlus sulas juba sama kiirelt nagu see kummist ratas kohvri all.
See kohver kaalub tõesti kui kivihunnik, tuli tõdeda kui viimased paarsada meetrit seda tõstes sikutasin, kuni jõudsin sinna, kuhu juba taksoga ligi pääses. Nii et minu reis algas lennu eelõhtul uue kohvri otsinguga! Aga uus kohver oli täitsa olemas ja ootas mind vanaema majas. Et uus kohver oli eelmisest veidi avaram, pistisin kindluse mõttes kotti ka mõned vanad Loomingu Raamatukogu väljaanded . Ja minu õpirännak psühholoogi töövarjuks Ristija Johannese nimelisse Partizanske Põhikooli Slovakkias saigi alata.
Nurmenuku, mustsõstralehe ja melissi mahe lehvitus: peale kohvridraama lahendamist ja enne pikemale teekonnale asumist pole midagi meeldivamat vanaema aia kevadisest taimeteest.
Pühapäev 24. mai
Bratislavas, kontvõõrana ja kohvilaksu all
2008. aastal väljaantud Loomingu Raamatukogu jutustab mulle Tallinna Lennujaamas väravas number viis kaasakiskuvat indiaanimehe Kärgatava Kõu elulugu kui korraga teatab mu telefon mulle, et nüüd on küll viimane hetk väravasse ilmuda kui veel Tallinn-Viin lennule soovin jõuda. Tuleb välja, et olen nii süvenenud, et ei pannud üldse tähele, et värava number 5 juures pole peale minu ühtki ootajat ja õige värav number viis asub täpselt minu all, korrus allpool. Süda saapasääres, torman ummisjalu trepist alla ja väravast läbi. Seal saame nagu kilud karbis veel 15 minutit läbi akna jälgida, kuidas hommikused Viinist saabujad Maarjamaa pinnale astuvad.
Viinis jõuan minuti pealt lennujaama ees olevasse bussipeatusesse, kus seisab Bratislava buss. Bussijuht on kõik reisijad peale võtnud ja ootab veel kaht eelmüügi piletiga sõitjat. Ent neid ei tule ning seega saame mina ja üks mees peale. Tunnitee kaugusel ootab Slovakkia pealinn.
Loen edasi Kärgatava Kõu jutustust – saan teada, et indiaanlased paastusid palju ja hoolega ning peamine põhjus – näidata vaimudele, kui palju on neil kannatusi ning lootes, et kaastundest suurte kannatuste pärast võetakse kuulda nende palveid ja kingitakse vastu erinevaid andeid, edu ja kaitset. Noore poisina paastudes kasutas indiaanipoiss hädaabinõuna valet – tuli mitu ööd kestnud paastumiselt koju ja teatas kõigile, et ilmutus oli saabunud ja õnnistused vaimudelt vastu võetud. Kes ikka teada saab! Kõik selleks, et osa saada traditsioonilistest pidustustest ja suurest pidusöögist. Triivin indiaanipoisi mälestuste juurest peagi unemaale. Nokin peaga uhkelt ja ärkan alles Slovakkias.
Bratislava bussiterminal on süngevõitu maaalune parkla, umbes nagu Viru keskuse terminal, mis on lülitunud varugeneraatori toitele. Teen lõunasööki, toidupoodi ja väljapääsu otsides keskusele peale umbes 30 ringi, aitan Ukraina onul teostada tehingu pakihoiu kapiga (10 üritust, viimane edukas) ja otsustan seejärel, et kivikoormaga kohvris pole otstarbekas lisaks veel ka Bratislava vanalinna nautima minna. Võtan suuna hoopis äärelinna poole, kuna ees ootab meenutus noorusajast.
Tiigrilt on võimatu triipe maha pesta – nõndasamuti eemaldada rändurist maailma avastamise kihku. Couchsurfing on rändurite online kogukond, mis pakub võõrasse kohta sattujale kõike – tasuta öömajast ja sõbralikust vestlusest kohvikus kuni detailsete nõuanneteni kohalikus aegruumis orienteerumiseks. Paarkümmend aastat tagasi olin eestlastest üks esimesi Couchsurfinguga liitujaid ja senimaani on see võõrustamise veebileht mulle armsaks jäänud – mis sest, et ma viimase kümnendi jooksul sellega enam reisinud ega võõrustanud pole. Tänasest see muidugi muutub, kuna leidsin endale öömajaks kodu just Couchsurfingu kaudu.
Nii Bratislava kui eesootava Partizanske kõnniteeääred on täis kahisevaid viljapäid ja muud kõrget heina. Roosid aedades lõhnavad peibutavalt ja mõni oma aega ootav jõuluvana on valmis selleks, mis paratamatult peagi taas saabub – jõulud 2024.
Läbi pärnaõielõhnast paksu äärelinnaõhu jõuan Peteri ja Marceli ukse taha. Minu võõrustajad siin on põlised rändurid ja rattasõiduhuvilised. Kodumaal viibides tegeleb üks neist Slovakkia veekvaliteedi uurimustööga ja teine arendab IT valdkonda. Kõik nende kodus toimub muidugi kass Ištvani jõulise taktikepi all ja täna peab Peter juhuslikult ka oma 40. sünnipäevapidu. Kuuldes, et minu saabumise päeval on plaanis tähistamine, muutun murelikuks ja uurin, ega ma kontvõõrana neile ette ei jää. Sügavalt ränduriusku võõrustajad ütlevad, et kuna peoplaanid tekkisid alles peale minu külaskäigu heakskiitmist, siis jäävad nad oma otsusele lõpuni kindlaks ja ma olen väga oodatud. Olen Sokisahtlist kingituseks kaasa kaasa haaranud kaks paari sokke – ühel paaril madrusesägiga koer ja teisel kass, kassil ka veel barett peas. Marcel püüab veenda Peterit, et koer sobib tollele paremini, kuid Peter jääb endale kindlaks ja haarab kassiga sokid oma raudsesse haardesse.
Peter küpsetab oma vanaema retseptide järgi oma köögis, mis on ehitatud just tema pikkust arvesse võttes. Üle kahe meetri pika mehe köögis seistes on mul tunne nagu Alice’il kui ta küpsist näksides kiiresti kahanema hakkas. Õhtusöögiks on parajalt rammus ja ülevaatlik slovaki toit – munasupp köömnetega, kartulitaignast pelmeenid pardirinna ja värske hapukapsasalatiga, joogiks kohalik valge vein riigi lõunaosast.
Vasakul Rascová s vajcom ehk köömnesupp munaga. Paremal Šúľance ehk kartuliklimbid.
Üldse saan õhtusöögi ajal palju teada Slovakkiast, eriti kuna söögilaua kõrval seinal on Slovakkia maakaart, mis minus palju huvi ja küsimusi tekitab. Õnneks istub minu kõrval Marcel, kes on enda sõnul 50% kangusega asperger. See aspergerlik osa temast haakub päris hästi minu 50%ga (elagu õhtusöögi-diagnoosid!). Kokku saame sellest kompotist 100% fakte ja detaile nii parimate matkateede kui mind eesootava Partizanske linna ajaloo ja kiviarhitektuuri kohta. Muide, poisid lisasavad, et nende huvi mind võõrustada sai ajendi just minu sihtkohast, kuna Peter on sündinud just seal.
Kas teil on ka mõnikord nii, et midagi tehes justkui vaataks end kõrvalt. Millegipärast on kõrvaltvaatajaks alati see elutargem osa, kes vangutab vaikselt pead ja laseb sellel teisel, oluliselt ullikesemal, rahulikult oma lollused ära teha. Ja alla ilmub maagiliselt tekst: “Ma ju ütlesin.” Kes veel ei tea (kuigi ma räägin sellest igal tänavanurgal), siis nimelt ma jõin oma elu esimese kohvi umbestäpselt kaks kuud tagasi. Ei oskagi täpselt öelda, mis juhtus minuga selle sünnipäevaõhtusöögi edenedes, ent kui Marcel tõi lagedale omatehtud šokolaadikoogi, kuulsin end selgelt lausumas sõnu: “Ja mulle palun üks väike piimaga kohv.”
Sealt edasine on juba ajalugu, kuna kohv viis minu koos Marceliga nende pisikesse tagaaeda, kus sain kanaldada oma aednikust vanaema, uurides üksipulki iga põneva puu ja põõsa kohta, mis oli vesi Marceli aednikuveskile. Kahjuks oli ka peale põhjalikku aiatuuri kohv minu veres täpselt sama kange. Külalised olid juba ammu lahkunud, laud puhtaks pühitud, pererahvas magamas ja Ištvan valvet pidamas kui minu aju töötas endiselt täistuuridel ja silmalaud plaksusid maniakaalselt nagu ikka sellel, kes esimest korda elus vastu ööd kohvi joob. Kahju et mul polnud parasjagu pooleli mõnd doktoritööd – selle energiaga oleks kindlasti palju ära teinud! Selle asemel kuulasin mitu tundi Deep Sleep Hypnosis Masters nimelise artisti playlisti Spotifys ja ootasin juba põnevusega uut varahommikut, mil reis pidi jätkuma.
Pühapäev 25. mai
Seakatk, dinosaurused ja pika patsiga naised
Napi unega öö järel saabub hommik Bratislavas juba kell 4:30. Koos ratturitest võõrustajatega tõttan rongile – nende sihtkohaks on Nitra jõe äärne paigake, kust hea taas Bratislava poole väntama hakata, ent mina sõidan veel tunnike edasi Partizánske linna.
Sihtkoha rongijaamaks on tagasihoidlik heinakasvanud üherealine raudteega platsike ja kuna vahepeal on rong seisatanud, et vastutulevat rongi mööda lasta ja oleme graafikust kümmekond minutit maas (mis pidi olema tavaline), taipan taas alles viimasel hetkel, kui olengi kohale jõudnud. Inimesed tulevad juba rongile kui mina oma kohvriga kõrge trepiga rongiuksele lendan. “Is it the center?” pärin umbusklikult. Kohalik daam peab mind kohtlaseks ja vastab väärikalt: “Nie. Je to Partizánske.”
Mul on vastas koolipsühholoog Petra. On pühapäev ja vaatamata nädalavahetusele on ta võtnud plaani mind juba täna väikeselematkale viia. Loodusesõbrast bestikas Gabi on autojuht ja sõidame Veľká Fatra Rahvuspargi põhjatippu väikesele jalutuskäigule. Teekond on jõukohane igale pühapäevamatkajale ja peagi oleme mõnusal kaljusel vaateplatvormil, et teenitud juustuleib luusse lasta.
Minu unistus sellest, et igapäevaselt ka Partizanske linna ümbritsevatel nõlvadel matkata saan, sulab kiirelt. Pead tõstnud seakatku tõttu on sealsed metsad matkajatele juba kuu algusest alates suletud ja tõenäoliselt jääb keeld metsa siseneda kehtima veel mõneks ajaks.
Metsalõhnad meie avatud radadel on aga meeletult head ja väikesed kaljused ja mullased teed juhatavad meid aina ülespoole. Siin-seal on porisemaid kohti – igapäevased sajuhood on tavalised ja õhk on seetõttu niiske ja pehme. Meist seljataha jäävad ukerdama mitmed kiivritega matkamehed, kes on vist raja silmist kaotanud, et mööda sirget kaljuseina ülespoole kipuvad. Täitsa hullud, mõtlen kadedalt oma juba kergelt vetruvaid jalamakarone edasi rühkima utsitades.
Peale mõnekilomeetrist ringi auto juures tagasi, võtab Gabi suuna Bojnice linnusesse. Tegu on kultuurimälestisega, mis hakkas kerkima juba 12. sajandil ja on aegade jooksul üsna disnilikud vormid on saavutanud. Lossiparki kaunistavad mitmesaja aasta vanused pärnapuud ja laste suureks rõõmuks on lossi lähistele rajatud ka dinosauruste teemapark. Ükskõik kui uhke ma enda üle selliseid ikoonilisi ja seega ülerahvastatud kohti külastades ka poleks, tunnen alati suurimat kergendust kui neist jälle eluga minema saan.
Polegi veel kuigi hilja kui Partizanske linnas tagasi oleme. Minu hotelli nimi on Azul ja vaene hotellipoiss on palutud mu kivikoormaga kohvri ise üles vedama – lifti siin nimelt pole. Toas ootavad mind neli suurt ja ideaalselt vormitavat patja – tunnen, et olen täna küll puhkuse välja teeninud. Linn ise on nii rahulik, et linnulaulu kostub hotellitoa aknast igal hetkel. Elu on põnev. Ootan juba uut nädalat ja kohtumist Partizanske Ristija Johannese Põhikooliga.
Esmaspäev 27. mai: Kirikust ja koolist
Ristija Johannese Põhikool ja Lasteaed on Partizanske viiest põhikoolist kõige uuem ja loodud üheksa aastat tagasi – juulis ootab ees pidulik hetk, mil kooli esimene lend lõpetab 9. klassi.
Et tegu on kirikukooliga, jäi mul alguses tähelepanuta. Õigupoolest on riikide puhul, kus usk ja kirik on tavaellu sügavalt sisse lõimitud, keeruline puhtalt nime järgi oletada, kui otsene ja põhjalik on kooli religioosne taust ja institutsionaalne seos.
Näiteks Tallinnas tegutseva ja mullegi tuttava Püha Johannese Kooli järgi (kus mul oli au aastake asendusõpetajana töötada) tean, et kirikukool saab olla avatud mõtlemisega loominguline ja kokkuhoidev kogukonnakese, mida hoiavad üleval ühised vaimsed väärtused. (Nii palju kui ma kursis olen, on kõik Eestis toimivad kirikukoolid oma õhkkonna ja mõtlemise poolest kutsuvad kohad ka kogudusevälistele peredele, aga näite tõin, kuna selle kooliga on reaalne kokkupuude.) Ja väärtused on ju vaid siis midagi ka tegelikult väärt, kui seda kehastavad elavalt esmalt kooli juhid ja peegeldavad kõik liikmed. Perekondi Ristija Johannese koolis, kes aktiivselt usukombeid praktiseerivad on kindlasti rohkem kui Eestis, aga see kõik sulandub igapäevaellu märkamatult ja mulle ei tundu, et just keskmiselt eriliselt usklikumad pered sinna kooli lähevad.
Ka õpetajate väärtused näivad joondatud sisemiste uskumuste ja Piiblis pakutud kõrgemate väärtustega. Näiteks tugispetsialistide iganädalane koosolek algab palvega. Tegu pole seejuures rigiidse, kindlas rütmis esitatud elutu vormeliga, vaid elavalt ja igapäevases keeles ja vabas vormis sõnastatud tänupalves pöördumisega – palverea lisab igaüks, kes soovib. Seejuures tõlgib entsiastlik abiõpetaja minu kõrval valju sosinaga kõige tähtsamaid punkte. “Täname Kalevi šokolaadi eest, mida meile Eestist toodi!” ja “Palun anna meile jõudu, et see kooliaasta lõpuni teha!” Täiesti loogiline, ja mulle näib, et see kõik kuidagi lõimib ja tugevdab kollektiivi, kes hoolimata aastalõpu üleväsimusest on naeratav, suhtlemisaldis ja lahke.
Nagu aru saan, on tegu tavapärasest katoliiklusest veidi erineva kirikuga. Koolijuht selgitab, et neil on teataval määral sarnasusi evangeelsete protestantlike kogudustega, kuigi allutakse paavstile. Kool pole erakool, vaid rahastatud riiklikult, end 40 eurone kuutasu tuleb laspevanematel siiski tasuda. Koolihariduse ja juhtimise mõttes peab kool end edumeelseks. Laste juhtimisstiil on rõhuga empaatial ja austusel ning autoritaarsuse vältimisel. Oluliseks peetakse ka inglise keele tavalisest intensiivsemat omandamist. Õpetajad, kellega vestlema satun, tunnevad, et linna ülejäänud neli põhikooli liiga sooje tundeid nende suhtes ei oma ja pigem nähakse ohtu selles, et kirikukool krabab linna parimad lapsed kõik endale. Samas on rõõm näha, et linna koolide ja lasteaedade psühholoogide igakuisel koosolekul selline konkurents ja lõhe puudub ja koos küntakse sama põldu.
Psühholoogide koosolek
Linna lasteaia ja koolipsühholoogide igakuise koosoleku teemaks oli ettekanne noorte enesevigastuse teemal. Anti põhjalik ülevaade sellest, kuidas enesevigastusega kimpus noortele nõu anda ja psühholoogil motiveerivalt mõjuda. Anti nõu luua noore jaoks soositud strateegiate ehk turvaplaani leht, mis üheskoos läbi töötada ja mille noor siis lepinguna allkirjastab (võimalusel ka lapsevanem). Lepingus on kirjas kõik esimesed sammud, mida teha niipea kui enesevigastuslik käitumine (taas)ilmub. Sel on lahtikirjutatud kõik seni tuvastatud triggerid, järgnevad mõtted ja sammud, leitud sisemised ja välised toimetulekustrateegiad, ressursid. Seal on kontaktid (toetavad sõbrad, psühholoog), kellega ühendust võtta kui eelnevate punktide läbitöötamine pole enesevigastuse takistamise/katkestamise mõttes toiminud.
Kuna linnavalitsuse alla töötavate psühholoogide tööks on toimida ka Eesti mõttes Rajaleidjale sarnaselt, analüüsides HEV õpilasi, lõppes koosolek erinevate HEV otsustega paberite allkirjastamise ja erinevate koolide psühholoogidele jagamisega. Arvatavasti oleks palju õnnelikke spetsialiste päeval, mil sujuv digiajastu muutuks reaalsuseks ka Slovakkias.
Partizanske Ristija Johannese Põhikoolis õpib alla 400 lapse ning psühholoogiteenust pakub kooli peale üks psühholoog. Kõrvalasuvas lasteaias on teine psühholoog, kelle ülesannete juurde käib muuhulgas ka töö eripedagoogiliste materjalidega. Kõik, mis jääb koolipsühholoogi pädevusest välja, suunatakse linna tugikeskusesse ja sealt edasi vastavatesse asutustesse. Psühhiaatrilise vastuvõtu järjekorrad olevat meeletult pikad, nagu ka Eestis.
Kui otsida kitsaskohti, siis leiab selle faktist, et Eesti koolisüsteemile sarnane HEVKO ametikoht puudub ning seega peavad kogu paberimajanduse, planeerimise, läbiviimise ja kokkuvõtted tegema psühholoog ja eripedagoog. Ilma Eestile tuttava digimajanduseta tähendab see muidugi suure hulga paberite lappamist ja kokkukuhjamist. Ja muidugi tähendab see ka vähem reaalset võimalust individuaalnõustamisteks.
Niisiis on minu väisatava kooli psühholoogi peamiseks ülesandeks on ennetustöö läbi grupitööde. Töö gruppides toimub enamjaolt ruumis nimega Snoezelen ehk multisensoorses teraapiatoas, mille sisustamise loa Petra kooli tööle asudes kohe sai. Murtud tooni heledas toas on suviti pimendatud akende tõttu küll veidi vähe õhku, kuid lastele mõjub tuba eriliselt hästi. Ühes klassis õpib 20 last ja grupitöö psühholoogiga toimub poole klassi kaupa ehk maksimaalselt 10 lapsega.
Esimene osa tunnist võetakse läbi kindel teema. 1.-5. Klasside puhul kasutatavate metoodikate hulka kuulub näiteks sotsiaal-emotsionaalsete oskuste õpetamise programm Samm-sammult / Second Step. Esmalt meenutatakse eelmise nädala teemat. Ühe grupi selle nädala teemaks on frustratsioon, teisel oskus täiskasvanute jutule oma vajadusega viisakalt sekkuda. Emotsiooni uuritakse postrile prinditud näitefoto abil ja arutatakse läbi iga nurga alt, tuuakse näiteid oma elust ja uuritakse, kuidas selle terava tundega toime on osatud või mitte osatud tulla.
Veel viiakse läbi lastele huvipakkuvaid sensoorset tundlikkust arendavaid mänge.
Mängud, mida ikka ja jälle tellitakse, on näiteks “pizza valmistamine” – üksteise taha istudes tehakse kätega eesistuja seljal erinevaid liigutusi “taigna rullimisest” kuni “juustu pealepuistamiseni”. Tähtede selja peale “kirjutamine” – tagumisest istujast ette välja liikuv puudutuse äraarvamise “telefonimäng”. Selja taha pandud käte abil mustrilise palli ringis edasi andmine ja hiljem äraarvamine, millise mustriga pall see oli. Kinnisilmi ühe tuntud aromaatse eseme nuusutamine ja äraarvamine (seekord oli pojengiõis).
Veerand tundi enne lõppu lööb psühholoog helikausi kõmisema ja siis teavad lapsed, et käes on lõdvestumise hetk. Psühholoog laseb ära tuled ja lülitab sisse erivalguse – mullitav valgustorn, pikad led-tuledega helendavad harjased, väikesed kivikeste moodi värvi vahetavad lambid ja vaikselt keerlev diskopall. Seinale tuleb loodufilm meditatiivse muusika saatel. Nüüd leiab iga õpilane endale sobiva asendi: on rippkiik. Mõnes klassis on väljakujunenud paarid – üks aitab rippkiigus lebaja teki alla koopasse mässida ja kiigutab siis kiigus mõnulejat vaikselt. Hiljem toimub vahetus. Teises nurgas on suuremõõduline sääsevõrgu baldahhiin üle madratsi – alati mahutavad ennast sinna paar head sõpra. On kuhi patju ja üks alt poolavatud konstruktsiooniga tugitool, kuhu end samuti koopasse kerida saab. Mõned õpilased valivad lamamise asemel vaikse aktiivse mängu – üksteisele veeretatakse vaikse naeru saatel palli või tehakse projektori valguses varjuteatrit.
Kui tunni lõpus heliseb taas helikauss, on lapsed tihti valmis edasi puhkama, kid riiulile on kleebitud fotod ruumist – kuidas täpselt esemed seal paiknema peavad, et maha jääks taas kasutamiskõlbulik ja ilus puhas puhkeruum, kuhu ka järgmistel saabujatel on mõnus end sisse seada.
Lasteaiapsühholoog
Nädalaplaan
Koolipsühholoog Petra saabus (õigupoolest naases) Partizanskesse pealinnast Bratislavast. Ega see elu linnas ikka kuhugi ei kõlba, jõudis lähedal külas üleskasvanud noor naine arusaamisele ja ostiski üheotsapileti Partizanskesse, mille kohta ka kohalikud ei jõua ära imestada, et miks ma ikkagi SIIA olen tulnud kui valida sai Euroopas ükskõik, milline sihtkoht.
Vastu võtab ta mind juba nädal varasemalt minu tarvis kokku pandud plaaniga, millest muutusesse lähevad vaid väikesed detailid.
Kooli õppejuht Tatiana Lukáčová Kuliková on eelnevate nädalate jooksul samuti minuga asjakohases ja väga efektiivses infovahetuses olnud, mistõttu tunnen, et saabun kohta, kus minu jaoks tõesti aega on soovitud leida. Muide, konkreetse kooli leidsin tänu Viljandi Perepesa juhi Karini pingutusele, kes hõikas kooliotsingu välja FB Erasmus+ grupis. Vastuseks sain kohti Hollandist Kreekani. Minu valiku aluseks olid lihtsad kriteeriumid:
Kuu Heateo tunnustamine
Kooli koridoris on karp, kuhu sisse pista paberileht, kuhu õpilased on oodatud kuu jooksul poetama soovitusi, keda kuu lõpus tunnustada heateo eest. Eraldi arvestuses on esimese ja teise kooliastme koolilapsed.
Noorema kooliastme maikuu tunnustusi kogunes kaheksa. Et nende hulgast üks välja valida, kogus psühholoog kokkulepitud tunni ajal kokku igast klassist ühe õpilase, et teha aruteluring. Loeti ette kõik silmajäänud heateod – keegi tõi kooli tordi, keegi koristas vabatahtlikult prügi või aitas sööklas teistele asju ette tuua. Paari hääletusringiga arutleti põgusalt tegude üle, julgstati noori argumenteerima, miks just see tegu on silmapaistev ja jõuti otsuseni. Väikese meene ja käitumise eest jagatavate lisapunktide tunnustuse vääriliseks osutus seekord õpilane, kes oli terve päeva ennastsalgavalt abistanud teist õpilast, kel kael oli viga saanud ja valutas.
Töö kaartidega
Lisaks Samm-sammult programmile kasutas psühholoog koolis nädala jooksul veel ka Vajaduste Kaarte ja Elusündmuste Kaarte (Life is Life, Tšehhi kaardid). Mis vajadus on sul täna täiesti rahuldatud? Mis vajadus on sul täna kõige suurem? Nooremate õpilaste jaoks väljavalitud kaartide hulgas olid näiteks vajadus korrastatatuse, puhkuse, mängulisuse, liikumise, seikluse, loomingulisuse, mõistetud ja kuuldud olemise, tunnustuse, isikliku ruumi järele. Peale täpsemalt arutelu, et mida üks või teine vajads endast kujutab leidsid lapsed üsna lihtsalt midagi, mis nendega resoneerus. Rahuldamata vajadse leidmine oli aga praktiliselt ühehäälne. Peale ühe lapse olid kõik teised nõus, et unevajadus on kooliaasta sees alati kõige pakilisem.
Elusündmuste pingviinipiltidega kaardid tõid silme ette keerulisemate emotsioonidega olukorrad. Kuidas edasi minna kui alati ei saa seda, mida tahaks ja pettumused ronivad hinge? Kuidas hakkama saada kui olukord tundub lootusetu? Milline raske olukord oli su elus, millest sa üle said ja kuidas see positiivne lahendus tuli? Kaartide abil läbitavate teemade eesmärk on õpetada lastele säilenõtkust. Mõtteviisi, et ka keerulised olud on ületatavad ja sisemised ressursid on leitavad kui endasse uskuda, abi küsida ja muid tugevusi leida. Soovijad said teistele tutvustada oma kaarti ja elusündmust.
Kuu väärtus
Iga koolipäev algab kell 7:40 20 minuti pikkuse päevaks häälestumisega. Korra nädalas on sel ajal jumalateenistus, muid toimub töö klassides. Igakuiselt valitakse kuu väärtus, mis on teema, millega (peamiselt klassiõpetajad) töötavad terve kuu jooksul. Maikuu väärtuseks oli vaprus. Kolmas klass, kuhu mina külla läksin, töötas sel päeval esmalt vapruse üle arutledes, siis aga olukorra näitlikustamisega. Klassi oli toodud ehitusredel ja õpetaja küsis, kes lastest sinna küll ronida ei julge. Üks arglik tüdruk sai seeläbi vabatahtlikuks katsejäneseks. Kas sa siis julgeksid proovida kui mina redelist kinni hoian? Kui hea tunne on meil siis, kui me suudame astuda sammu, millest seni hirmu tõttu hoidunud oleme? Väike pelglik tüdruk tegi mõned ronimissammud redelil ja koges, kuidas on siis, kui temasse usutakse ja pehmelt julgustatakse. Edasi läks töö Väärtuste Kaartidega. Õpetaja laotas maha kaardid, millel kirjas väärtus ja lisatud illustratsioon.
Kui me Petraga klassuksele ilmusime, viimasel käes kingiks saadud Eesti lipp, jooksis meile koheselt vaimustunult vastu autismispektri õpilane – tema erihuvi olid nimelt erinevate riikide lipud. “See on Eesti lipp!” hõiskas poiss ja käis ülejäänud tunni ringi, lipp käes. Õpetaja küsis: “Milline kaart köidab just täna sinu pilku? Kuidas ja millist kaasõpilast saaksid selle kaardi abil julgustada ja tunnustada saaksid?” Kui väärtuste kaardi valimiseks läks, leidis lipuhuviline huvipakkuva kaardi esimeste seas. “Ega ma täpselt ei tea, miks ma selle valisin,” tunnistas poiss ja ulatas Patriootlikkuse kaardi ja ulatas selle psühholoog Petrale. Kilpi hoidva inimesega kaardil oli muidugi samuti kujutatud üks väike ja väga vastupandamatu lipp.
Lastekaitsepäev ja psühholoogi teele lähetamine
Nädal Partizanskes kulgeb koduselt töises rütmis – päevad täis laste hõikeid ja uudishimulikke pilke. Õhtuti juhatatakse mind kolleegide poolt aga ikka kas mõnda armsasse kõrvalküla aiakesse ühisele grillõhtule või tutvuma linnakese oluliste kohtadega. Termaalvetele tehtud spa töötab praegu osaliselt – kuuest basseinist on avatud kaks ja saun on üldse kinni – remondis vist. Aga kuumaveeallika vesi on mõnusalt soe ja igaks juhuks heljun seal kauem kui loomupäraselt teinud oleks – kohalikud justkui ei kavatsegi sealt enam välja minna ja kartes, et mina muidu maksimaalselt tervislikust efektist ilma jään, püüan samuti lambaid lugeda ja kauem vees oleskleda.
Korra nädalas on Partizanskes avatud aga naistesaun. kohe hotelli kõrval asub ilu- ja trennimaja, mille keldrist leiangi nii türgi sauna kui soome sauna. Kohalikud daamid, osad neist ka kunagised kooliõpetajad, on juba kohal ja peavad soome saunas kannatlikult valvekorda. Juttu jätkub kauemaks ja ma ei hakka end sinna vahele pressima, niisiis olen põhjalikumalt türgi saunas. Ent kui õhtu edenedes hakkab ka soome sauna rohkem ruumi tekkima, poen minagi lavale. Kas leili ka visata võib? Endine inglise keele õpetaja, sõbralik proua, vaatab pead vangutades kerise poole ja ütleb, et see asi siin võib veega üle valades enam üldse mitte toimida. Et nemad tavaliselt on seetõttu saunas ilma leilita. Ma ei hakka saunanaisejuttu ajama ja ootan kannatlikult, kuni daamid puhkama lähevad. Siis võtan kopsiku ja lasen sellesse kuuma vett. Kerisekivid särisevad tänulikult. Osa vett äsan ka seintele, sest kuiv kuumus ruumikeses oli ikka päris salvav. Saunade vahepeal saab end aga mõnusalt külmavee kümblusvanni värskenema istutada. Tore ikka kui igalt maalt kodusema nurgakese õnnestub leida!
Reisi lõpp Hiiglast tervitades
Maastik Partizanskes on kutsuvalt loogeline ja annab hulgaliselt vihjeid mägedest kusagil lähiümbruses. Kaardilt vaadates tundub reis mägedesse natuke kaugel, aga siiski peaaegu piisavalt lähedal, et töönädala järel ühepäevaseks matkaks kokku pressida. Ka psühholoog Petra sooviks minuga liituda, ent vaadates ilmaprognoosi saab terve mõistus temas võitu. Ainult vihm ja tormid. Ja kui juba tormi lubatakse, siis kohalikud mäkke ei kipu. “Mida ma tegema peaksin kui mäel olles torm mind tabab?” küsin lauskmaaelaniku kombel. Vihm on vihm ja torm on lihtsalt tuul, mis seal ikka, mõtlen ma. Aga vastuseks öeldakse mulle vaid: “Siis tuleb mäest nii kiirelt alla saada kui võimalik.” Ah soo.
Igatahes sõidame reedel Petraga Trencini linna, mis on piirkonna keskuseks. Viimaks puhkab silm taas igatsetud loogilise ja ajalooga vanalinna peal, mis Partizanskes täielikult puudub. Sealt edasi sõidan juba üksinda rongiga Popradi linna, mis on hea alguspunkt Kõrgtatrate avastamiseks.
Vastuvõtjaks selles linnas on Couchsurfingust leitud perekond, kes, nagu hiljem selgus, on slovaki-eesti oma. Branco ja Kadri armastavad loodust ja kasvatavad kaht teismelist, vägagi eestlaslikult blondi poissi, keda saab ka emakeeles parajalt testida. Õhtul aitab Branco mul välja joonistada parima marsruudi minu päevaseks matkaks ja äratus on hommikul enne 6.
Orvelliliku kõrgusega 1984meetrine Ostrva mäetipp tervitab mind vahelduva pilvisusega. Mõned teised ilmateatest mitte hoolivad “hullud” olid samuti tippu jõudnud. Alles siin panen t-särgile kileka tuulekaitseks peale, ent sellest jahedamaks enam ei lähe. Vihma ei saa üldse. Edasi viib teekond mind mööda pikka Tatra-magistraali. Väike kivine rada mööda mäeaheliku külge kulgeb pikalt – mina olen sellest ette võtnud vaid grammikese, paaritunnise lõigu. Sel päeval on teed avatud esmakordselt peale talve ja kohati tuleb matkajal veel ka üle lumiste ja libedate lõikude sammuda.
Iga samm viib mingil imeväel lähemale iseendale. Muudki rühid koos oma higise pusa ja seljakotiga, loobudes tavaelu mugavast äraolemisest ja avades end usalduses tundmatule. Iga samm toob uue ja hingematva vaate. Küsin mäelt, et kuidas see ikkagi toimub, et looduse müstiline suurus ja ilu tervendab iga sellist inimese suurust putukat, kes retke ette võtab? Ja mägi küsib vastu: Aga kas sa samamoodi ka igal hommikul tööle ei saaks sammuda – usalduses ja imetluses tundmatu ees?
Mäest alla saades saan esmakordselt tunda, mida mõtlevad minust minu 44aastased põlved (seda arvamust tunnen treppe taas kasutades veel üle nädala). Aga mu muretu 44-aastane süda hõiskab juhhei, sama noor ja ullike mõistus on aga nii jube uhke enda üle, et mõtleb ainult sellele, kuidas võimalikult kiirelt premeerida end ühe slovaki õllega.
Tänusõnad
Tänan Erasmus+ programmi võimaluse eest projektis osaleda.
Tänan Viljandi Laste ja Perede tugikeskust, eriti Siirit ja Karinit, kes mind ikka tagant utsitasid, et ma õpirände võimalust kasutada saaksin, kuigi mina juba olin alla andmas, et projektipartnerit ei leia.
Tänan Petrat ja Partizanske Ristija Johannese Kooli abivalmis ja avatud kooliperet, kes mind avasüli vastu võtsid ja oma tööd ja elu tutvustasid.
Tänan oma peret ja häid sõpru, kes kõik ilma minu kohaloluta edukalt hakkama said, mu lapsi ja koera kasvatasid ja lubasid mul enda silmapiiri taaskord avardada.
Ja muidugi tänan iseennast, et ma selle ette võtsin ja hakkama sain. Pai!
