Tänast päeva võiks kokkuvõtvalt iseloomustada sõnaga kogukond või millegi suuremaga tegelemine. Päeva alustuseks võtsime suuna Fallbrooki linna ääres asuvasse D’Vine Path keskusesse. See on õppekeskus autistidele, ennekõike aspergeritele, kes pole varasemalt oma elus leidnud kohta, kus ennast hästi tunda. Keskus asub maalilisel mäenõlval, vanas mõisas. Ameerika mõttes on mõis selline võib-olla mitte nii suur kandilise koloss nagu Eestis, kuid see-eest väga uhke arhitektuuri ja kujundusega. Maja on varem olnud rikaste Briti kaupmeeste kodu ja Hollywoodi võtteplats teleseriaalile Inn Love. Ühel hetkel oli mõis aga nii halvas seisus, et omanikud annetasid selle D’Vine Path mittetulundusühingule. Tänaseks päevaks on krundil toimetatud üle kümne aasta, selle ajaga on loodud viinamarja istandus, remonditud maja, loodud pood ja õppekeskus kümnetele aspergeritele.
Keskuses saavad õppida aspergeri sündroomiga inimesed, vanuselisi piire pole, ajalisi samuti mitte, kuigi keskmiselt ollakse seal 3-4 aastat. Õppekohta rahastab kohalik omavalitsus ja õppijatel on vaja ainult kohale tulla. Õpitakse eluoskuseid ja sotsiaalseid oskuseid. Kohapeal kasvatatakse viinamarju, tehakse veini, kasvatatakse aedvilju ja loomi. Õpitakse süüa tegema, serveerima, külalisi vastu võtma. Keskuses luuakse kunsti ja tehakse palju lilleseadeid, keskuse väravas on pood, kust saab ka loodut endaga kaasa osta. Keskus võõrustab üritusi, pulmi, vastuvõtte, kohtumisi, söögid teevad autistlikud noored, samuti serveerivad seda. Muideks keskuse peakokk on Igor venemaalt, kes tuli Ameerikasse oma vanematema aastal 1993. Iga nelja noore kohta on keskuses 1 töötaja, hetkel töötajaid 25 ringis. Ägedad noored tegid ka meile väga maitsvaid sööke ja olid meile kelneriteks. Keskus teeb palju koostööd ümberkaudsete organisatsioonidega, hetkel on näiteks käsil projekt maakonna kunstimuuseumiga, nimelt loovad keskuse õpilased kunstitaiest samba näol, kuhu lisavad oma maailma ja tunded, lootused ja soovid. Piltidel on näha nii paberitest sketši kui ka valmivat tööd koos juhendava õpetajaga.
Keskuse juht ja juhatuse esimees rääkisid pikalt selle töö olulisusest ja nende suhtumisstiilist sellise suure südamega ettevõtmise võtmeteguritesse. Palju headust, palju hoolt, head suhted ja suur teineteise austamine ja motiveerimine. Tegevjuhi ülesanne on kõiki kiita ja poputada ja raha juurde leida ning keskust hästi majandada. Siis püsivad õpetajad, ilma kelleta kukuks nende ettevõtmine kohe kokku. Ülisõbralik suhtumine üksteisesse paistab silma igast nurgast, rõõm oli sellist imelist keskust külastada.
Järgmiseks saime kohaliku Fallbrooki raamatukogusse piiluda. Nii maha põlenud kui hiljem ka termiitide poolt ära söödud hoone sai uuesti üles ehitatud ja valmis kümmekond aastat tagasi. Läbivalt annetuste toele. Maja arhitektuurikonkursil oli üks nõue, et sellesse peab olema sisse ehitatud hunnik kunstiteoseid. Kunstnikke kutsuti osalema üle riigi ja ühe võidutöö autor Dixie Fish tegi meile tuuri terves majas. All pildil on Dixie tutvustamas oma taiest.
Raamatukogus ringi vaadates avastasin ühe huvitava seina, kus oli väljapanek pisarakakkujatest. Oli see sõbrapäeva ootuses või mõnel muul põhjusel, aga kõik kes raamatut lugedes nuttada (ei see ei ole kirjaviga, nuttada on päris sõna!) tahavad, siis siit saab ideid.
Päeva viimase asjana tutvusime kohaliku kunstikooli ja kunstikeskusega, kus on läbi aastate ja läbi paljude annetuste loodud suurejoonline kunstikeskus, kus käivad koos lapsed ja noored, täiskasvanud ja vanad ning osalevad erinevates kunstiklassides. Keskuse pinnal on samuti mõne edukama kunstniku stuudiod. Keskuses tegeletakse klaasi- ja savikunstiga, trükikunstiga, maalimise, metallikunstiga, nimekiri jätkub…
Jällegi eestvedajaks ühe väga suure südamega daam, kes rääkis kuidas loob võimaluse ja otsib pidevalt kunstnikke, kes tahaks tulla kooli kursuseid läbi viima. Ja legend liigub sedapidi, te daam on nii osav ja sõbralik, et annab jalast ka püksid, kui kunstnik seda soovib, et teda kooli õpetama saada, sest siis tahavad teised ise tulla ja see on kooli edu võti. Juhid, õppige. All pildil Johnny Cashi kaksikvend taastamas ühte suurejoonelist kunstiteost.
Viimasel kahel päeval olen saanud palju ka isiklikku tähelepanu ja arengut. Kahel päeval olen saanud oma võõrustaja Steve’i loomakliinikus ringi vaadata ja temaga tema tööst, elust, Ameerikast, indiaanlastest, reisimisest, relvadest, Donaldo Trumpost, Teslamehest, avokaadodest ja kes mäletab millest kõigest veel rääkida. Täna rääkis Steve mulle loo hobuste müüja Harryst. Tegu on vana indiaani legendiga, mille kohaselt käis heal ajal Californias ringi hobusemüüja Harry ja müüs indiaani hõimudele hobuseid. Indiaanlased on siin teada-tuntud jõukad ja Harry tahtis alati head kasumit saada. Valis kõige viletsamad hobused ja määris need kõige parema diili pähe suure raha eest maha. Samas hõimus teda aga kunagi enam tagasi ei oodatud, kui siis ainult odade ja nooltega. Steve räägib, et tema toimateb äris vastupidisel põhimõttel, annab alati oma parima teenuse ja oskuse ja on valmis vastu võtma seda, mida talle pakkuda suudetakse, siis levib sõna ja tuleb alati kliente juurde. See lähenemine võtab hästi kokku ka kogu ülejäänud tänase päeva näited, kus juhid annavad endast kõik, et luua tingimused kõigile teistele, võttes ise vastu selle, mis üle jääb. Ja nad teevad seda seejuures läbiva austuse, suure südame ja alati heade soovidega. Eduvõti sai just lahti seletatud. Võtke või jätke.
PS! Lugesid just ühte postitust blogi sarjast Kalle Ameerikas. Ülejäänud postituste lugemiseks mine aadressile https://viljanditugikeskus.ee/category/kalle-ameerikas/ ja vali loendist mõni teine postitus. Postituste lingid on ka nummerdatud järjekorras ameerika1-ameerika11.
