Töönädal algas tegusalt, paadituuride ja muuseumitega on nüüd kõik, on aeg tutvust teha sellega, millest projekt rääkima peaks, ehk kuidas haridus- ja sotsiaalsüsteem erivajadustega inimesi toetab. Päeva veetsime naabermaakonnas, kus tutvusime Temecula nimelise linna koolide ja sotsiaalkeskusega. Temecula on kohalikust indiaanireservuaadist välja kasvanud linn, nüüdseks 100000 elanikuga. Alguspunkt Temecula Chaparral High School, meie mõistes keskkool. Kuna kool on suur ja õpilasi palju, siis tervet koolielu meile tutvustama ei hakatud, küll aga saime toreda ülevaate sellest, kuidas tugevate erivajadustega õpilased on koolielus osalised. Kõik õpivad ühes koos, lihtsalt eraldi klassides. Igal ühel on individuaalne õppekava ja isiklikud eesmärgid, millega tööd tehakse. Klassis on õpetaja ja iga 3-4 õpilase kohta abiõpetaja. Õpitakse eluoskuseid ja elus hakkama saamist, mitte algebrat, keemiat või inglise keele grammatikat. Osad õpilased käivad hommikul tunnikese koolis, siis pool päeva tööl ja päeva lõpus tulevad veel tunnikeseks kooli, et päeva üle arutleda. Õpilased on vanuses 16 kuni 22 ja nende koolis hoidmise eesmärk on aidata nad tasemele, kus nad ise hakkama saaksid. Allpool näide ühe õpilase tööl käimise plaanist Cheesecake Factorys, ehk nimekiri tema tööülesannetest seal.
Järgmiseks avastasime kohalikku middle schooli, ehk klassid 6-8. Seal keskendusime samuti erivajadustega lastele. Kõik samuti tavalisse kooliellu kaasatud, põhiliselt tunnid omaette, kuid söömine koos teistega, muusika, kunstid ja liikumine koos teistega, et erivajadustega õpilased tunneksid end ühiskonna osana, mitte eraldiseisva seltskonnana. Koos on õpilased toimetulekust tavatasemini, tavatasemel klassid 35 õpilasega, toimetulekus igal on abiõpetaja ja ruumis keskmiselt 6-8 õpilast. Nägime palju erinevaid näiteid tehnoloogilistest abivahendistest, mille abil õpilased suhelda saavad, kes muidu ei ole rääkijad või ei oska end sõnaliselt väljendada. Allpool mõned näited.
Kolmandaks jõudsime algkooli, kus õpilased lasteaiaeast kuni 5 klassi lõpuni. Kõikide nende koolide ja ennekõike erivajadustega klasside puhul on oluline mainida, et klasse ei panda kokku vanuse järgi, vaid lapse taseme ja tema järgmiste arenguliste eesmärkide järgi. Üks väga liigutav näide tuli ühest klassist, kus terve eelmise õppeaasta puudus üks tugeva erivajadusega poiss, oodates neerusiirdamise järjekorras. Ühtäkki selgus, et temale sobivaks doonoriks on tema õpetaja, ja nagu arvata võib kuhu see lugu liigub, õpetaja oli poisile neerudoonoriks ja poiss käib nüüd jälle koolis. Kordan, poiss on tugeva erivajadusega, ei räägi, suhtleb vähe ja tema intellektuaalne tase 8 aastasena on 3 aastase tasemel. Kas sina oleksid õpetajana või naabrina või toreda inimesena sellise otsuse langetanud? See töö mida õpetajad siin teevad saab kirjeldada sõnaga pühendumus maailma paremaks loomisele. Kas ka Eesti kunagi sellisele tasemele on võimeline jõudma?
Veel üks näide individuaalsetest lähenemistest tuleb ühelt erivajadusega 8. klassi tüdrukult, kes hakkas kooli lõpetama kuid oli lõpetamise ajaks minemas haiglasse operatsioonile. Õpetaja korraldas talle kuu aega enne ametlikku lõpupidu ainult tema jaoks lõpupeo, kus osalesid publikuna ka kõik teised kooli kaheksandikud ja elasid sellele tüdrukule kaasa. Kas Eestis oleks midagi sellist üldse mõeldav? Ma olen sügavalt üllatunud, kui mõni kool sellise asja ette võtaks. Suhtumine kaaslastesse Californias teeb südame väga soojaks. Eestlastel on siit oi kui palju õppida.
Koolides on hästi palju mõeldud laste heaolule ja igas erivajadusega klassis on olemas oma rahunemisnurgake. Ärritunud lapsele tuleb anda võimalus eralduda ja ennast maha rahustada, kui klassist välja minna ei saa ega ka tohi, siis on eraldatud selleks osa ruumist. Näiteid sellistest nurgakestest.
Järgmiseks saime põhjaliku ülevaate kohaliku koolipiirkonna juhtidelt. Meie ekvivalent võiks olla linna või valla haridusosakond. Aga siin on see eraldi keskus mis korraldab koolide tööd, aitab palgata õpetajaid ja spetsialiste, haldab kogu piirkonnna finantse ja korraldab koolide tööd. Tuleb mainida, et erivajadusega õpilased ei ole igas koolis, nad on koondatud ühe kooli juurde ja sinna on loodud eriklassid ja koondatud seetõttu ka suurem hulk personali. Igale poole näpu otsast puistada ja koormust hajutada ei ole mõtet. Tulemus on olulisem kui kõigile ühe lusikaga loopida ja selline lähenemine on Californias, maailma viiendas majanduses!!!
Päeva teises pooles külastasime Temecula linna vaba aja keskust, mis on mõeldud kõikidele erivajadustega inimestele, alates väikesest vanusest kuni eakateni välja. Tegevusi on seal iga ilmaga, igale inimesele ja igal võimalikul moel. Kogukonna liikmetele luuakse võimalus, ehitatud on keskus, mänguväljakud, väliujulad, saalid. Ligipääs kõigele on kõigil: pimedal, ratastoolis, sügava puudega, nimeta vaid. Igal aastal saadetakse kõikidesse kodudesse infolehed keskuse ja pargi olemasolust, kasutusvõimalustest ja kõikvõimalikest tegevustest, ringidest ja trennidest, milles osaleda saab. Kogukond hoolib oma liikmetest, kes vähegi on nõus tuge ja võimalusi vastu võtma. Loomulikult on ka siin mõne palmi all kodutute laagreid, kes on otsustanud ühiskonnas mõnel muul viisil osaleda, näiteks abivajava puugina, kes abi küsib oma katkisel viisil ja sisulist muutust ei taha. Võimalused on aga kõigi jaoks olemas, ole aga Mihkel ja võta need vastu.
Raha paneb rattad käima ja loob võimalused, päike teeb inimesed rõõmsaks ja toredaks ning rõõmsad ja toredad inimesed loovad rahaga head võimalused ja elukeskkonna kõigile enda ümber. Tehke järgi või makske kinni.
PS! Lugesid just ühte postitust blogi sarjast Kalle Ameerikas. Ülejäänud postituste lugemiseks mine aadressile https://viljanditugikeskus.ee/category/kalle-ameerikas/ ja vali loendist mõni teine postitus. Postituste lingid on ka nummerdatud järjekorras ameerika1-ameerika11.
