Teine päev Washington DC’s oli vabam, võrreldes esimesega. Jetlagiga kohanemine tuli juba paremini välja ja kella 2 asemel tulid luugid lahti alles kell pool kuus hommikul, areng missugune. Pärast aeglast hommikut võttis Kongressi raamatukogu bussijuht Douglas meid peale ja viis oma käreda afroameerika jutu saatel Eesti saatkonda Washingtonis. Seal ootasid meid pressi- ja kultuurinõunik Aari Lemmik ning suursaadiku abikaasa Liis Prikk. Vestlesime nii eestlastest Ameerikas, isiklikest kogemustest ja saatkonna tööst. Natukene saime teada ka Ameerika koolisüsteemi eripärade kohta, lastel ei lubata niisama kodustel põhjustel puududa, nagu Eestis või kui pere tahab reisile minna, ei-ei. Kool on kohustuslik ja ainult haiguse, lähedase surma, kohtus tunnistajaks olemise või usupüha puhul on võimalik puududa. Mõned nipet-näpet eriuhtum olukorrad olid veel aga kui kool on lapse juba viis päeva puudujaks märkinud, tuleb vanemale koolist robotkõne ja annab märku, et järgmisena külasab politsei, kui laps kooli ei ilmu. Karm värk. Ja kuna härra president koos Teslamehega on võtnud eesmärgiks haridusministeeriumi kah kinni panna, võib varsti ka siinne koolisüsteem uued tuuled alla võtta. Kuhu suunda, kes seda teab.
Päeva edasine osa oli vabakava kuni saabus avastus, et kui Viljandi on väike ja Eesti on väike ja Euroopa on väike, siis ka maailm on väike. Eelmise päeva postituse peale kirjutas hea sõber Andrea ja ütles, et tuleb mulle kohe külla. Hotelli jõudes ootas Andrea juba kenasti ees ja väga tore oli temaga mööda Kapitooliumi jalutada ja uue presidendi uusi saavutusi arutada. Varsti olime jälle aga Douglase vanis ja vurasime Dullesi lennujaama poole. Visa Hinge seal näha polnud ja peagi istusime lennukis suunaga San Diego poole. Veel kolm tundi päeva jälitamist ja kümne tunnise erinevusega Eestist maandusime palmide keskel. Ootamas oli meid vahva tervituskomitee kohalikust Rotary klubist, kes meile ka California perioodi võõrustajateks on.
Esimese California päeva veetsime San Diegos. Kuna on nädalavahetus, siis selle osa meie programmist täidab pigem kohaliku eluga tutvumine ja vaba aja veetmine, küll väga korraldatud viisil. Hommikul tegime paat-autoga tuuri mööda San Diegot ja San Diego lahte, vaatasime merilõvisid, jälgisime mereväe baasi nighthawk helikopterite lendu ja uudistasime lahe ääre vaba aja veetmise võimalusi. California tunne on olenemata veebruarikuust ja ainult 18 kraadisest õhusoojast väga reaalne. Osa kohalikke kurdab külma, teine osa käib ringi kauboi kaabu, lühikeste pükste ja plätudega, tõeline American Dream.
Päeva teises pooles maabusime San Diego avalikus raamatukogus, kus esimesena võttis meid vastu kohaliku Rotary klubi delegatsioon ja piirkonna Rotary kuverner. Saime ülevaate Rotary klubi(de) olemusest ja tegevustest, nende organiatsiooni liikmetest ja maailma parendamise suundadest. Väga inspireeriv, sõbralik ja äge seltskond, kui varem ei teadnud ma Rotary olemusest palju, siis nüüd tekkis suur huvi ka ise sellise ägeda ülemaailmse seltskonnaga liituda ja maailma paremaks tegemisse ka muudel viisidel panustada. Pildil oleme kohaliku Rotary esimehe ja piirkonna endise ja praeguse kuverneriga.
Järgmiseks saime huvitava tuuri San Diego raamatukogus, kus lisaks muule harivale ja põnevale nägime:
Joonistatud servadega raamatute kollektsiooni 17. sajandist.
Miniversiooni täispiiblist, mille tähti oli hea valgusega isegi palja silma peaaegu võimalik tuvastada (raamatuga kaasas oli ka luup).
Robotraamatut.
Aastast 1260 pärinevat käsitsi kirjutatud ladinakeelset piiblit
Seda, kuidas raamatuuss (bookworm) on ühe 400-aastase piibliga maiustanud. Ma olin seni arvanud, et termin bookworm tähendab midagi muud.
Maailma väiksemait raamatut.
Tuuri ühe osana nägime ka erivajadustega inimestele mõeldud ruumi raamatukogus, kus on lisaks suure trükiga raamatutele ja lugemist toetavatele vahenditele võimalik kasutada ka vaegnägijate arvutit.
Kõikidele inimestele võimaldamine on siin oluline teema, selle nimel pingutatakse ja seda võimalust ka kasutatakse. Tuuri lõpus saime ka erivõimaluse minna selle sama raamatukogu katusele, kust avanes suurepärane vaade kogu San Diego panoraamile. Pildil olen koos oma võõrustajate, Gail ja Steve Jonesiga.
Päeva lõpus, juba pimeda saabudes kodu poole vurades tehti meile õhtusöögi peatus in-and-out hamburgeri restoranis, mis on California populaarseim ja hinnatuim burgerikoht. Menüüs kolm tüüpi burgerit, tavaline, juustuga ja topelt ning värskest kartulist otse fritüüri lõigatud friikad, mis olid kõike muud kui mis iganes muud friikad. Järjekord oli uksest välja ja drive-thru järjekord lohises mööda tänavaid, tuleb välja, et ka hamburgeri ja friikate elamus võib olla väga meeldejääv. Sama meeldejääv ja elamusterohke oli ka esimene täispäev Californias. Homme tuleb Superbowl, see saab olema ilmselt elamus omaette.
PS! Lugesid just ühte postitust blogi sarjast Kalle Ameerikas. Ülejäänud postituste lugemiseks mine aadressile https://viljanditugikeskus.ee/category/kalle-ameerikas/ ja vali loendist mõni teine postitus. Postituste lingid on ka nummerdatud järjekorras ameerika1-ameerika11.
