Reisiks valmistumine on kestnud nädalaid. Koostöös tööandjaga (aitäh, Siiri!) on kaasa pakitud hunnik nänni, mida Ameeriklastele tänutäheks viia ja jagada. Neid inimesi ja kohtumisi tuleb kümneid ja pool kohvrist on seetõttu täis kõikvõimalikku Eestit ja Viljandit sümboliseerivat nänni.
Ma olen iseenesest suur reisija, kaks-kolm kaugemat reisi aastas on tavapärane aga seekord on reisi algus teistsugune. Kaks päeva enne reisi hakkas seest õõnsaks kiskuma, õhtu enne reisi tekkis ka ärevusetunne. Esimese hooga ma ei saanud aru, mis toimub, kuid siis ma mõtlesin välja (vist). Tavapäraselt on minu reisid koos abikaasaga ja kuna me oleme selline dünaamiline teineteist täiendav duo, siis on kogu see valmistumise protsess teatud laadi ootuspäraste sündmuste jada, üks teeb üht ja teine teist ja kokku saab kõik tehtud ja pooled asjad ununevad . Seekord valmistun ma reisiks üksi ja kogu mu pere jääb maha. Konks pole mitte selles, et ma üksi kardaks reisimist, ma olen üksi küll ja veel reisinud, kuid nende rutiinsete asjade muutumine elus, nagu näha, võib tekitada ebamugava olukorra küll.
Selliselt ma siis mõtlesin, et mis ma psühholoog nüüd tegema peaks. Kui mu kliendid ärevusetundest räägivad, siis on ju hunnik asju mida ma nendega teen ja millest me räägime, mida sellises olukorrad ette võtta võiks. Vaagisin selliselt natukene oma mõtteid kuni panin mängima endale meeldiva muusika, võtsin paberi ja panin kirja kõik asjad, mis ma enne reisi ära tegema pean, lisaks tegin nimekirja asjadest, mida kaasa võtma pean. Lisasin nimekirja lõppu ka toredaid tegevusi mis veel enne reisi ära teha tuleks, et jõuaksin näiteks oma kutsudega aega veeta ja mängida, et jõuaksin kõigi pereliikmetega natukene veel rahulikult jutustada ja et ma saaksin kõik vajaliku tehtud selliselt, et oleks ka aega veel jalg üle põlve istuda ja mandariini süüa. Nimekirja valmis saanuna ja sellest tegevusi maha kriipsutades tundsin, et mingil määral on ärevuse tunne ikka alles, aga see enam ei seganud mind, see tunne oli selliselt ebameeldivast ärevusest muutunud ootusärevuseks, et kõige selle plaanipärase ja rahliku jätkuks tuleb üks äge reis. Tundub, et psühholoog sai endaga hakkama küll, pakkimine läks edukalt, kõik toredad hetked said veedetud, kõik vajalikud jutud räägitud ja kokkulepped sõlmitud ja mandariine oli ka väga mõnus süüa.
Kohvrid koos ja tuju hea istungi praegu rongis ja võbisen mööda lumiseid laasi Tallinna poole, reis on alanud.
PS! Imbi kohvrisse siiski ei jäänud, selle koha võtsid Kännu Kukk ja Viljandi maasikad.