Iga tore asi saab üks kord otsa ja nii läks ka selle reisiga. Enne lõppu oli vaja aga viimane päev ka üle elada. Sarnaselt eelmistele algas päev vara ja viis meid esimese asjana kohalikku keskkooli. Õpilasi 1850 ringis, kooli campus umbes sama suur nagu Viljandi vanalinn ja meie eesmärk ikka näha, kuidas erivajadustega lapsi toetatakse. Nagu eelnevatest näidetest aru on olnud saada, siis ka selles koolis õpivad kõik koos. Siiski erinevates klassiruumides. Kuna õpilasi on väga palju ja kooli peamiseks sihtgrupis on piirkonnas elavad vaesemad pered (sest rikkamad panevad oma lapsed erakoolidesse), siis on sinna koondunud ka suurem osa erivajadustest. Klasse on mitmeid ja need on jällegi erinevate tasemetega, vastavalt õpilaste vajadustest ja individuaalsetest arengueesmärkidest. Ameerikas on nimelt süsteem, et kuni 22. eluaastani vastutab noore toetamise eest koolisüsteem, edasi võtab selle rolli üle sotsiaalamet või Ameerika vastav ekvivalent. Ja kui 18. eluaastaks kooli ametliku osaga ühele poole saada ei õnnestu siis üritataks seda edasi või kui on näha, et kooliharidus ei ole eesmärk, vaid pigem tööturule saamine ja eluoskuste õpetamine, siis just sellega tegeletaksegi. Last ei loobita koolidest välja, sest vanus kukkus, katsugu ise hakkama saada. Eestil oleks siit õppida nii mõndagi. Üks külastatud klassidest oli sellistele autistidele ja toimetuleku õpilastele, et neile õpetati veel keskkooli tasemel enda vajadustest ja soovidest märku andmist, piktogrammide abil.
Muidu keskkool nagu keskkool ikka, väiksemate erisuste jaoks oli eraldi ruum, kellel oli näiteks vaja töid teha abimaterjalidega või rahulikumas keskkonnas. Ja veel üks huvitav asi, iga klassi seinal oli nagu advendikalender õpilaste nimedega, kuhu õpetaja tunni alguses kõigi telefonid korjas. Ühte sellist protseduuri nägime ka meie pealt ja eks need näod olid pikad ja sammud lohisevad, kui õpetaja õpilase oma telefoni taskusse tooma kutsus. Ja neid vastuseid, et mul on telefon täna kodus tuli ka mitmeid. Õpetaja õpetas ja kõigi erivajadustega tegelesid jällegi paraproffesionaalid, töö sujus. Mina nägin ka esimest korda, kuidas õpetaja google classroomi kasutas. Igal õpilasel oma tööleht ja õpetaja oma arvutist jälgis, kes mida teeb ja kui kaugel on, sai selliselt abiks olla ja ei pidanud mööda klassi ringi jooksma. Ja kui erivajadustest veel rääkida, siis sealne põhimõte on, et õpilast võimalikult vähesel määral väliselt mõjutada ja kui seda vaja, siis teha tööd selliselt, et arendada tema iseseisvat tegutsemisoskust ja vähendada välist panust. Eesmärk iseseisev indiviid. Seda lähenemist illustreerib hästi järgmine skeem.
Muidu on ka Ameerika koolid hästi visuaalsed ja palju antakse plakatite ja tekstidega märku, millised nende õpilased olema peaksid. Selline mudeldamine, mis võiks sisemist arengumotivatsiooni tekitada. Mõned näited.
Päeva teine osa viis meid natukene kaugemale ja kui kohale jõudsime saime reaalselt teada, kuhu meid toodi. Teri erivajadustega laste kool, kus on koos kõige raskemad autistid, kes veel mingisugusele õpetamisele alluvad. Iga lapse kohta oli oma töötaja ja raskemad juhtumid eeldasid kuni nelja inimest ühe lapsega tegelemas. Koolis olid ainult väikesed ruumid, ehk koos õppis 1-2 last ja igaühel oli väga oma kava. Oli 21 aastane, kes pani värve kokku, oli 17 aastane, kes proovis kümne piires arvutada. Päevakava on loominguline, õpitegevust saavutataks läbi manipuleerimise ja kokkulepete. Pidevalt oli mingi hulk lapsi/noori õues mänguplatsil, sest õppimine ei olnud sel hetkel nende jaoks teema. Koolipäev kestab ikka 8-15 ja eesmärk on ühelt poolt neid selliselt toetada, et ehk nad pääsevad tagasi tavakooli (viimase kümne aasta näitel on üks selline edulugu olnud), teisalt tegeletakse nendega, et ellujäämisoskuseid arendada. Väga raske keskkond ja selle juures vägagi positiivsed ja sõbralikud töötajad, kelle puhul oli näga seda kannatust ja usku paremasse homsesse. Müts maha nende ees, kes sellist tööd teha jaksavad. Seal oli ka üks huvitav amet, nimelt käitumisterapeut, kes on koolitatud välja selgitama lapse käitumise põhjust ja aitama seda käitumist tõlgendada ja paremat käitumisrepertuaari kujundada. Ja kui kooli raskusest veel hästi aru ei saa, siis kaks näidet ruumidest, mida vajadusel ikka kasutatakse.
Jah, õnneks sain ma sealt ikka välja ja ühes toredas ruumis sai ka igasugust põnevat sensoorset tegevust katsetada.
Ja kui me koolimajale olime tiiru peale teinud ja taevast sadas saia, siis said kõik kohalolnud kiiresti ritta aetud ja koos saiaga pildile jäädvustatud.
Saiadel olid ka langevarjud küljes aga jah. Raske värk.
Õhtul oli lõpupidu, emotsioone palju ja söögid head, kurb tunne enne lahkumist, et saabki see imeline reis otsa, kuid koduigatsus ka sees. Järgmisel hommikul vara asusime koduteele ja pärast kolme lendu, millest teine lendas otse üle Las Vegase; 24 tundi; Eesti tolli märkust, et avokaado pealinnast kaasa toodud avokaadosid Euroopa Liidu reeglite kohaselt siia tuua ei või; pärast Karmeni kutsikasilmi ja tema psühholoogi võlunippe, mis päädisid sõnalise noomitusega tolli poolt, et ärge rohkem tehke, olime Eestis. (Ma tean, et ma moodustasin just mingi eriti keerulise ja grammatiliselt mitte korrektse rind-põim-liit-lause, nii käks).
Kodus tagasi on tore, väga paljude teadmiste, kogemuste ja emotsioonide võrra rikkamana. Kordaksin sellist seiklust iga kell uuesti.
Aitäh COIL (Congressional Office of International Leadership)!
Aitäh Ameerika Suursaatkond Eestis!
Aitäh Tiiu Vitsut!
Aitäh Laura Altin!
Aitäh Rotary Fallbrook!
Aitäh Anne, Kaja, Kaie, Karmen selle ägeda kogemuse eest!
PS! Lugesid just ühte postitust blogi sarjast Kalle Ameerikas. Ülejäänud postituste lugemiseks mine aadressile https://viljanditugikeskus.ee/category/kalle-ameerikas/ ja vali loendist mõni teine postitus. Postituste lingid on ka nummerdatud järjekorras ameerika1-ameerika11.
