Esimene päev Horvaatias, väike ehmatus, uued muljed ja kohalejõudmise rõõm
Alustasime täna hommikul (27.10) oma teekonda Viljandist Tallinna ja sealt edasi Varssavisse ning sealt edasi Horvaatiasse, Zagrebi. Pikk reisipäev viis meid õhtuks kenasti sihtkohta ning meie õpiränne võis alata!
Reisi jooksul saime ka väikese õppetunni. Kui olime Varssavist õhku tõusnud, vaatasime kella ja avastasime ehmatusega, et jätkulennuni tundus jäävat liiga vähe aega. Korraks tekkis küsimus, kas jõuame ikka õigeks ajaks kohale. Seejärel võtsime asja juba rahulikumalt: kui ei jõua, siis ei jõua, küll leiab lahenduse! Natukese aja pärast tekkis aga mõte, et äkki on asi hoopis ajavahes. Niipea, kui internetiühendus taastus, kontrollisime selle üle ja selguski, et olime ajavahe lihtsalt kahe silma vahele jätnud. Väike ehmatus oli möödas ja reis võis rahulikult jätkuda.
Nii Varssavi kui ka Zagrebi lennujaam jätsid meile hea mulje. Kõik oli loogiliselt korraldatud ning liikumine sujus probleemideta. Kogu päeva vältel hoidsid meie vastuvõtjad meie käekäigul silma peal, uurisid korduvalt, kuidas meil läheb, ja olid meiega ühenduses. Selline hooliv vastuvõtt tekitas tunde, et olime oodatud. Õhtul taksoga Zagrebi tänavatel sõites hakkas silma tavapärasest suurem politseinike kohalolek. Eriti üllatav oli näha kahel suurel ristmikul liiklust reguleerimas politseinikke. Mis selle taga täpsemalt oli, me siis veel ei teadnud, kuid tähelepanek jäi igatahes meelde.
Pärast majutuskohta jõudmist otsustasime minna ümbruskonnaga tutvuma ja vaadata üle ka kool, kuhu järgmisel hommikul minema pidime. Esimesed muljed olid üsna omanäolised. Meie majutuskoha ümbrus mõjus Eestiga võrreldes veidi teistsugusena, mõni tänav ja hoone oli väsinud ilmega ning tekkis tunne, nagu oleksime astunud mõne aastakümne tagusesse aega. Samas teame, et tegemist on alles meie esimese õhtu ja ühe piirkonnaga ning Zagrebi avastamine alles algab.
Veel jäi silma erinevus avalikus ruumis suitsetamise osas. Nägime nii täiskasvanuid kui ka noori avalikult suitsetamas, sealhulgas e-sigarette kasutamas. Eestis kohtame sellist pilti enda igapäevases ümbruses pigem harvem. Huvitav on märgata, kuidas harjumused ja avaliku ruumi kasutamine võivad eri riikides erineda. Päeva lõpuks olime õnnelikult kohal, esimesed muljed kogutud ja järgmiseks päevaks valmis. Ees ootab tutvumine kooliga ning kindlasti palju uut ja põnevat.
Meie Horvaatia seiklus on alanud!
Esimene tutvus Agronomska škola kooliga
Meie esimene päev Zagrebi koolis Agronomska škola algas rahulikult ja mõnusas tempos. Olime kokku leppinud, et jõuame kooli kell 10.00, kuid juba hommikul saime oma võõrustajatelt sõnumi, et võime kohale tulla ka siis, kui jõuame. Meie, eestlased, pidasime siiski kokkuleppest kinni ja olime koolis täpselt kell kümme. 😊 Koolis võtsid meid vastu kaks võõrustajat, Gabrijela, kes töötab inglise keele õpetajana, ja Katarina, kes on kooli raamatukoguhoidja. Esmase koolitutvustuse tegid meile aga kaks kooli õpilast, kes andsid lühikese ülevaate oma koolist ja selle igapäevaelust.
Koolihoone on tõeliselt suur ja eriline selle poolest, et ühe katuse all tegutseb korraga kolm erinevat kutsekooli: agronoomiakool, veterinaariaga seotud kool ning toitlustusvaldkonna kool. Kuigi kõigil kolmel on ühine hoone, on igal koolil oma personal ja direktor. Meie külastame neist just agronoomiakooli, kus õpib ligikaudu 500 õpilast kuuel erineval õppesuunal. Õpetajaid on koolis umbes 50.
Pärast esmast tutvustust suundusime koolimaja avastama. Meie üllatuseks viidi meid üsna pea veinikeldrisse, kus saime maitsta koolis valmistatud kohalikku veini. See oli tore ja meeldejääv viis tutvuda nende kooli eripäradega! Ühtlasi saime väikese sissevaate ka kohalikku kultuuri. Meile selgitati, et Horvaatias on alkoholi pakkumine ja selle nautimine osa külalislahkusest ning kultuurist. Viisakalt anti mõista, et pakutud joogist keeldumist võidakse pidada ebaviisakaks. Nii saime meiegi oma esimese veinimaitsmise kogemuse juba kooli esimesel külastuspäeval. 😄 Lisaks veinile tutvustati meile ka Horvaatia traditsioonilist kanget alkohoolset jooki rakijat, kuid selle proovimise jätsime esialgu mõneks teiseks korraks. 🙂 Veini degusteerimise ajal saime tuttavaks ka kooli direktoriga. Meile jäi kõlama huvitav erinevus Eesti ja Horvaatia koolisüsteemi vahel: Horvaatias ei ole koolidirektoritele eraldi kindlat haridusteed, vaid direktoriks võib saada õpetaja, kes asub seda rolli täitma.
Koolihoovis avanes aga hoopis teistsugune ja väga armas vaatepilt. Seal on mõnusad aiakesed ja kasvuhooned ning oma koha on leidnud ka mitmed koduloomad: kitsed, lambad ja kanad. Kuulsime, et peagi on oodata sinna ka lehma. 🐐🐑🐔 Selline praktiline õppekeskkond annab õpilastele võimaluse õppida lisaks teooriale ka päris elu ja loomade eest hoolitsemise kaudu. Esimene tutvus kooliga jättis meile sooja ja positiivse mulje. Juba päeva alguses saime aimu, kui mitmekesine on siinne koolielu ning kui oluline koht on praktilisel õppimisel. Meie tutvumine alles algas ja ees ootavad veel uued kohtumised, avastused ning kogemused, mida saame hiljem ka oma igapäevatöös rakendada.
Päeva lõpus saime tuttavaks ka kooli sotsiaalpedagoogi Mirellaga, kes tutvustas meile lähemalt oma tööd ja kooli tugimeeskonna korraldust. Selgus, et nende kooli tugimeeskonda kuuluvad sotsiaalpedagoog, pedagoog ja raamatukoguhoidja. Tavalistes põhikoolides on meeskonnas lisaks ka rehabilitatsiooniõpetaja ja psühholoog.
Huvitav oli kuulda, et Horvaatias peetakse sotsiaalpedagoogi ametit prestiižikaks. Igal aastal lõpetab ülikoolis selle eriala umbes 40 inimest, kellest pooled suunduvad tööle koolidesse ja pooled kriminaalhooldusesse. Kuigi süsteem ja ametikohtade korraldus on mõnevõrra erinevad, saime vestluse käigus aru, et töö sisu on meie omaga üsna sarnane, ka siin on oluline märgata noorte vajadusi, neid toetada ja aidata neil erinevates olukordades toime tulla. Üks asi pani meid aga muigama. Mirella kandis tööl kontsakingi! Meie jaoks tundus see üsna uskumatu, sest oma igapäevatöös eelistame kindlasti mugavaid jalanõusid. Kunagi ei tea ju, millal tuleb mõnele ootamatule olukorrale reageerida või lausa jooksusammul tegutseda. 😄 Tundub, et ka selles osas on meie tööpäevadel ja harjumustel oma väikesed erinevused!
Ja nüüd jõuame päeva kõige armsama tutvustuseni, kohtusime kooli maskoti Ašiga! 🐶 Aš on koer, kes tuli kunagi ise kooli juurde ja otsis sealt varjupaika. Kooli direktor otsustas ta enda hoole alla võtta ning nii saigi Ašist koolipere liige ja ametlik maskott.
Aši elu on üsna eriline, talvel ja suvel elab ta direktori kodus, ülejäänud ajal aga veedab oma päevi koolis. Seal saavad õpilased temaga tegeleda, teda hoida ja temaga jalutamas käia. Nii on Ašist saanud palju enamat kui lihtsalt kooli maskott – ta on osa kooliperest ja toob koolipäevadesse kindlasti palju rõõmu. Aš on Horvaatias lausa nii kuulus, et temast on kirjutatud ka artikleid! Meie jaoks oli see väga armas lugu ja tore näide sellest, kuidas ühest varjupaika otsinud koerast võib saada terve kooli ühine sõber. ❤️ Tundub, et Aš on leidnud endale just sellise koha, kus temast hoolitakse ja kus ka temal on oma oluline roll.
Teine koolipäev Horvaatias! Ennetustöö, lillelõhnad ja põnevad Erasmus+ projektid
Meie teine päev Horvaatias algas sotsiaalpedagoogi Mirella kabinetis. Ta tutvustas meile taas oma kooli ennetustegevusi ja meetmeid ning saime lähemalt teada, kuidas nemad erinevatele olukordadele reageerivad. Huvitav oli näha, kui täpselt on neil kirja pandud erinevate tegude tagajärjed ja võimalikud meetmed. Kõige karmim neist on koolist väljaarvamine. Samas ei tähenda koolist väljaarvamine seda, et õpilase õpitee peaks täielikult katkema. Õppeaasta lõpus antakse talle võimalus sooritada eksam kogu aasta materjali peale. Selleks peab õpilane ise kodus õppima ning kui ta eksami edukalt läbib, saab ta jätkata õpinguid järgmises klassis. Seda võimalust kasutatakse küll harva, kuid see on olemas ka nende laste jaoks, kes koolis ei käi. Saime teada, et nende koolis võib juba 23 põhjuseta puudutud tunni korral järgneda koolist väljaarvamine. Seejärel tutvustasime meie omalt poolt Eesti koolis kasutatavaid ennetusprogramme VEPA ja KiVa. Eriti suurt huvi pakkus Mirellale KiVa, sest ülikoolis oli ta selle programmiga küll tutvunud, kuid nüüd sai ta kuulda ka praktilisi kogemusi inimestelt, kes seda oma igapäevatöös kasutavad. Juttu jätkus pikemaks ning vestluse käigus mõistsime, et kuigi töötame erinevates riikides ja koolides, on meie mured ja väljakutsed paljuski sarnased. Ka lahenduste otsimisel on meil üksteiselt nii mõndagi õppida.
Mirella sõnul on nende koolis praegu suuremateks murekohtadeks noorte suitsetamine ja alkoholi tarbimine. Meile jäi eriti silma see, kui süsteemselt ta oma tööd planeerib. Kooliaasta alguses viis ta õpilaste seas läbi testi, mille abil selgitas välja laste peamised probleemid ja valdkonnad, kus nad rohkem tuge vajavad. Saadud tulemuste põhjal taotles ta projekti raames valitsuselt rahastust, et korraldada õpitubasid nii õpilastele, õpetajatele kui ka lapsevanematele. Näiteks viib ta tüdrukutele läbi kümnest järjestikusest kohtumisest koosneva õpitoa, mis keskendub oma keha aktsepteerimisele ja positiivse kehapildi kujundamisele. Oli huvitav näha, kuidas ennetustööd saab üles ehitada laste tegelikest vajadustest lähtudes.
Edasi suundusime floristikatu tundi. Juba klassiruumi astudes võttis meid vastu imeline lillelõhn! Saime näha pilte erinevatelt võistlustelt ning tutvuda veidi floristika põhimõtete ja selle valdkonna võimalustega. See oli mõnus vaheldus senistele vestlustele ning andis võimaluse piiluda ka hoopis teistsugusesse õppetundi.
Päeva järgmises osas liikusime koos oma hosti Gabrijelaga teise klassiruumi, kus ta tutvustas meile põhjalikult oma kooli eelmise aasta Erasmus+ projekte. Neid oli kokku kolm ning kõige rohkem pakkus meile huvi projekt Mind+, mille eesmärk oli toetada laste heaolu koolis ja muuta koolikeskkond nende jaoks kodusemaks ning turvalisemaks. Põnev oli kuulda ka sellest, kuidas nad valivad õpilasi Erasmus+ projektides osalema. Valikul võetakse arvesse erinevaid asjaolusid, mis võivad lapse igapäevaelu ja õppimist mõjutada. Näiteks võivad lisapunkte anda see, kui laps kasvab üksikvanemaga peres, tal on düsgraafia, düsleksia või mõni muu erivajadus või kui ta tuleb suurest perest. Samal ajal pööratakse tähelepanu ka õpilase motivatsioonile ja valmisolekule projektis osaleda. Oluline on klassijuhataja positiivne iseloomustus ning korras hinded ja käitumine. Meile jäi kõlama mõte, et projektidesse püütakse kaasata eelkõige neid õpilasi, kellel ei pruugi muidu olla piisavalt võimalusi ise selliste kogemusteni jõuda. Nii ei ole Erasmus+ projektides osalemine lihtsalt tore reis, vaid võimalus pakkuda noortele uusi kogemusi, enesekindlust ja tunnet, et ka nemad saavad millestki suuremast osa olla.
Taas oli päev täis uusi teadmisi, huvitavaid vestlusi ja äratundmist, et paljud koolielu väljakutsed on riigist sõltumata sarnased. Samas on igal koolil oma lähenemised ja head praktikad, millest on võimalik õppida ning mida ka enda töös rakendada. Just selliste kogemuste pärast ongi õpiränne väärtuslik, saame vaadata oma igapäevatööd veidi teise pilguga ja tuua koju kaasa uusi mõtteid.
Pärast koolipäeva läksime tutvuma ka Zagrebi linnaga. Külastasime Maksimiri parki ning seejärel suundusime Broken Relationships Museumisse ehk purunenud suhete muuseumisse. Selle muuseumi soovitas meile muidugi kõige targem mees – ChatGPT, kes leidis, et meie eriala arvestades võiks see meile päris hästi sobida. 😄 Ja peab tunnistama, et seekord oli tal täitsa õigus! Muuseum oli väga põnev ja pani mõtlema, kui palju lugusid, tundeid ja mälestusi võivad endas kanda täiesti tavalised esemed. Nii lõppes meie teine päev Horvaatias, uute teadmiste, huvitavate elamuste ja väikese muuseumikülastusega, mis oli meie eriala arvestades igati asjakohane!
Tänane hommik algas meie jaoks üsna varakult – juba kell kaheksa olime koolis valmis uuteks kogemusteks. Esimesena suundusime meie hosti Gabriela inglise keele tundi. See tund pakkus meile mitmeid huvitavaid tähelepanekuid. Klassis õppis kaks tüdrukut, kellel olid kaasas ka tugiisikud. Üks neist vajas rohkem individuaalset tuge ning teise tüdruku kõrval oli kogu tunni vältel rahustav ja toetav täiskasvanu. Oli tore näha, kuidas õpilaste vajadustega arvestati ja neile vajalikku tuge pakuti. Tund ise oli meie jaoks üsna teistsugune, kui oleme Eestis harjunud nägema. See ei olnud väga rangelt struktureeritud ning õpilaste aktiivsus jagunes klassis üsna erinevalt – üks pool klassist töötas kaasa, teine oli pigem tagasihoidlik. Samuti panime tähele, et Horvaatia koolitundides on üldine müratase üsna kõrge. Tundub, et siin ollakse selles osas meist veidi erineva koolikultuuriga harjunud.
Pärast inglise keele tundi saime lähemalt tuttavaks kooli raamatukoguhoidjaga, kes tutvustas meile oma tööd ja erinevaid projekte. Saime teada, et kooliraamatukoguhoidjaks saamiseks tuleb lisaks bakalaureusekraadile läbida veel kaheaastane õpe. Tema tööpäev kestab kella 8.30-st 14.30-ni ning suure osa sellest moodustavad erinevate projektide ettevalmistamine ja elluviimine.
Tema tutvustatud projektidest jäid meile eriti meelde Here and Now, Bridge ja Read Aloud. Viimane neist julgustab õpilasi rohkem lugema, Bridge on aga kaardimäng, mille kaudu saab õpilastega erinevaid teemasid käsitleda.
Kõige rohkem pakkus meile huvi Here and Now projekt, mis keskendub teadvelolekule ja hetkes olemisele. Selle idee tekkis raamatukoguhoidjal pärast Tenerife külastust, kus ta tutvus mindfulness’i ehk teadveloleku praktikatega. Nüüd soovib ta neid kogemusi ka oma kooli õpilasteni tuua. Ta koostab projekti, paneb kirja selle eesmärgid ja vajaminevad vahendid ning viib tegevused ise õpilasteni. Huvitav oli ka see, et projektide elluviimiseks ei küsita suuri summasid – enamasti püüab ta hakkama saada väga väikese eelarvega, maksimaalselt umbes 15 euroga.
Raamatukogu ise on küll üsna väike ruum, kuid sellel on koolielus palju suurem tähendus kui lihtsalt raamatute laenutamine. Õpilased saavad sinna tulla lugema, aega veetma ja vajadusel ka lihtsalt rahulikumas keskkonnas olema. Meile tundus, et selline võimalus on ka väga tore ennetustegevus – väike ja turvaline koht, kuhu õpilane saab soovi korral koolipäeva jooksul korraks tulla. Raamatukoguhoidja jättis meile väga sooja ja positiivse mulje. Oli huvitav näha, kui palju erinevaid võimalusi saab üks kooliraamatukoguhoidja oma rollis luua ning kui mitmekesine võib tema töö tegelikult olla.
Kui kooliga tutvumine ja kogemuste vahetamine oli selleks päevaks ühel pool, ootas meid ees veel üks tore ettevõtmine. Meie raamatukoguhoidja ja Gabrijela viisid meid linnatuurile, tutvustades meile kohalikke vaatamisväärsusi ja väiksemaid põnevaid paiku. Nii saime lisaks koolielule natuke rohkem aimu ka kohalikust linnast ja selle eripäradest. Linnatuuril saime lisaks kohalike vaatamisväärsustega tutvumisele maitsta ka kohalikke kooke. Meie, kes peame end üsna suurteks magusasõpradeks, pidime seekord tõdema, et isegi meie jaoks oli nende kookide magusus juba omaette väljakutse. Tuleb välja, et ka magusasõpradel on kusagil piir! 😁
Ja nii see meie kolmas päev Horvaatias mööduski – jälle üks päev täis uusi teadmisi, huvitavaid inimesi ja kogemusi, mida koju kaasa võtta!
