02. september 2026
Lõpuks ometi on see päev käes, kui on minu kord kohver pakkida ja lennujaama poole teele asuda. Mind on tegelikult väga lihtne elevile ajada, piisab ühest lennupiletist ükskõik kuhu. Mulle väga meeldib reisida, uusi kohti avastada ja selle kaudu oma silmaringi avardada.
2022. aastal esimest korda õpirände projekti kirjutades oli üks mu peamisi eesmärke ausalt öeldes see, et saaksin ka ise kuskile uudistama minna. Kõlab väga egoistlikult, eks? 😄
Teist projekti kirjutades oli mu perspektiiv aga juba hoopis teine. Teadsin omast kogemusest, kui palju võib õpiränne anda neile, kes võimaluse saavad ning ka neile, kes hiljem käijatelt kogemusi ammutavad. Ehk siis nagu minu puhul ikka, pöördus seegi egoism lõpuks teiste heaks.
Igatahes mina pakkisin kohvri kõikvõimalikke Eesti maitseid täis ja võtsin suuna koos kamapaki ja verikäkkidega Tartu suunas, et lennata Tartu-Helsingi ning seejärel Helsingi-Praha. Prahast viis hilisõhtul tee edasi Merklini, kus jäi vaid üle end mõnusalt kerra tõmmata ja uueks päevaks välja puhata.
Rõõmsalt teekonna alguses – ühes käes verikäkk ja teises käes kamapakk
03. september 2026
Merklín on väike umbes 1200 elanikuga linnake Tšehhi lääneosas, Plzeňi piirkonnas. Plzeň, mis asub Merklínist umbes 25 kilomeetri kaugusel, on muideks seesama linn, mille järgi tunneb maailm pilsnerit, sest just seal sündis 1842. aastal esimene Pilsneri-tüüpi õlu. Kui siin õpirändel peaks vahepeal tekkima tunne, et teadmised enam pähe ei mahu, siis vähemalt üks külm pilsner on siinkandis täiesti ajalooliselt põhjendatud. 🍺😄
Hommik aga ei hakanud mul teps mitte pilsneriga, vaid mul oli rõõm tervitada oma võõrustaja-kooli Mateřská škola a Základní škola Merklín direktorit ja inglise keele õpetajat, kes tulid lahkelt mulle ööbimiskohta vastu, et saaksime ühiselt kooli poole jalutada. Kooli koduleht: https://www.mszsmerklin.cz/
Tegemist on lasteaed-põhikooliga, kus õpib põhikoolis 235 last ja lasteaias käib 77 last. Koolil on 3 hoonet, mis on kõik üksteisest vaid kiviviske kaugusel.
Peamaja sissepääs
Esimene päev oli väga informatiivne, osalesin mitmetel koosolekutel, kus sain pidevalt uut infot ja mitmetele küsimustele vastuseid. Sain olla ka osa tundidest, vaadelda, mängida koos õpilastega, vastata küsimustele ning vesteleda. Õpilaste jaoks nagu ikka on üks välismaa tüüp väga põnev, nii et küsimusi tuli robinal.
Lisaks reisimisele meeldib mulle väga lugeda, seetõttu jäi ka kohe silma “avalik raamatupunkt” koolimajas, pildil üks paljudest
Viimased aastad on jäänud mulle mulje, et meie enda lapsed-noored on inglise keeles üsna head. Tean nii mõningaid, kes kasutavad emakeele asemel inglise keelt, sest see olla rikkalikum sõnavara poolest. Tänase kogemuse põhjal tunnen siin, et keeleoskus on pigem tagasihoidlikum nii õpilastel kui ka täiskasvanutel. Peamiselt suhtlevad minuga siin kaks inglise keele õpetajat, kes tõlgivad nii direktori kui ka teisi täiskasvanuid, et saaksime suhelda ja üksteisest aru.
🔒Koolimaja uksed on kogu aeg lukustatud, õpetajad käivad majade vahet ja peavad kogu aeg hoidma võtmeid endaga, et majja pääseda ja ka enda järelt uks lukku keerata. Ma küll täna ei jõudnud uurida, kuid siiski-siiski meie regulatsioonidele mõeldes, tuli pähe küsimus, mis saab siis, kui mingi hädaolukord on. Uksed käivad kõik täiesti tavalise võti lukuauku võimalusega ehk iseavanevaid või snepreid ei ole, mida seest poolt saab vajadusel kiiresti kasutada. Ise nad toovad välja põhjuse, et see on turvaline ning nemad vastutavad laste eest koolipäeva jooksul, seetõttu on see niimoodi seatud.
Üllatav oli minu jaoks pilt vahetundides ja tegelikult ka tundides – koolis on telefonide kasutamine keelatud. Igal õpilasel on oma kapp, kuhu saab panna kõik enda isiklikud asjad sh ka telefoni. Üllatav polnud mitte telefonikeeld, vaid see, et ma ei näinud terve koolipäeva jooksul mitte kordagi mitte ühtegi õpilast telefoni näppimas, ka salaja mitte. Õpetajad ütlevad samuti, et see pole neil probleem ja nad selle teemaga üldse ei pea tegelema. Mõeldes tagasi oma kooli töökogemusele ja kuulates endiseid kolleege hetkeolukorrast rääkimas, siis tekib mu peas arutelu, kuidas nad on selle saavutanud ning kas see on nii ka teistes koolides.
Vahetundides minnakse õue, suheldakse või mängitakse seal koolikaaslastega. Õues on loodud tingimused aktiivseks vahetunniks, on mängulauad ja spordiväljak, mida saavad kõik õpilased kasutada. Kuigi tänase ilmaga, +28 kraadi, olid kivimaja seinad üsna mõnusalt jahutavad.
Koolimaja on üsna vana hoone, suvel on probleem, et päike kütab suurte akendega ruumid kiiresti väga kuumaks. Talvel aga vajavad õpilased enamasti kampsunit, klassiruumid on suured, laed on kõrged, mistõttu on kütmine ja maja soojas hoidmine üsna väljakutseid esitav.
Õuevahetund koos einepausiga
Koolipäev algab 7.50 ja lõpeb enamikel klassidel 13.15, noorematel saavad sageli tunnid läbi juba keskpäevaks ning mõnikord harva on vanematel mõni grupitund ka hiljem. Vahetunnid on 10 minutit, üks pikem vahetund 20 minutit, kus õpilased saavad süüa kaasavõetud lõunat. Koolis on küll söökla, sealt saavad õpilased endale sooja toitu osta, seda teevad vähesed. Eine-vahetunnil oli valdav enamik oma karbikesega õues lõunatamas. Seda tegid ka õpetajad, kes pidasid õues korda ja sõid oma kaasavõetud karpidest toitu.
Minule pakuti vahepeal ampsu, milleks oli nende kohalik magustoit, meie jaoks ilmselt oleks see kohupiimakorp šokolaadikreemi ja hapukoorega – maitsev!
Mind küll viidi täna koolikohvikusse, pakkumisel oli supp (loe: kanapuljong) ja täpselt-ei-tea-mis-kotletid-vist-kartul jningliha-shampiljonikaste – huvitav! 🙂
Klassis õpib keskmiselt 20 õpilast, lubatud on kuni 30. Saingi olla ühes 4. klassi inglise keele tunnis, kus oli korraga 29 õpilast. Õnneks on ka neil keelegrupid ja rühmatunnid, kus saab rohkem individuaalsemalt õpilastele läheneda ja iga lapse häält 45 minuti jooksul kuulda. Õpilastel on oma koduklass, õpetajad liiguvad valdavalt mööda klassiruume sh ka majade vahel.
Lauasahtleid ei ole, aga on mõeldud loovaid lahendusi asjade hoiustamiseks
Kooliaasta sai avapaugu 1. septembril nagu meilgi tavaks. Mul oli seetõttu võimalus osaleda ka ühes klassijuhatajatunnis, kus õpilased tegid kokkuleppeid järgnevaks õppeaastaks. Kokkulepete koostamisel andis õpetaja juhtnöörid, et need tuleb sõnastada vormis “mida teeme”, mitte kasutada eitust. Õpetaja tõi välja, et kokkulepped ei ole terveks aastaks, vaid pigem selles võtmes, mis nende klassi jaoks hetkel oluline on. Näiteks oli nende klassis väga aktuaalne närimiskummi närimine igal ajal, seega õpilaste üks mõte oli kokkulepe, et tunnis hoiame suu vaba rääkimiseks ja suhtlemiseks ning söömise jätame vahetundi.
Grupis mõeldud kokkulepete tutvustamine klassile.
Grupitöö tegemine oja gruppide vahetamine oli nende jaoks sama tavaline kui hambapesu. Nii kui paluti vahetada, olid õpilased püsti ja valisid järgmise. Rääkisime sellest hiljem ka õpetajaga ning ta ütles, et selle nimel, et klassid toimiksid on terve kool algusets peale panustanud ja tahavad hoida koostööd ja üksteisega arvestamist kooliväärtusena top 3. Mu süda laulab! 🙂
Täna oli põnev päev! Palju mõtteotsi, mida edasi arendada ja küsimusi, millele vastuseid leida. Et mitte aega raisku lasta, viis tee peale päeva koolis mind Plzenisse, kus sai omajagu sammutud ning linnaga tutvutud. Nüüdseks on saanud juba uus päev, seega arvuti kinni, sest täna, reede hommikul, kell 7.55 ootab mind lasteaed!
04. september 2026
Tere, reede! Mina ümisen täna Arvo Pärdi viisijuppi ja laulan mõttes: “käin juba lasteaias, ei ole väike ma…” Nii ongi, et ega tšehhid ei olegi liialt väiksed, kui nad lasteaeda lähevad.
Merklini lasteaias on hetkel 77 last, kolm rühma, kus on koos 3-6 aastased, iga rühmas käib kuni 25 last. Üks kuni 10 lapsega rühm on kõige noorematest lastest ehk siis meie mõttes hoiurühm, kus on 2-3 aastased. Nooremaid lapsi lasteaeda tavaliselt ei võeta ning ka kaheaastased on nende hinnangul pigem liiga väikesed aeda minemiseks. Lasteaeda minnes peab lapsel olema kujunenud esmased eneseteenindusoskused, nagu potil käimine, riietumine ja iseseisev söömine.
See pani kohe mõtlema, kuidas neil on riiklikult seatud sünni- ja vanematoetus. Sain aru, et vanematoetusega on nii, et vanemale on ettenähtud kindel summa ning see, kui kiiresti ta soovib selle välja võtta on tema otsus. Näiteks ta võtab kahe aasta jooksul välja ja saab kätte kuus suurema summa, kui võttes sama summa välja nelja aasta jooksul. Vanemapuhkus ei ole sellega otseselt seotud, see on samuti nagu meil lapse kolmeaastaseks saamiseni. Seetõttu lähevadki enamik tšehhe lasteaeda alles 3-aastaselt.
Tänane hommikupoolik oli väga-väga mõnus, tekkis nii palju uusi ideid ja ka ägedaid mõttekohti, kuidas taas mängib suhtumine, positiivne, heatahtlik ja lahendustele orienteeritud mõtteviis töös lastega nii suurt rolli.
Lasteaia ruumid on pigem suured, üks ruum on tehtud nö erinevate tegevuste jaoks, kus on lugemisnurk, uurimisnurk, loovusnurk, muusikanurk jne ning teine ruum on vabaks mänguks. Ruumid võivad tunduda ka suured seetõttu, et toas pole voodeid, puhkehetkeks tuuakse tuppa madratsid. Mäletan, et sama rääkisid ka Asti ja Maris oma töövarjutamise kogemusest Taani kohta.
Väiksemad lapse rühmas magavad lõunaund, koolieelikutel toimub samal ajal õppetöö ja ettevalmistus kooliks.
Arutasime ka segarühmade ja üheealiste lastega rühmade üle. Juhtkonna ja õpetajate hinnangul pakuvad segavanuselised rühmad lastele võimalusi õppida üksteiselt, harjutada igapäevaseid sotsiaalseid oskusi ning olla üksteisele eeskujuks. Samuti nähakse segarühma võimalusena, kus erinevas vanuses ja erinevate oskustega lapsed saavad tegutseda koos ning õppida arvestama üksteise vajaduste ja arengutasemega. Usun, et selle kasu sõltub väga palju rühma ülesehitusest, õpetaja tööst, laste arengutasemete erinevusest ja sellest, kuidas õppetegevusi korraldatakse.
3-6- aastaste laste segarühm. Rühmas kokku 25 last, kellest viis sellel sügisel tulijat
Selles lasteaias on loovusel oluline koht ning seda on näha ka rühmade igapäevaelus, kus lastele pakutakse palju erinevaid võimalusi tegutsemiseks, avastamiseks ja loomiseks. Hommikul laste toomisest kuni kella 9ni on lastel vabalt võimalus valida, kas nad soovivad mängida või mingeid arendavaid ja meeldivaid tegevusi. Mulle väga meeldis, kui toodi vahepalaks snäkki, siis anti lastele teada, et on võimalus ampsu saada. Kedagi ei kamandatud laua äärde sööma, vaid igaüks sai ise reguleerida, kas mängib või teeb oma tegevuse lõpuni või on kõht väga tühi ja vajab kohest näksi. Selline lähenemine annab lapsele võimaluse märgata ja arvestada oma keha vajadustega ning teha eakohaseid valikuid, toetades samal ajal iseseisvust ja eneseregulatsiooni.
Kes täna lasteaias on?
Oli palju erinevaid loovaid ja kaasavaid lahendusi leiutatud näiteks kohalolu selgitamiseks (erinevad piltidega magnetis, klotsid, mille laps sai ise kohale jõudes kindlasse kohta panna. Samuti oli väga põnev mõte oskuste kaardistamiseks, mida tehti kõikides 3-6a laste rühmas.
Igal lapsel oli oma võtmekimp, kuhu sai võtmeid juurde erinevate omandatud oskuste eest. Iga kolme nädala tagant on lapsel võimalus üht enda valitud „võtmeoskust“ ette näidata ning kui saab sellega hakkama, siis lisandub tema kimpu üks võti juurde oskuse pildi ning kuupäevaga, millal selle oskuse omandas. Võtmekimp on lapsega rühmas kogu lasteaia käimise aeg ehk kolmandast eluaastast kuni kooliminekuni.
Direktor ütles, et lapsed ootavad huviga uute oskuste ettenäitamist ja vanemad teevad väga palju koostööd, et harjutada ja õpetada lapsi oskuseid omandama.
Oskusteks olid 3–6-aastastele eakohased tegevused, näiteks kääridega lõikamine, sik-sak lõikamine, riiete kokku panemine, kingapaelte sidumine, nööpide kinnipanemine, tõmbluku kasutamine, noa ja kahvliga söömine, joogi iseseisev valamine, oma nime kirjutamine jaaaaa niiiiii edasi… oskustemapp oli väga paks! 🙂
Võtmeoskused
Lasteaed peab lastevanematega koostööd väga oluliseks ning vanemad on aktiivselt kaasatud lasteaia igapäevaellu. Nägin palju näiteid sellest, kuidas vanemad käivad rühmades oma tööst ja tegemistest rääkimas, osalevad laatade, näidendite ja teiste ühiste ettevõtmiste korraldamisel. Samuti hoitakse vanemaid igapäevaselt infoväljas, infot jagatakse e-lasteaia kaudu ning rühmades on nähtaval ülevaade päeva tegevustest. Ühes rühmas oli näiteks akvaarium kaladega ja terraarium hiidteoga, mille eest hoolitsemisse olid kaasatud vanemad. Nemad tõid kordamööda kaladele ja teole toitu ning muud vajalikku.
Täiesti minu teema! Mulle väga meeldib selline suhtumine ja koostöö kujundamine. Vanemate kaasamine loob võimaluse, et laps näeb lasteaia ja kodu vahel tihedat koostööd ning kogeb, et tema jaoks olulised täiskasvanud tegutsevad ühise eesmärgi nimel. Loomulikult aitab avatud ja kaasav koostöö kujundada usalduslikke suhteid vanemate ja lasteaia vahel, toetab ühtsemat arusaama lapse vajadustest ning annab vanematele võimaluse olla aktiivne osa lapse lasteaiateest. Selline soe ja sõbralik üksteise tundmine teeb võimalikuks ka mured paremini kommunikeerida ja nendega tegeleda. Samuti aitab see luua positiivset lasteaiakogemust ja -kuvandit ning pakub lastele võimalusi näha oma vanemaid ja teisi täiskasvanuid erinevates rollides, olles neile eeskujuks.
Kalad ja tigu
Veidi enne kella 9 helistab õpetaja vaikselt kellukest ja paneb nurka voolama liivakella. Kui liiv otsa saab, võtab õpetaja trummi ja rütmi tagudes koguneb toa keskele ringi, lapsed plaksutavad rütmis ning liituvad. Kõik 25 last istuvad ringis, sh 5 uut tulijat (õppeaasta on täitsa alguses ning uued on paar päeva lasteaias käinud), kõik ootavad, räägitakse päevast ning järsku on kõik lapsed laiali. On aeg panna kõik mänguasjad toast kokku, et teha muusika- ja võimlemistundi. Kõik lapsed lähevad kuskile midagi aitama ära panema, aitavad üksteist, kuskil on midagi ripakil, mööduja võtab ja paneb õigesse kohta. Täpselt selline tunne, et keegi oleks nagu võlukepikest viibutanud. Seejärel hakkab liikumis- ja muusikatund, samuti väike eesti keele õpe minu poolt. Fun! Äge! Põnev!
Pärast mida minnakse õue, lapsed joovad, käivad tualetis, riietuvad, kogunevad paaridesse, liiguvad õue, kus toimub taustal ka liiklusõpetus ning minnakse avatud parki mängima ja avastama. Mänguasjadeks kõik, mis looduses leidub ja kõigil on tegevust!
Mäng ja avastamine lossipargis
Hommikupoolik oli hiilgama mõnus!
AGA järjest kiiremaks tempo keris, seejärel oli mul võimalus juba eelmisel päeval tuttavaks saanud 7. klassiga viia läbi põnev tund Eestist. Õpilased said „What do you think…?“ küsimustele Eesti kohta vastuseid arvata läbi liikumise, seejärel oma pakkumisi õigete vastustega võrrelda ja tunni lõpus muidugi ka Kalevi kommidega maiustada. Ega üks Eesti tutvustamine ilma Kalevita ikka päris õige asi saa olla. 😄
Klassi ees seismine pani mind taaskord mõtlema, kui tore mul tegelikult koolis on olnud. Võib-olla sellepärast, et ma ei ole aineõpetaja ja minu tunnid ei ole õpilaste jaoks päris see kohustuslik „peab tegema“ osa… et nii ongi nendega ju lihtsalt tore ägedaid uusi tegevusi teha ja põnevust hoida. 🙂
Lapsed olid superägedad ja nendega toimetamine ikka väga inspireeriv! Kes teab, võib-olla saab minust kunagi veel päriselt koolitöötaja… Kuigi lastega tegelemine ei olegi kõige suurem küsimus… 😄
What do you think Estonians say when they meet someone they know in the street?
A) They have a 20-minute conversation
B) They wave and say “Hi!”
C) They pretend they didn’t see them 😄
Hops-hops, viimaseks tunniks ajasin spordiriided selga, sest üks minu soovidest oli osaleda ka loovtundides, seega täna oli 6.–7. klasside kehalise kasvatuse tund. Pallimängud, jess, väga meeldib ja sobib! Kuigi 29 kraadiga õues palli mängida… no ütleme nii, et higi, naer ja ilmselt paar pisarat ka olid tunni lõpuks kõik need sõbrad kolmekesi. Tundub siiski, et pallimäng tuli mul päris hästi välja, sest poisid arvasid, et ma olen kekaõps. Aitäh, võtan seda kui komplimenti ja palun avalikult vabandust nende käest, kellele palliga vastu vahtimist viskasin (igaks juhuks mainin, et tegemist oligi väljaviskamismänguga). 😄
SIX-SEVEN kekatunnis!
Vurril mu peas on siiani raske tempot maha kerida, päev oli taas intensiivne, aga juba ma tunnen, et olen nii oma, et isegi kogu see uus ja võõras keskkond hakkab järjest tuttavamaks saama.
Olen väga tänulik, et mul on võimalus siin olla, vaadata, küsida, kaasa mõelda ja ise proovida. Mõtteainet on igatahes terveks nädalavahetuseks!
Karlovy Vary
Õhtuks viis teekond Karlovy Varysse, nii et homme pole muud kui turist olla, ringi vaadata ja veidi tempot ajus maha võtta. Esmaspäeval aga taas Merklinis haridusasutuste lainel!
Ahoj!
Nädalavahetuse parim kaaslaneeeeee…
Paari sõnaga ka imetoredast nädalavahetusest Tšehhist. Lugejatele teadmiseks, et sellel õpirändel ma päris üksi ei viibi, vaid kaasa on kogu pere (igaks juhuks mainin, et Erasmus+ perereisi ei rahasta ja see on ikkagi eralõbu:)) Aga otsustasime kolmekesi reedel, et pakime asjad Merklinis ning suundume hoopiski Tšehhit avastama. Merklin on ikka väga pisike koht, kui mina olen päevad koolis veetnud, siis ülejäänud pereliikmed on Merklinile samal ajal umbes-täpselt 25 korda ringi peale teinud, nii et kõigi huvides, oli vaja veidi vaheldust.😄
Reede sõitsime Karlovy Varysse ning uudistasime seal ringi, väga-väga ilus linn. Karlovy Vary on Tšehhi kuulsaim kuurortlinn, tuntud oma kuumaveeallikate, kaunite sammaskäikude ja luksusliku miljöö poolest. See tähendab lihtsalt öeldes, et Karlovy Vary on koht, kus isegi vee joomine tundub natuke luksuslikum kui mujal.😄 Linnas on 13 joogiks kasutatavat mineraalveeallikat ja nende temperatuur kõigub umbes 30–72 kraadini. Karlovy Vary pildiga ja ilusasti ära kaunistatud ägedaid tilaga kruuse saab osta peaaegu igalt nurgalt.
Laupäeval viis tee meid linna nimega Děčín. Alustasime loomaaia külastusega, sest minu üks armsatest reisikaaslastest on tõeline loomafänn ning tema vaimustus on ka 100x kogu pere vaimustus. Loomaaed oli väga armas ja kodune, palju ägedaid tegelasi ühe küllaltki väikese maa-ala peal. Ise näiteks nägin esimest korda elus väga lähedalt öökulli, tundus tõesti täitsa targa olemusega linnuke.
Minule aga pakkus suuremat elamust Děčíni linn ise – loss, imeilusa arhitektuuriga hooned linnas, jõgi, kõrge-kõrge kaljusein ronimiseks ja lihtsalt kauniks vaateks.
Mulle on alati meeldinud reisidel suurlinnadest põgeneda just “päris elu” otsima väiksematesse kohtadesse. Jälle tõestus, et tuleb vaadata pealinnast kaugemale!
Pühapäeva lõunaooteks võtsime ette ühe üsnagi kosutava matka Bohemian Switzerland National Park’i nime kandvasse piirkonda, Hřenskost Pravčická brána juurde, kus lõpus ootas meid suured liivakivikaljud, vaateplatvorm ja kuulus Sokolí hnízdo, tõlgituna “Pistriku pesa“ restoran.
Pravčická brána ise on Euroopa suurim looduslik liivakivist kaljuvärav, mis on 26,5 meetrit lai ja 16 meetrit kõrge. Kui seda kohta googeldada, siis leiab fraase “nagu satuksid sa muinasjuttu” jne, aga päriselt, nii ongi! Tasus ronida ja veenduda selles, matka pikkus kokku oli umbes 8-9 km parklast, tee oli üsna huvitav, aga mitte midagi füüsiliselt liiga keerulist. Kuigi plätud tuli ikka kohe vahetada jooksutossude vastu ning üsna alguses saime aru, et vanker tuleb põõsasse visata ning 11kg armastust hoopiski vahelduva eduga süles kanda. 😄 Aga tuhat korda väärt sinna minemist, soovitan soojalt!
07. september 2026
Tere, esmaspäev!
Rõõm jälle koolis olla! Täna oli väga tegus päev, sain lausa kolme klassi ees olla ja rääkida taas Eestist, vastata toredatele küsimustele ja loodetavasti nendele õpilastele süstida ka reisi-janu meile külla tulemiseks. Teen esitluse toredate vimkadega viktoriini vormis, kus õpilased saavad vastuseid arvata pakkudes õigeid variante, pärast õiged vastused piltidena tutvustamaks meie ägedaid toite, piirkondi, sümboleid, harjumusi jne. Et ei ole liiga igav, siis vastused tuleb anda A – kätt tõstes, B – püsti tõuestes, C – asetades oma pea lauale või D – rondides laua alla. Üks lihtne viis ka liikumispausiks koos silmaringi laiendamisega. Tundub, et enamik klasse on väga vaimustunud, nii et loodan, et hakkavad õige pea ka õppereisi korraldama… ehk isegi Erasmus+ läbi, we will see! 🙂
Aga minu tänase päeva highlight oli tegelikult päeva lõpus toimunud Räägime Lastest meetodi koosolek. See meetod on tegelikult ka vastus küsimusele, kuidas ma üldse Merklini kooli jõudsin.
Viimase pooleteise-kahe aasta jooksul olen koolitanud kuus gruppi Räägime Lastest meetodi kasutajaid. Olin selles teemas päris korralikult sees ehk õppisin, kasutasin, koolitasin. Mida rohkem ma aga selle meetodiga tegelesin, seda suuremaks kasvas uudishimu: kuidas mujal tehakse? Seetõttu küsisin Peaasi.ee inimestele kontakte Euroopas, kes Räägime Lastest meetodiga tegelevad. Sain kolm kontakti, kaks neist vastasid, üks Sitsiiliast ja teine Tšehhist. Tšehhist vastas Merklini kooli direktor ja kuidagi hakkasid asjad üsna kiiresti klappima.
Räägime Lastest meetodi kohta saavad huvilised lugeda siit: https://peaasi.ee/raagime-lastest-lahenemine-peredele/
Kuna nende koolis on see samuti üsna uus lähenemine, siis täna oli mul väga tore võimalus rääkida sellest just siinsete õpetajatega. Kohtumisel olid nii algklassi- kui ka lasteaiaõpetajad ning Prahast olid veebis kaasas inimesed, kes Räägime Lastest väljaõpet Tšehhis korraldavad. Mina sain rääkida, kuidas meie Eestis selle uue lähenemisega alustasime, mida oleme siiani teinud, kuidas erinevad haridusasutused seda kasutavad (minu kogemusel siis lasteaiad) ja kuidas oleme toetanud neid inimesi, kes meetodit oma igapäevatöös rakendavad.
Kohtumine oli väga meeldiv, oli tore kuulda, kuidas neil on läinud ja kuidas nad plaanivad sellega oma koolis jätkata ning rõõm oli jagada ka meie häid praktikaid ja anda sooje soovitusi, kuidas näiteks korraldada meetodi kasutajatele teemapäevi, et kogemusi vahetada.
Homme aga ongi juba mu viimane õpirändepäev! Plaanis on osaleda paaris tunnis algklassi õpilastega, taas viia läbi üks huvitav Eesti-teemaline tund 9. klassile. Päev lõppeb väga tööka õpside koosolekuga, kus saan lähemalt meie haridus- ja tugisüsteemi tutvustada ja võimaluse küsida kõiki neid küsimusi, millele siiani pole vastust saanud (no nii umbes a4 täis kirjutatud!😄). Ahjaa, täna käisin poes keefiri otsimas, homme pakun õpsidele ka väikest eestimaist ampsu. See you! Ahoj!
08. september 2026
Õhtu on käes ning meie oleme jõudnud omadega Prahasse, et homme minna varajasele lennule, koju-koju, koju! Muideks täna on siin mega kuum, +31 kraadi, tõeline suvi! Eelmisel aastal Prahas viibides, maitsesin nende moodi “leivasuppi”, tõeline maitseelamus. Seda pidin uuesti katsetama! 🙂
Päeval blogile mõeldes oli mul nii palju asju üles märgitud ja justkui nii palju öelda, aga nüüd istun nõutult juba peaaegu tund siin ja mõtlen, kuidas seda kõike kirja panna… Ma proovin alustada tänase päeva algusest ja vaatame siis, kuhu ma lõpuks välja jõuan…
Päev algas 7.50 4. klassi inglise keele tunniga. Ma olen väga selle poolt, et head tunnid, eriti algklassides, saavad olla valdavalt mängulised, kaasahaaravad, liikuvad. Selle inglise keele õpetajaga tõenäoliselt nii ongi, tund on üles ehitatud õpetades läbi erinevate aktiivõppe meetodite, see oli väga kaasahaarav, õpetlik, loomulik ja hästi ette valmistatud. Samuti kasutavad õpetajad erinevaid motivatsioonisüsteeme, et märgata ja tunnustada õpilaste pingutusi, edusamme ning positiivset käitumist.
Selgus, et inglise keele õpetaja Helenal on isegi oma bänd, millega käivad aeg-ajalt ka restoranides esinemas. Tänases inglise keele tunnis said õpilasedki osa ning kaasa laulda – taas üks hea viis keelt õppida
Järgmine tund oli 3. klassi matemaatika. Klassiõpetaja annab kuni 5. klassini põhimõtteliselt enamik tunde, on mõned erandid nt inglise keel, mida annab inglise keelele spetsialiseerunud õpetaja. See matemaatikatund oli taas väga põnev ja ägedalt üles ehitatud. Õpetaja ei osanud väga inglise keelt, aga me eelmisel päeva rääkisime, et lähen tema tundi. Ta oli mulle tunni 100% ette valmistanud google translate abiga. Tund algas väikese Eesti tutvustusega, mille õpetaja ise läbi viis. Taaskord oli tunnis liikumis- ja joogipause, liikumine oli lõimitud erinevate tunni teemaga seotud tegevustesse.
Oli näha, et lapsed on sellise õppimisega harjunud, kõik tegid asju nipsust kaasa, tegevused vahetusid kiiresti, aga olid kogu aeg tunni teemaga seotud. Kiitus õpetajale tunni üesehituse ja ettevalmistuse eest! Kindlasti ei saa sellist tundi teha nö vana rasva pealt, vaid on näha, et tundide ettevalmistus on õpetajatöö oluline osa. Samuti toovad nad selle ise välja, et seda nende majas väga väärtustatakse ja otsitakse võimalusi, kuidas veel uutmoodi ja põnevamalt teha ning jagatakse head teavet kolleegidega.
Väike amps Eestit enne matemaatikat
Õpilastel on kasutusel lihtsad väikesed tahvlid, kuhu saavad kirjutada-kustutada. Seda kasutati tunnis erinevate ülesannete täitmisel vastuste andmisel ja ka näiteks erinevate tunnis toiminud mängude (nt bingo) mängimisel
Vahepeal oli mul imeline võimalus kodundusklassis valmistada ette õpetajate koosolekuks VERIKÄKK ja KAMA! Praadisin rõõmuga verikäkki ja ühendasin tšehhi keefiri ja Eesti kama maitsvaks koosluseks. Enne õpetajate koosolekut saime mõne õpetaja ja direktoriga maha istuda ning veidi arutada minu küsimuste üle. Lõpp läks ikka veits härdaks, minu tänusõnad ja kingitused ning nendepoolne kingitustega ülekülvamine. Nii tore, et neile väga meeldis minu sealviibimine, tulin küll ülikiirel ajal, õppeeasta alguses, aga tõesti püüdsin olla väga kohal, kaasas, arutleda, tundides aidata ja ise katsetada. Nad hindasid seda väga ning me kõik loodame, et koostöö jätkub! ❤️
Õpetajate koosolekul oli mul võimalik teha väike ülevaade Eesti haridussüsteemist ja meie, Viljandi Laste ja Perede Tugikeskuse ja Viljandi Perepesa tegemistest. Loomulikult sain natuke ka võrrelda kahte riiki, rääkida oma kogemusest ja mõtetest, mis mind kooli- ja lasteaiaeluga saadavad ja mis on minu jaoks olulised teemad, väärtused, fookused, tegevused. Ahhaaa, nägin, et direktor tegi palju märkmeid, loodan, et sain ka veidi kasulik olla! 🙂
(Kooli) õpetajate koosolek – pilt on tehtud peale verikäki maitsmist – inimesed on elus ja terved! Tegelikult said kõik Kalevi kommidega vajadusel suud loputada, seetõttu on ka kõik suhteliselt rõõmsad 🙂
AGA nüüd siis “väike” ülevaade ka sellest, millest ma veel ei ole rääkinud…
Õpetajate täistööaeg = 22 kontakttundi, ülejäänud on eneseareng, koosolekud, tundide ettevalmistus jms kooli kui organisatsiooni arendamine
Õpetajakvalifikatsioon on magister.
Õpetajate palk täiskoormusel töötades = 35 000 – 38 000 (1447–1571€), mis oleneb lisakoormusest, näiteks klassijuhatamistasud jne
Lasteaiaõpetajate palk =29 000 – 30 000 (1199–1240€)
Alates 2029. aastast peab igas koolis olema vähemalt üks tugispetsialist. Hetkel neil ei ole ei tugispetsialisti ega ühtki abiõpetajat. Nad töötavad samuti kaasa hariduse põhimõttel, kus on igas klassi tuge vajavaid õpilasi ja individuaalset lähenemist vajavaid õpilasi. Väga keeruliste juhtumite puhul on neil võimalus taotleda tugiisikut last abistama.
Loomulikult ma küsisin õpetajatelt palga kohta. Nad ei eitanud, et õpetajate palgad ei ole just sellised, mille peale võiks rahakott rõõmust tantsima hakata, aga ei olnud ka suurt virisemist sellel teemal. Nende enda sõnul on õpetajatöö niikuinii palju enamat kui lihtsalt töö, see on tahe seda teha, soov lastega töötada ja tunne, et sellel tööl on päriselt tähendus. Mõistan, et eks ainult „õnneliku õpetaja mentaliteediga“ kahjuks leiba osta ei saa, aga kui töö ise pakub rõõmu ja suuremat tähendust, siis on oluline osa valikust. Võib-olla ongi kõige olulisem see, et nad ei rääkinud palgast kui paratamatusest, vaid kui enda teadlikust valikust, neile lihtsalt meeldib see, mida nad teevad.
Direktoriga vesteldes tuli jutuks ka kooli- ja lasteaiaõpetajate palgaerinevus, mis on nende jaoks üks murekohti. Lasteaiaõpetajalt nõutakse samuti ülikooliharidust, pidevat enesetäiendamist ning vastutust väikeste inimeste arengu, heaolu ja turvalisuse eest.
Üks asi, mis mulle Tšehhi haridussüsteemi juures väga meeldib, on see, et kooli minnes ei eeldata lapselt, et ta peab oskama lugeda ja kirjutada. Kuulsin ka Asti ja Marise õpirände kogemusest Taanis, kus on sarnane lähenemine.
Enne kooli keskendutakse rohkem oskustele, mis toetavad lapse iseseisvat ja edukat toimetulekut nii igapäevaelus kui ka teistega koos toimimisel. Oskused iseendaga toime tulla, eneseteenidus ja eneseregulatsiooni oskused, oma käitumise ja tegevuse mõtestamine, suhtlemis- ja koostööoskused, oskus grupis tegutsemisele, konflikte lahendada ning valmisolek õppida ja vastutada.
Olen seda meelt, et enne kooli tuleb ehitada tugev vundament, kus õpetada lapsele oskusi, mis aitavad tal elus ja teistega koos hakkama saada. Seejärel hakata sellele samm-sammult akadeemilisi teadmisi peale ehitama. Mis kasu on lõpuks väga headest PISA tulemustest, kui lapsel on samal ajal iseenda ja teistega keeruline toime tulla? Mis siis on lõpuks olulisem, kas laps, kes oskab kooli minnes juba ladusalt lugeda ja kirjutada või rõõmus, enesekindel ja toimetulev laps, kes oskab teistega arvestada, oma tunnetega toime tulla ja tahab õppida?
Kui nüüd kogu sellele nädalale veidi otsa vaadata, siis ega Tšehhi hariduselu murekohad meie omadest väga ei erine. Ka siin on keeruline leida kvalifitseeritud töötajaid, eriti väiksemates kohtades ja ega rahagi neil lõputult ole. Samas aga mulle sümpatiseeris nende suhtumine, rahanappusesse ei jääda kinni, pigem mõeldakse, mida olemasolevate võimalustega teha saab, milliseid lahendusi leida ja kuidas natuke loovamalt läheneda. Olen selles nendega üsna ühel lainel, sest „raha ei ole“ võib olla küll fakt, aga see ei pea olema kogu ajurünnaku algus ja lõpp. Usun, kui sama energia, mis kulub probleemide üle kurtmisele, suunata küsimusse „mida me siis teha saame?“, võib mõne probleemi puhul ootamatult paista valgust tunneli lõpus.
Mulle meeldis ka see, et nad ei tegutse ainult tänase päeva kaupa, vaid on teadlikult oma prioriteete ümber mõtestanud ja seadnud konkreetseid eesmärke. Näiteks on pikemas perspektiivis suur rõhk õpetajate enesearengul ja koostööl ning igaks aastaks pannakse paika eesmärgid mis puudutavad õpilaste elyks vajalikke oskusi, sh võtmeoskusi, mida tahavad arendada otsides võimalusi, mida saab selleks teha nii lasteaed, kool kui ka vanemad.
Palju positiivseid muutusi on nende sõnul kaasa toonud ka kahe aasta eest toimunud kooli ja lasteaia ühendamine. Õpetajad tõid korduvalt välja väga hea ja kompetentse juhi, kes hoolib eelkõige lastest, aga samamoodi ka oma inimestest. Siit viis tee mind ka ühe olulise teemani ehk kuidas juht räägib ja tegeleb probleemide ning keerulistest olukordadega. Mulle meeldis nende väga lihtne põhimõte, kus nad selgitasid, et neil on koolis väärtused ja ühiselt tehtud kokkulepped ning nendest lähtutakse ka päriselt. Kui mõni tegevus ei ole laste huvidest lähtuv või ei ole kokkulepetega kooskõlas, siis ei ole vaja pidada üldsõnalisi ja “lugege ridade vahelt” või “proovige ise aru saada” koosolekuid, vaid piisab üks ühele vestlusest, kus sõnastatakse tihti asju põhimõttel: “me teeme oma koolis nii ja me oleme nii kokku leppinud.”
Minu jaoks on hea juhtimise üks oluline osa ka julgus rääkida keerulistest ja negatiivsetest teemadest, mitte selleks, et probleemi suuremaks puhuda, vaid selleks, et sellele päriselt otsa vaadata ja lahendusi otsida. Juht ei saa olla see, kes pistab probleemide ees pea liiva alla nagu jaanalind ja loodab, et küll need ise ära lahenevad. Julgus märgata, sõnastada, rääkida ja seejärel koos inimestega lahendusi otsida on üks väga oluline osa heast juhtimiskultuurist.
Mõte, mida nad korduvalt rõhutasid ning mis mind väga kõnetab on täiskasvanu eeskuju roll! Me võime ju lõputult rääkida, et koolis vahetame jalanõusid, hoiame telefonid kotis ja jõuame õigel ajal tundi, aga kui need reeglid on järgimiseks ainult õpilastele, siis… noh, kaua me seda etendust ikka mängime. 😄 Ei saa nõuda lapselt vahetusjalanõude vahetamist, kui õpetaja samal ajal poriste saabastega mööda maja ringi marsib. Ei saa rääkida nutivabast koolist, kui täiskasvanu veedab iga vahetunni nina telefonis ja kui täpsus on oluline väärtus, siis tähendab see ka seda, et täiskasvanu ise on õigel ajal kohal.
See tundub tegelikult väga lihtne, aga sageli on näha, et just need lihtsad asjad kipuvadki kõige keerulisemad olema. Väärtused ei ole ainult need ilusad sõnad, mis kuskil dokumendis kirjas on ja mida tahaksime kanda.
Mulle jäi veel väga tugevalt silma, kuidas tegeletakse päris vajadustega, ei looda reegleid lihtsalt reeglite pärast ja ei ole ülereguleerimist. Üks õpetaja tõi näiteks oma varasema kooli, kus pöörati väga palju tähelepanu sellele, milline õpetaja ja õpilane välja näeb. Ühe hea õpetaja tunnused: kõrged kontsad, kleidid, alati viimase peal välimus… Seal ta enam ei tööta… Selles koolis siin tunneb ta, et fookus on hoopis mujal: oleme tavalised inimesed, meil on erinev stiil ja välimus ning inimest ei hinnata selle järgi, mis tal seljas on. Olulised on hoopis teised väärtused ja see, kuidas me oma tööd teeme ja teistesse inimestesse enda ümber suhtume.
Sama põhimõte tuli välja ka õpilastega riietusest rääkides. Kooli jaoks on oluline, et riided oleksid puhtad, terved ja kataksid need strateegilised piirkonnad, mida on vaja katta ja ülejäänu osas on üsna palju vabadust. Retuusid, lühikesed püksid, dressid, need on kõik ok! Ei kulutata energiat sellele, kas lapsel on „õige“ laiuse või pikkusega püksid või kas õpetaja näeb välja nagu moeajakirja kaanepilt, vaid sellele, mis päriselt loeb. Vahest võiksimegi endalt küsida, kas mõni meie reegel lahendab päriselt mõnda probleemi või lihtsalt tekitab ühe uue asja, mille pärast õpilastele märkuseid visata või mida koosolekutel arutleda.😄
Üks olulisemaid mõtteid, mille ma siit kaasa võtan ongi see, et me ei saa õpetada lastele midagi, mida me täiskasvanutena ise ei ole valmis tegema. Eeskuju ei ole üks tegevus väärtuste nimekirjas, vaid viis, kuidas kogu organisatsioon toimib.
Ma imetlen siinset soojust ja mõtteviisi, mis jõudis päriselt sõnadesse, tegudesse ja igapäevasesse kooliellu. Probleeme neil jagub nagu meilgi, lahendused ei ole alati lihtsad ja raha ei kasva puu otsas. Loodan, et see annab mõtteainet ka meile, kas on võimalik mõnele asjale vaadata ka natuke teise nurga alt. Kas me päriselt elame nende väärtuste järgi, milles oleme kokku leppinud? Kui palju anname õpetajale ruumi ise mõelda, areneda ja lahendusi leida? Võib-olla ei ole alati vaja midagi juurde, vaid vahel piisab sellest, kui vaadata olemasolevale värskema pilguga.
Ma olen väga tänulik selle võimaluse eest!
Need, kes mind tunnevad, teavad, et mind on tegelikult üsna lihtne vaimustusse ajada. 😄 Ise nimetan seda tihti „vasikavaimustuseks“ – näen midagi ägedat – vaimustun, kuulen midagi põnevat – vaimustun jälle. Lihtne! Ja ausalt öeldes arvan, et see on päris hea viis elada. Seega, pildin mina, taas vaimustunult!
See siin kõik on olnud nii äge sõit, soovitan soojalt Erasmus+ rahastusvõimalusi uurida, proovida ise panustada ja seejärel suuure seljakotiga kõik kaasa haarata. Arengukohti ja -võimalusi on küllaga, tuleb lihtsalt avatud silmadega ringi vaadata ja vastu võtta.
Ma olen nii-nii tänulik!
AITÄH, Merklin!🐊 AITÄH, Tšehhi! 🇨🇿
Aitäh, lugeja, et võtsid aja ja minuga seda teekonda kaasa rändasid! Olen väga tänulik Sinu tagasiside ja mõtete eest ning kui Sind midagi minu blogis kõnetas või küsimusi tekitas, siis kirjuta-helista mulle, arutame!
Soovin kõigile veits uudishimu, kohalolu ja vasikavaimustust!
