Tere tulemast lugema Eleni ja Lysandra kogemusest Portugalis!
05.03.2026
Tere kõigile!
Jõudsime eile kenasti Portugali. Lennud läksid sujuvalt ja vahepeatuse tegime Šveitsis, kust saime loomulikult suurepärase hinna eest (20€) kohvi ja tükikese kooki osta ja siis asusimegi teele Porto poole. Portugali jõudes ootas meid ees päike ja jahe ookeanituul. Kahjuks järgnevad päevad me ilmselt päikest ja nii sooja ilma enam ei näe, sest kohalikud teadsid rääkida, et kevaded on siiski jahedad ja vihmased, täna nii oligi. Oleme end sisseseadnud Esposende linnas, mis on pisike rannalinn ja kogu maakonnas elab ligikaudu 30 000 inimest. Hetkel on linn päris tühi, sest hooaeg pole alanud ja inimesed kogunevad siia pigem suvitama. Õhtu hotellitoas algas väljakutsuvalt, meil ei olnud sooja vett, aga pole viga, sest meil on hotelli kõrval burksiputka, palmid ja sidrunipuud!!!
Täna hommikul kohtusime oma hostiga, kes töötab koolide ühenduses Agrupamento de Escolas António Correia de Oliveira. Portugalis tähendab “agrupamento de escolas”, et mitu lasteaeda ja kooli kuuluvad sama juhtimise alla. Selle süsteemi keskuseks on tavaliselt üks suurem kool – siin on selleks Escola Básica António Correia de Oliveira. Koolimajas, kus meie käisime oli nii algkooli osa (1.-4.klass), kui ka põhikooli osa (5.-9.klass). Koolisüsteem on sarnane Eestile. Esmalt minnakse lasteaeda (2-3 aastaselt), siis algkooli ja põhikooli. Peale põhikooli saavad lapsed minna nii gümnaasiumisse, kui ka kutsekooli. Suurim erinevus võrreldes Eestiga on see, et gümnaasiumisse minnes ei pea õpilased läbima katseid, vaid saavad oma õppesuuna ise valida ja neile võimaldatakse see, et nad kindlasti valitud suunda minna saaks.
Tänane hommik algas meil hobusteteraapiaga. Suundusime Clube Hipico do Nortesse, kus kooli õpilastele pakutakse hobuseteraapiat. Hobuseteraapia alla kuulub nii hobustega koos olemine, hobuste ja talli eest hoolitsemine, kui ka ratsutamine. Täna olime seal koos kooli ühe grupiga, kuhu kuulusid erivajadustega lapsed ja nende saatjad (eripedagoogid ja terapeut). Nägime, kuidas hobuseteraapiat kasutatakse ennetava meetodina (hirmud, emotsioonidega toimetulek, empaatiavõime arendamine). Näha oli, kuidas lapsed kõiki tegevusi nautisid ja samas oli see ka õpetlik. Näiteks õppisid nad ratsavarustust käsitlema, mis oli päris heaks peenmotoorika arendajaks, sest tööd pidi tegema peenikeste rihmadega, mis osutus nii mõnegi õpilase jaoks üsnagi keerukaks ülesandeks. Samas oli tore näha, et neid motiveeris pingutama see, et rihmad peavad ikkagi kokku saama, sest muidu ei saa hobuse juurde minna, et talle rihmad külge panna ja teda harjama hakata. Teraapia on lastele tasuta ja toimub koolitundide raames mitu korda nädalas.
Edasi suundusime koolimaja poole, kus lõunamaale kohaselt alustasime oma päeva kohvi joomisega. Tutvusime koolimajaga, mis koosnes erinevatest hoonetest. Muukeelseid lapsi on koolides palju. Selles kompleksis, kus meie käisime, õpivad õpilased 15-st eririigist. Peamiselt on tegemist sisserändajatega, eriti palju on õpilasi Brasiiliast. Ukraina õpilasi on vähe. Kuna õpilaste arv järjest kasvab ja koolides on palju sisserändajaid, siis ruumiprobleemi lahendamiseks on kooli juurde toodud ka mitmeid kontenereid, millest on väljaehitatud klassiruumid. Klassiruumid olid üldiselt lihtsad, puudusid modernsed lahendused, mida võib näiteks Eesti koolides näha, aga samas tundus, et neil millestki puudu ei olnud ja hakkama saadi väga hästi.
Erivajadusega lapsi on koolides palju ja alates 2018. aastast on Portugalis seadus, mille kohaselt enam erikoole ei ole. Seega on kõik erivajadusega lapsed liidetud tavakoolidesse ja tavaklassidesse (kusjuures laste arv klassis võib olla isegi kuni 28 õpilast). Suure klassi tundides on üldiselt üks õpetaja, kes nii eakohase arenguga lastega, kui ka erivajadustega lastega üksinda toime peab tulema. Erivajadustega lastel on kõigil enda personaalsed tunniplaanid, mis tähendab seda, et nende koolipäevad on lühemad (muidu on koolipäev 8.15-17.00, neil aga 8.15-13.00) ja neil on võimaldatud väiksemas grupis koos eripedagoogide juhendamisel läbida teatud aineid, mis üldiselt on korraldatud nii, et mitu ainet on lõimitud. Näiteks täna saime osa tunnist, kus lapsed valisid välja meelepärased puuviljad, käisid enne tundi koos õpetajatega puuvilju ostmas (pidid lugema retsepti ja õiged puuviljad valima) ja tunni ajal kaalusid nad õiged kogused valmis ja valmistasid puuviljasalati. Hiljem õpetati neile lauakatmist ja siis pidid nad ka vihikusse kokkuvõtte tunnitegevustest kirjutama.
Koolide eripedagoogid tegelevadki üldiselt grupitundidega, aga vajadusel ka õpilasega individuaalselt. Kooli tugimeeskonda kuuluvad ka psühholoogid, kes ei tee tööd ainult selles koolis, kus meie täna käisime, vaid peavad kolmekesi haldama ära 11 asutust. Psühholoogid teevad palju ennetamistööd, sest töötajate nappuse tõttu ei saa nii palju kontakttunde teha, seega keskenduvad nad pigem õpetajate ja lapsevanemate nõustamisele ja kontakttunde õpilastega on vähem. Psühholoogid tegelevad ka karjäärinõustamisega. Käisime ka ühte tundi vaatlemas, kus täna 9.klassi õpilased sooritasid karjääriteste, mis juhivad neid edasisel õppesuuna valimisel (gümnaasium või kutsekool). Sotsiaalpedagooge koolis ei ole.
Muuseas on koolides keelatud ka telefonide kasutamine. Varasemalt võisid nad nutiseadmeid kooli kaasa võtta, aga hetkel on koolis täielik keeld ja lapsed seda ka austasid. Samuti ei kasutanud telefone ka õpetajad. Rui, kes meid vastu võttis, ütles, et mitu aastat enne keeldu ei näinud ta, et lapsed koos õues mängiksid ja nii palju omavahel suhtleksid, aga nüüd on olukord muutunud- jutustati, mängiti keksu ja jalgpalli, koolihoovis mängisid lapsed tagaajamist ja isegi külm vihm ei heidutanud neid seda tegemast.
Päeva lõpetasime koolipsühholoogidega vesteldes, kellest üks muide käis sügisel ka Eestis. Talle väga meeldis seal ja oli Eestist üldiselt vaimustuses. Rui, kes meid koolis vastu võttis ja meie host on, käis mõned aastad tagasi Viljandis ja talle jäi meelde maitseelamus kalašokolaadist (?). Meie arvasime, et äkki hoopis kamašokolaad, aga neid kahte segamini ajada oleks vist päris keerukas…
Ahjaa, me pole veel haisid ega Ronaldot näinud 🙁
Homseni!
Elen&Lysandra
06.03.2026
Olá!
Sooja vee mure sai lahenduse. Peale remondimehe käiku oli meil soe vesi olemas, aga seda rõõmu jätkus umbes tunniks. Hiljem kadus vesi jälle ja õhtu sisustasime mööda treppe kohvritega joostes, mis oli tegelikult väga hea jätk eelnevale jõusaalitreeningule. AGA me ei kurda, sest meile anti viimase peal tuba. See on uus ja super ilus. Nüüd on meil lausa sellised mugavused, et toas on külmkapp ja mullivann. OK, nali, mullivanni pole. Igatahes- lõpp hea, kõik hea.
Muidugi sooja vee olemasolu uues toas kontrollisime me alles siis, kui olime kõik oma asjad lahti pakkinud.
Hommikul tuli meile järgi Amelia, kes töötab koolis kehalise kasvatuse õpetajana ja on seotud projektidega, kus erivajadusega lastele õpetatakse keskkonda hoidma ja kaitsma. Amelia on tõesti äge ja laia silmaringiga naine. Ta on väga palju reisinud, tal on väga suur suguvõsa (viimasel suguvõsa kokkutulekul oli 600 inimest) ja vabal ajal töötab ta muuseas näitlejana.
Niisiis suundusime kohta, mille nimi on Centro Educação Ambiental – Esposende Ambiente. Põhimõtteliselt on tegemist Keskkonnahariduse keskusega, nagu meil on näiteks Soomaa rahvuspargi külastuskeskus. Keskuse eesmärk on õpetada lastele keskkonnakaitset, jätkusuutlikku mõtteviisi ning looduse väärtustamist. Keskuses on interaktiivsed näitused keskkonnateemadel, töötoad ja koolitused, loodusrajad jalutamiseks, raamatukogu, auditoorium ja õppeklassid. Erivajadustega lapsed erinevatest koolidest käivad seal mitu korda nädalas ja rõhku pannakse rohkem elulistele praktilistele tegevustele, mis aitavad neil tulevikus toime tulla, aga samas on lõimitud keskkonna teemadega. Näiteks on lapsed sinna loonud oma peenrad, mida nad aastaringselt hooldama peavad. Peenarde kõrval oli näha ka kasvuhoonet ja tuli välja, et isegi selle tegid lapsed ise. Kuna Esposende on ookeaniäärne linn, siis järjest enam pööratakse tähelepanu ka sellele, et ookean ja selle ümbrus püsiks puhtana. Kui Eestis on meil Teeme Ära talgud igal aastal, siis siin kaasatakse erivajadusega lapsi regulaarselt randa puhastama. Hea ilma korral teevad nad seda isegi igal nädalal. Amelia rääkis meile, et tema noorusajal oli terve Esposende rannaäär ainult liivaga kaetud, aga nüüdseks on toimunud muutused. Ookean on taandunud ja seetõttu on mõningates kohtades liiva asemel kivimassiivid. Kivimassiivide juures käivad lapsed samuti õppimas. Näiteks korjavad nad sealt erinevaid esemeid või väikeseid putukaid/loomakesi ja uurivad neid. Keskuse juht tutvustas meile ka nende maskotte ja nukke. Nimelt tehakse keskuses ka nukuteatrit, et just väiksematele lastele ja erivajadustega lastele keskkonnaga seotud teemasid võimalikult lihtsalt ja arusaadavalt edasi anda. Kokkuvõttes- lihtsuses peitub võlu. Lapsi toetatakse väga põnevate ja harivate programmidega, mis annavad neile teadmised ja praktilised oskused tulevikuks. Keskuse juhi ja Amelia sõnul sobivad need tegevused erivajadustega lastele väga hästi, sest looduses olles ja ise vaikselt toimetades on nad rahulikumad ja näevad oma töö tulemust, mis tagab eduelamuse.
Muidugi ei saa mainimata jätta, et võisime loodusrajal ise puu otsast apelsine korjata ja süüa neid täpselt nii palju, kui sisse mahtus.
Peale keskuse külastamist jalutasime linnas. Külastasime muusikakooli, mis on kõigile lastele tasuta. Käisime ka kohalikul turul, kus lahke kalaleti müüja meile erinevaid kalu näitas ning õpetas isegi fileerimist. On vist ilmselge, et kohalikud on väga vastutulelikud ja külalislahked ning kala fileerimine oli küll viimane asi, mida sellelt reisilt oodata oskasime. Õpetajad ja õpilased saavad reedeti varem koju ja seetõttu me peale keskuse külastust tagasi koolimajja ei läinud. Edasi suundusime koos Amelia, meie hosti Rui ja veel mõne õpetajaga lõunale. Meid viidi ühte Esposende kohvikusse, mis on kohalike seas väga populaarne. Kohvik meenutas meile Viljandi Rohelise Maja poodi ja kohvikut. Saime tõelise maitseelamuse. Sõime pealtnäha täiesti tavalist praadi- riis ja kala. Kala maitses SUUREPÄRASELT ja oli nii mahlane. Kohvik eristus teistest sellega, et menüüs on valikus vaid kolm rooga: kalasupp, paneeritud kala riisiga või köögiviljakotletid riisiga. Magustoiduks sõime clarinhasi, mis on meie mõistes nagu pontšikud, aga samas ei ole ka. Need on pontšiku välimusega, aga sees on tegelikult hoopis magus suhkrune kõrvits. See on parim selgitus, mida me oskame anda. Lysandra pole magusasõber, seega temale piisas poolest pontšikust, aga Elen lubas umbes 3 kilo neid Eestisse kaasa osta (tundub, et ka meie eile alustatud dieet sai läbi).
Õhtupoolikul viis Rui meid linnatuurile Viana do Castelosse, mis on ajalooline rannikulinn Portugalis. Linn on tuntud oma kultuuri, festivalide ja kauni Atlandi ookeani vaate poolest. Seal käisime me mitmetes erinevates kohtades. Arhitektuur oli silmapaistev ja ehitised olid üksteisest väga erinevad- oli nii kivi, kulda ja karda, kui ka vahemerestiili. Vanalinna ehitised sarnanesid mingil määral ka Tallinna vanalinnale. Kuigi veresuhkur oli alles viimasest kohvikus käigust laes, siis meie host arvas, et peaksime peatuse tegema kohvikus. Muidugi sõime me jälle pontšikuid ja meie üllatuseks tervitas kohviku letis meid ka täitsa Eesti päritolu märjuke (hundijalavesi).
Aga homseks saime linnaloa ja läheme iseseisvalt Portosse. Sellest räägime lähemalt pühapäeval!
Me lähme nüüd poodi, sest eile ostetud 4 liitrit gaseosa aquat osutus vee asemel hoopis limonaadiks ja peale pontšikuid, kooke ja umbes sadat espressot vajab meie organism VETT.
Até logo! (loe: näeme varsti!)
08.03.2026
Tervitused, tervitused! Loodame, et teil oli sama ilus naistepäev nagu meil 🙂
Teeme väikese kokkuvõtte nädalavahetusest.
Kõik kohalikud soovitasid meil minna Portosse. Porto asub meist umbes 50 kilomeetri kaugusel ja bussiliiklus kahe linna vahel on tihe. Meil vedas. Ilm oli suurepärane, päike paistis ja saime Portos veeta nii laupäeva, kui ka pühapäeva. Algselt oli plaan pühapäeval Bragasse minna, aga tegime plaanid ümber, sest laupäeval jäi Portos nii palju nägemata ja meile hakkas seal täitsa meeldima.
Porto on üks Portugali tuntumaid ja vanimaid linnu. See asub Douro jõe ääres ning on eriti kuulus oma ajaloolise vanalinna, kaunite vaadete ja portveini poolest. Porto vanalinn kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimistusse ning on tuntud oma kitsaste tänavate, värviliste majade ja ajalooliste hoonete poolest. Kohalikud soovitasid meil liikuda ühistranspordiga, sest linnatänavad on mägised ja jalgadele tuleb valu anda. Ühistransport on siin muuseas väga hästi korraldatud ja kõik on lihtsasti arusaadav. Liikuda saab nii bussiga, rongiga, kui ka metrooga. Jaamades on ka kollaste vestidega abilised, kelle käest saab kohe abi küsida. Meie tahtsime linnas võimalikult palju näha ja seetõttu otsustasime jalgade kasuks. Nii me käisimegi kahe päevaga maha ligikaudu 30 kilomeetrit. Jalad on läbi, aga süda on rahul, sest nägime tõesti palju. Porto tänavad on väga võimsad. Ei oskagi seda sõnadega edasi anda. Kui keegi küsiks märksõnu, millega me Porto tänavaid kirjeldaksime, siis oleks need: vahemerestiil + sidrunid ja apelsinid + tänavakunst + raudteed + erksad värvid. Ühesõnaga väga huvitav vibe. Piltidega on keerukas kõike seda edasi anda, mida oma silmad päriselt nägid.
Laupäeva alustasime Porto tuntud ostutänaval (Via Catarina), kus asub palju erinevaid poode ja kohvikuid. Tänav oli väga elav ning seal liikus palju inimesi – nii turiste kui ka kohalikke. Võrreldes Esposendega oli rahvast tõesti palju ja oli näha, et Portos on turismihooaeg kenasti juba alanud. Jalutasime mööda tänavaid, ostlesime, ning nautisime linnamelu. Tegime ka peatuseid erinevates toidukohtades, et proovida kohalikke toite. Toidukohtadega on siin nii, et eriti palju me neid ei leidnud. Enamus toidukohtadest on kohvikud, kus pakutakse saiakesi ja kooke. Restorane oli pigem vähem. Hinnad on üsna krõbedad ja kuna inimesi on palju, peab laua saamiseks järjekorras ootama. Seega, kui on soov kindlasse kohta sööma minna, siis tasub eelnevalt broneering teha.
Lisaks külastasime ka turgu (Mercado do Bolhão). Turg on VÄGA SUUR ja koosneb mitmest korrusest. Turul müüakse absoluutselt kõike- juustu, veini, puuvilju, suveniire, ehteid ja nii edasi. Seega, kui satute Portosse, siis ostutänav ja turg on kohad, mida kindlasti külastada võiks.
Täna suundusime Porto vanalinna, mis jättis väga erilise mulje. Kogu jõekallas on täis kitsaid tänavaid ja värvilisi maju, meenutas pisut Veneetsiat. Kõik hooned on siin tõesti imeilusad. Enamus neist on kaetud keraamiliste plaatidega ja need moodustavad seintele massiivseid mustreid. Käsitsi tehtud keraamilised plaadid on siin väga populaarsed ning neid müüakse pea igas suveniiri poes. Vanalinnas liikudes jõudsime ka kuulsa sillani (Ponte Luiz I), mis ühendab Porto linna Vila Nova de Gaia linnaga. Portot külastades käige kindlasti sillal ära, sest noh, need vaated… Silda saab ületada nii alt, kui ka ülevalt, nii jalgsi kui ka rongiga. Sillalt avanes väga ilus vaade Douro jõele, linnale ja jõeäärsetele majadele. Jõe ääres on kohvikud, restoranid, tänavaturg. Samuti on võimalus minna paadisõidule või köisraudteed kasutada.
Meie arvates on Porto täpselt selline sihtkoht, kuhu võiks paariks päevaks tulla. Näiteks nädalavahetuseks. Mõne päevaga jõuab siin kenasti kõik ära näha, poodelda, sammud täis teha ning head ja paremat süüa.
Homme on esmaspäev, siis oleme jälle tagasi õppeasutuste lainel. Vaatame, mida huvitavat algav nädal toob. Üks on kindel- toob vihma.
Elen & Lysandra
09.03.2026
Meil vedas jälle. Tänaseks lubas vihma, aga õnneks oli suurem sadu öösel ära ja päeval tuli isegi päike välja. Alustasime oma nädalat koerateraapiaga. Räägime sellest kohe lähemalt, aga kõigepealt põikame tagasi koolisüsteemi juurde. Esimesel päeval saime infot väga palju, aga kuna kohalike inglise keele oskus on üsna kesine, siis võib-olla saime mõnest asjast pisut valesti aru. Täna kohtusime ühe eripedagoogiga (siin nimetatakse erihariduseõpetaja) ja tema oskas inglise keelt väga hästi. Saime palju üle küsida ja lõpuks oli meil palju selgem pilt. Ühesõnaga oleme nüüd siinse koolisüsteemiga paremini kursis ja proovime ka teile selgitada.
Üldine koolisüsteem sarnaneb Eesti koolidele, seda me üle kordama ei hakka. Hariduslike erivajadustega laste toetamine käib siin Eestile sarnaselt, aga ikkagi mõningate erinevustega.
Kogu HEV laste õppekorraldus on tugevalt kaasava hariduse põhimõttel – enamik lapsi õpib tavakoolis ning süsteem püüab kohandada kooli lapse vajadustele, mitte suunata last eraldi süsteemi. Eesti koolides jaguneb meil tugisüsteem kolmeks (üldine tugi, tõhustatud tugi ja eritugi). Portugalis jaguneb tugisüsteem samuti kolmetasandiliseks ja kolme taseme meetmed sõltuvad vajadusest:
1) Universaalsed meetmed (kõigile)
– diferentseeritud õpetamine
– õppematerjalid kohandamine
– paindlik hindamine
2) Selektiivsed meetmed (lisatugi- rakendatakse kui eelmisest toeliigist ei piisa)
– väiksemad õpperühmad
– täiendavad õpitunnid
– nõustamine
3) Täiendavad meetmed (intensiivne tugi)
– individuaalne õppekava
– riiklikust õppekavast erinev õppekava
– tugispetsialistide teenus
– õppimine osaliselt eraldi
Seega on toemeetmed üsna sarnased Eestile. Suurim erinevus võrreldes Eestiga on see, et meie mõistes nö lihtsustatud õppekaval või toimetuleku õppekaval olevad õpilased on samuti tavakoolides. Kuidas see kõik siis toimib?
Erivajadustega lapsed on liidetud tavaklasside juurde. Klassid on suured. Last hinnatakse ja arvestatakse tema individuaalsete eripäradega ja siis tehakse otsus, millistes tundides on laps suure klassiga ja millistes tundides individuaalselt või väiksemas grupis. Otsused pole püsivad ja neid muudetakse lähtuvalt lapse arengust ja vajadustest. Näiteks rääkisid nad täna õpilasest, kes kooliteed alustades pidi õppima väga vaikses ruumis individuaalselt. Nüüdseks käib ta ka väikse rühma tundides ja vaikselt üritavad teda liita ka suure klassi tundide juurde.
Igal HEV lapsel on oma tunniplaan lähtuvalt tema vajadustest. Koolimajas, kus meie enamus ajast oleme, on loodud väikene klassiruum, kus iga päev tegeleb lastega erihariduseõpetaja ja mõni õpetaja on veel abiks. Seega, kui õpilane suure klassi tunnis pole, siis on ta seal väikses ruumis ja tegeleb muude tegevustega. Kui õpilane, kes on meie mõistes lihtsustatud õppekaval, siis ta ei saa osasid suure klassi tegevusi kaasa teha, vaid käib samal ajal hoopis teraapias/tugispetsialisti juures või osaleb mõnes teises tegevuses. Kui nüüd kellelegi jääb mulje, et ah pole see mingi kaasamine ja istuvad kambakesi ikka seal oma väikses ruumis, siis ei. Ligikaudu 60-70% ajast on nad suure klassi tundides. Õpetajate sõnul toimib kaasamine hästi. Ka tugispetsialistid ütlesid, et algul olid nad skeptilised, aga nüüdseks on nad näinud juba edusamme. Näiteks on lapsed palju sotsiaalsemad. Täna rääkis üks eripedagoog meile, et varasemalt olid autismiga lapsed eraldi koolides. Kuna eripära tõttu nad üldiselt sotsiaalsed ei ole, siis nad koolides omavahel ei suhelnud. Tänasel päeval peavad nad suhtlema, sest tavakoolis tekib selleks paratamatult vajadus. Seega on näha, et lapsed nö ületavad oma piire ja õpetajad julgustavad neid. Küsisime ka kiusamise kohta. Ka see on siin olemas. Eriti jäävadki hambusse need lapsed, kes on teistest väga erinevad. Õpetajate sõnul kuulub see iga kooli juurde ja neid olukordi tuleb lihtsalt lahendada ning lastele selgitustööd teha. Kiusamist ei pidanud nad kaasamise juures suurimaks probleemiks. Suurim probleem on rahapuudus ja ruumipuudus.
Nagu me varasemalt ka mainisime, on ka siin väga tugev puudus töötajatest ja rahalistest ressurssidest. Kuna tugispetsialiste on vähe ja nad töötavad mitmes asutuses, siis pannakse suuremat rõhku ennetamisele ja vanematega töötamisele.
Täna hommikul läksimegi koolimajja ja meie päev algas koerateraapiaga. Issver, kui lahe, aga natuke oli kutsust kahju ka. Koerateraapia on lastel kord nädalas. Teraapiat viis läbi psühholoog. Tal on magistrikraad psühholoogias ja kuna ta koeri armastab, siis otsustas ta koerateraapiat hiljem juurde õppida. Koeri on tal kaks. Mõlemad on hästi rahulikud ja leplikud koerad. Täna oli koera ümber inimesi palju ja kõik katsusid koera pidevalt. Tegelikult oli näha, et see väsitas koera päris korralikult ära ja mingil hetkel üritas ta kõigist juba eemale hoida. Psühholoog ise ütles ka, et üle kahe tunni päevas ta koeraga seda tööd ei tee, sest koer on peale seda väga väsinud. Seega täna oli tal üks tund siin koolis ja teine tund ühes teises koolis. Veel rääkis ta meile, et ta teeb nii grupitunde (nagu täna), kui ka individuaalseid tunde. Tunde teeb ta nii HEV laste, kui ka eakohase arenguga lastega. Mõnikord ka vanuritega. Individuaalseid tunde teeb ta lastega, kellel on näiteks depressioon, ärevushäired või muud vaimse tervise probleemid. Koerateraapia on oma olemuselt lihtne. Koera saab silitada, temaga mängida, teha koos koeraga harjutusi ja muud sellist. Ehk siis tegelikult on see lihtsalt aeg, kus saab nautida looma kohalolu. Täna meisterdasid lapsed plakati, millel olid kujutatud laste ja koera pildid, laste käejälg ja koera käpajälg. Samuti kinnistati lastele reegleid, kuidas koeraga käituda.
Peale teraapiat käisime ookeani ääres jalutamas. Rui ja Amelia viisid meid jalutusrajale, kus avanes vaade linnale ja ookeanile.
Hiljem läksime teisele poole linna, kus asusid imeväikses majas algkool ja lasteaed. Kui te arvate, et meil on Eestis ruumipuudus, siis ei. Ei ole! Lasteaia rühmas oli ligikaudu 25 last. Kõik nad on ühes väikses toas koos. Rühmaruumis puuduvad kööginurk ja söögiala. Kogu tegevus toimubki ühes pisikeses ruumis. Lasteaias lapsed üldiselt ei maga. Täna nägimegi, et üks laps oli ära väsinud ja magamiseks oli nurka põrandale laotatud tekk ja nii ta seal siis puhkas. Lasteaiapäev lõppeb 14:30-15:00. Lasteaia õueala koosnes samuti tavalisest muruplatsist, kus oli kaks puud, millel kujutatud lumememmed. Rohkem mitte midagi. Õnneks saavad nad sel aastal sinna mänguväljaku ja ka majale tehakse juurdeehitus.
Algkooli osas olid nii tavalised klassid, kui ka üks autism unit ehk siis jällegi väike klassiruum lastele, kes kõigis suure klassi tundides ei osale. Oli näha päris toredaid lahendusi- pallimeri, eraldatud istekohad koos laudadega, piktogrammid ja päevaplaanid, sensoorsed vahendid jne.
Kui päeva ametlik osa oli läbi, siis meie üllatuseks viidi meid kohalikku restorani kala sööma ja hiljem läksime Braga linna. Jällegi- imelised ajaloolised hooned, ilusad tänavad, palju saiakesi ja kohvi.
Juba mitu päeva järjest mõtleme, et midagi jäi postitustes rääkimata. Nüüd tuli meelde. Koolimajad ja lasteaiad on siin külmad. Ka hotell on külm. Kõik kohad on külmad. Kuna tegemist on ikkagi lõunamaaga, siis puudub hoonetel soojustus ja küttesüsteemid. Seetõttu on igal pool näha ka niiskuskahjustusi. Kohalike sõnul on sel aastal esimene kord, kui on nii külm kevad. Seega üldiselt käiakse koolide ja lasteaedade siseruumides jopedega.
See on tänaseks kõik. Homme ongi viimane päev asutustes ja juba ülehomme suundume tagasi kodu poole.
Elen & Lysandra
10.03.2026
No nii. Meie reisi lõpp ongi käes. Pakkisime just kohvrid kokku ja varsti läheme poodi veel viimaseid juustukerasid kaasa ostma. Homme hommikul läheme Portosse, sealt lendame Münchenisse ja edasi Eestisse.
Täna oli meil väga tegus päev. Amelia tuli meile hommikul järgi. Suundusime kooli, mis on tavakool ja kus on eraldi autismiüksus ehk siis meie mõistes väikeklass, kus õpivad ainult autistlikud lapsed. Selles koolis olid lapsed tõesti keerukad ja viibivad suurema osa ajast oma klassis. Amelia sõnul on see siinkandis kõige paremini toimiv autismiüksus, sest esiteks juba ruumid on suuremad ja annavad palju paremad võimalused laste toetamiseks. Neil oli väga suur klassiruum, kus igaühele oli eraldatud oma laud ja liikumiseks oli palju ruumi. Esimest korda nägime ka tunnetustuba. Tunnetustuba on igapäevase arendustöö osa, arendades erinevaid kognitiivseid oskusi. Tunnetustoa idee on pärit 1970. Hollandi psühholoogilt Ad Verteual’ilt, kes algselt katsetas seda autistlike lastega. Tunnetustuba aitab suurendada keskendumisvõimet, teadlikkust ümbritsevast maailmast, püsivust. Autistlike ja autoagressiivsete inimeste puhul mõjub tunnetustuba lõõgastavana ja rahustavana. Täna nähtud tunnetustoas oli erinevate meelte stimuleerimiseks ja lõõgastamiseks vesivoodi, erinevad valguslahendused, pallimeri, muusika, projektor, mullitoru jne.
Väga äge oli ka see, et üksuse juures on neil köök. Köök on loodud lastevanemate abiga ja lapsed õpivad seal söögi tegemist. Muide, aitavad siin lapsevanemad koole väga palju. Ühiselt kogutakse raha, et klassiruumidesse asju juurde osta või siis toovad vanemad need asjad ise. Siin on lausa eraldi “isade ja vanaisade aeg/periood/festival”, kus vanemad koos kooliga üritusi korraldavad ja üldiselt tulevadki vahendid kogukonnalt. Seega, siin kultuuriruumis ei ole sellist normi, et kool peab lastele kõik tagama, vaid laste toetamine käib õppeasutuse ja kodu koostöös.
Veel oli autismiüksuse juurde loodud ka magamistuba, kuhu oli euroalustest voodi ehitatud ja seal õpivad lapsed voodit korrastama ja tuba koristama. Nende tubade vahele oli paigutatud ka suur pesurest. Kui lapsed riided ära määrivad, siis pesevad nad need ühiselt ära ja riputavad pesurestile. Ühesõnaga, nende laste puhul pannakse väga suurt rõhku praktilistele tegevustele, mis toetavad toimetulekut.
Selle kooli juures on ka ujula, kus on nii sisebassein kui ka välisbassein. Lapsed saavad ujumistunde regulaarselt. Lisaks nagu ka eelnevates koolides, võimaldatakse lastele nii hobuseteraapiat, kui ka koerateraapiat. Kooli lähedal on ka jõgi ning neil on traditsioon kanuuga sõitmas käia. Koolimaja ise on meie mõistes amortiseerunud. Nagu me varasemalt mainisime, siis kõigis hoonetes on meeletud niiskuskahjustused. Nägime mitmes kohas ka väga palju hallitust. Hoolimata sellest, jäi meile koolist ikkagi väga hea mulje. Siinviibitud aja jooksul ei ole me mitte kordagi näinud mõnda töötajat, kes oleks negatiivselt meelestatud või kaebaks. Kõik teevad oma tööd hästi ja motiveeritult. Muidugi on õpetajatel ka mingis mõttes kergem, sest autismiüksuste juures on rohkem töötajaid. Näiteks täna nägime klassi, kus oli 11 õpilast ja nendega tegeleb 2 õpetajat ja 5 assistenti. Sellelt reisilt jääbki meile ilmselt kõige paremini meelde see, et kui inimesed on motiveeritud ja tahavad midagi saavutada, siis on see kõik võimalik ka väheste vahenditega.
Sama kompleksi kuulus ka lasteaed. Seal saime kõige suurema kultuurišoki. Lasteaia õuealale jõudes nägime, kuidas lapsed sõitsid ilma kiivriteta jalgrataste ja tõukeratastega. Nende sõitvate laste vahel mängisid mõned lapsed jalgpalli, pallid lendasid vastu aknaid ja meie päid. Muide jalgpall on siin riigis ikka väga hinnas. Iga pisemagi kooli juurde kuulub meeletult suur jalgpallistaadion. Jalgpallurite kõrval kaevasid lapsed maad täiesti suvalistes kohtades, mulda lendas sõnaotseses mõttes. Lapsed olid üleni sopased ja tegid seda, mida nad tahtsid. Mõni sõber joonistas veel kriitide ja mullaga maja seinale ka. Lasteaia õueala oli aiaga piiritlemata ja seal asusid ka mingid keldriaugud, kuhu igaüks oleks võinud sisse kukkuda. Lapsed jooksid “mudaköögi” ja rühmaruumi vahelt, jalanõusid vahepeal ei vahetanud ja siseruumid olid kõik mullased. Ühesõnaga- kaos. Me seisime seal lihtsalt suud ammuli nagu kaks linnapreilit, kes on jõudnud Nukitsamehe võtteplatsile.
Alumistel piltidel on näha niiskuskahjustused. Hoone on ainult 10 aastat vana.
Peale selle õppeasutuse külastamist viis Amelia meid enda koju. Tee viis läbi kõrgete mägede ja nautisime veel viimaseid vaateid Esposende linnale ja siis põikasime ka ühte loodusparki.
Amelia elab mägedes imeilusas kohas. Saime jälle puuotsast mandariine ja apelsine noppida. Seda külalislahkust jääme me küll igatsema. Meid poputati igal sammul.
Edasi suundusime jälle teise õppeasutusse. Nagu me varasemalt rääkisime on koolid ja lasteaiad koondunud ühe süsteemi alla, aga õppeasutused asuvad eripaikades mööda maakonda laiali. Seal koolis oli samuti autismiüksus. Lasteaias on erivajadusega lapsed liidetud tavarühma juurde. Õpetajate sõnul on keerukas see, et lastel on väga pikad päevad. Veel tõid nad välja selle probleemi, et üha rohkem on probleeme õpilaste toitumisega. Nimelt valivad paljud lapsevanemad lihtsama tee ning panevad lastele pärastlõunaseks snäkiks kaasa küpsiseid, saia ja mahla – toite, mis sisaldavad peamiselt suhkrut. Selle tulemusel muutuvad õpilased, kellega on niigi keeruline toime tulla, veelgi energilisemaks ja rahutumaks. Samuti ei ole paljud lapsevanemad nõus ravimite manustamisega, mis omakorda teeb olukorra õpetajate jaoks veel keerulisemaks.
Nüüd ongi meie poolt kõik.
Loodame, et teil oli meie blogi huvitav lugeda. Ehk saite ka uusi mõtteid või ideid. Meie jätame reisist kõrva taha ühe mõtte, mida me enne ka juba mainisime. Kui ikka väga tahta, on kõik võimalik ja väheste vahenditega saame väga palju ära teha. Saime siin olles aru, et meil on Eestis haridusasutustes väga head võimalused. Meie koolimajad ja lasteaiad on värvilised, ilusad ja puhtad. Meil on hoonetes küte!!!!!!! Ja meil on mänguväljakud ja muru. Aga vot inimressurssi peaks meil küll rohkem olema.
Nädala statistika ühe inimese kohta:
– tegime ~90000 sammu
– läbisime jalgsi ~63 kilomeetrit
– külastasime nelja linna
– käisime neljas koolis
– käisime kolmes lasteaias
– proovisime vähemalt 10 erinevat magustoitu
– kurtsime ~100 korda, et külm on
– õppisime ära ühe sõna portugali keeles (obrigada)
– Ronaldoga kohtumiste arv 0
Suur tänu Siirile ja Karinile, kes meile sellise õpirände võimaldasid! Nägime ja õppisime palju, kohtusime ägedate inimestega, nautisime head toitu ning saime nii puhata kui ka palju liikuda. Julgustame kõiki Erasmusega rändama, see on ausalt väga äge!
Samuti soovime tänada oma võõrustajaid Ruid ja Ameliat. Nad tutvustasid meile nii õppeasutusi kui ka erinevaid paiku Portugalis, jagasid meiega oma kultuuri ning olid ääretult külalislahked ja toredad.
AITÄH!
Ja kes tahavad meid lillede ja šokolaadiga lennujaamas vastu võtta, siis saabume Eestisse homme kell 22:45.
Elen & Lysandra
