Vihma sajab, kõik ujub, lastel paha on tuju. Kaheksas maailmaime on jõudnud Californiasse, käes on see üks päev aastas, kus vihma sajab ja korralikult. Hommikul ujutas ja päeval uputas ja õhtul kallas. Noh, tegelikult juba teine päev aga eile oli ikka noh, selline uduvihm, täna ikka kallab. Iga paari tunniga tuleb paar tolli vihma, e. selline 25mm tunnis, kui see midagi ütleb. Mingi 6 tolli on juba tulnud aga kuna see on ka suht ainus aeg aastas, kui siin üldse sajab, siis on inimesed selle üle väga õnnelikud, loodus saab kohe teise hoo sisse. Käisime maanteel ka rallimas, vaade oli, ütleme et mitmeosaline.
Tänase päeva alguse tipphetk oli aga hobusterantšo ja erivajadustega inimestele mõeldud keskus nimega Reins. Ühesõnaga on tegu rekreatsioonikeskusega igasugustele erivajadustele, tegevuseks hobused, nende söötmisest ja nende katsumisest kuni hoolitsemiseni, ratsutamiseks valmis seadmiseni kuni jalutamise ja ratsutamiseni välja. Keskuse kliendiks olemine on Ameerika odavaim, tegutsetakse annetuste ja kohaliku omavalitsuse toel. Hobused on eraomanike annetused (neid on 24, vist) ja needsamad eraomanikud rahastavad ka oma hobuste üleval pidamise- ja eluolukulud. Keskuse kliendid on väga erineva puudeastmega inimesed, alates 2-aastasest kuni 90-aastaseni välja. On ratastoolis kliente ja tugevate füüsiliste puuetega klienta. Kuna aedikud ujusid, siis meie külastus piirdus ametiruumidega, no Ameeriklased ei lase oma külaliste kingadel mudaseks saada. Edu taga on jälle suurte südametega inimesd, kes seda keskust veavad ja seal töötavad, juba aastakümneid ja noorest east alates. Inimesi sunnib takka suur sisemine põlemine hobustega tegelemise ja erivajadustega inimeste toetamise järgi. Tehke järgi või makske kinni.
Läbi vihma ladiseva viis meie tee edasi Grand Traditionisse, ühte ilusasse mõisakompleksi, kus me osalesime kohaliku Rotary klubi iganädalasel kohtumisel. See Rotary seltskond on üks äge seltskond, ühiskonna eliiti koondav klubi. Kuigi ametlikult me liikmeteks ei saanud, siis hinges võeti meid avasüli vastu. Olles üritusel ka ühed põhikülalised saime tuttavaks paljude ägedate inimestega, saime kingitusi, jagasime kingitusi, rääkisime Eestist ja tähistasime üheskoos Donaldi (mitte Trumpo) 98. sünnipäeva. Üks äge asi, millest me juba mitmendat korda osa saime on Ameerika truudusevande kuulmine. On äge, kui terve saalitäis rahvast seda ühest suust lausub. Eestlastel on pikk maa minna, või noh, äkki laulupidu ongi see? Mnjah, Elagu Eesti, või Welcome to Estonia, nagu proua Int seda ütles, vanne seegi.
Mõis oli tõesti imeline, kuigi vihma voolas mäest alla jõena, tegin kiire tiiru mõisa pargis. Üks näide selle koha purskkaevude ja koskede kollektsioonist.
Edasi viis meid tee Ameerika kaubandust nautima. Reisisemu Karmen läheb Alarile varsti külla ja selle tarbeks oli kaval Ameerikamaalt midagi kaunist kaasa krabada. Seltskond kohalikke moegurusid oli talle abiks ja eks 24. õhtul on teleka vahendusel näha, kuidas valik õnnestus. Peaproov sai täna tehtud ja Rotariaanid kiitsid valiku igatahes heaks, usun, et eestimaalased on sama lahked, elame-näeme. Õhtu lõpetasime oma viimase hosti Tina pool. See kodu on tõeline Ameerika estate, 10 hetkariga maailma ühes kalleimas piirkonnas asuv mitmest majast koosnev kompleks, kus üllatusi jätkus terveks õhtuks. Üks näide ühest uksest.
Ööga peaks vihm ka otsa saama ja homsest algab uus 364 päeva päikesepaistet. Elame veel.
PS! Lugesid just ühte postitust blogi sarjast Kalle Ameerikas. Ülejäänud postituste lugemiseks mine aadressile https://viljanditugikeskus.ee/category/kalle-ameerikas/ ja vali loendist mõni teine postitus. Postituste lingid on ka nummerdatud järjekorras ameerika1-ameerika11.
