Täna oli täispikk koolipäev ja vihma sadas. Kaua oodatud vihmad, mis oleksid suutnud ära hoida aasta alguse suuri hävinguid kaasa toonud maastikupõlenguid on lõpuks saabunud. Naljakas on asjaolu, et Californialaste jaoks muutus läbivalt riietus. Kappidest tulid vuhinal välja kummikud, vihmamantlid ja vihmavarjud ja selliselt kõndisid väga paljud ringi. K.a. õpetajad, direktorid ja muu seltskond. Ei olnud palju näha pintsakuga kostüümi ja roosasid kummuid, California ikkagi.
Hommik algas Fallbrooki algkoolis, seal saime külastada kümmetkonda erinevat klassi, kus õpetati erivajadustega lapsi. Siin on kaasav haridus töös ja töötab. Erivajadused on koos tavaõpilastega ja saavad lihtsalt lisatähelepanu õpetajalt või abiõpetajalt. Siin nimetatakse seda abiõpetajat nimega paraprofessionaal, kes ei ole õpetaja, on tööle võetud justkui abiõpetaja rolli aga on selles rollis töötamiseks läbinud vastava koolituse olles tegelikult üldse mitte õpetaja. Loogiline, eks. Olenevalt klassist on iga 3-4 lapse kohta 1 täiskasvanu, ja seda erivajaduste valguses. Tavaklassis on ikka üks õpetaja paarikümne lapse kohta. Konks, millest ma aga nüüd läbi hammustasin on see, et mida nende erivajadustega tehakse. Eestis on lähenemine, et vähendame. Kui kõiki arvutusi teha ei jõua, siis teeb pool, kui kõiki jõgesid pähe ei õpi, siis õpib olulisemad, kui keemilisi reaktsioone arvutada ei oska, siis õpib selgeks elemendid. Siin on aga lähenemine teine. Esmalt, kui õpetaja, vanem, keegi kolmas märkab ja tunneb, et lapsel on raske õppetöös edeneda suunatakse laps hindamisele. Koostöös õpetaja ja psühholoogi ja logopeedi ja füsioterapeudi ja veel mõne spetsialisti ja kohaliku õppepiirkonna juhtidega pannakse õpilasele kokku individuaalne õppeplaan koos individuaalsete õpiväljunditega. Seda ei tee õpetaja üksi ja see ei tähenda, et õpilasele hakatakse materjali vähendama. Ameerikas nimelt saadakse aru, et ei ole mõtet teha poolt tehet, kui selle poole tehtega pole õpilasel midagi peale hakata. Kui tal on hoopis vaja eluoskuseid õppida, et üldse elus hakkama saada. Siin lähenetakse selle plaani välja töötamisel arusaamast, et võimalusel võetakse võimalikult vähe piirav suund, kuid õpilaste olemusest olenevalt võib see tema individuaalne plaan olla ka vägagi piirava iseloomuga, kus õpilane vajab maksimaalset tuge ja tema plaan on minimaalselt akadeemiline. Elus hakkama saamine on olulisem, kui grammatika või muusikaõpetus. Mõttekoht!
Oma individuaalse plaaniga on õpilane teiste lastega koos, kuid saab tema arengulistest eesmärkidest tulenevaid ülesandeid lahendada. Näiteks eripedagoog ei tee mingit üksi tööd. Klass on lapsi täis, klass on jaotatud 5-6-7 tööpiirkonnast, milles igas on täiskasvanu (reeglina just see paraprofessionaal), loomulikult üks õpetaja kah ja siis 1-3 last ning igas rühmas tehakse erinevaid ülesandeid. Ühelt poolt on see suur ruumi kokkuhoid, teiseltpoolt on ka personaliga võimalik mängida. Selliselt tegelb igaüks aga oma personaalsete eesmärkidega ja ei ole vaja iga kuu üldse mõeda, kuidas areng on. Suurem hindaminee tuleb kolme aasta möödudes, kuid aasta lõpus tehakse väiksem kokkuvõte ja uute individuaalsete eesmärkide sõnastamine.
Personali juurde veel eilsest tagasi tulles. Koolipiirkond (meie mõistes ütleme, et linn) hääletab piirkonna nõukokku 5 inimest, kes valivad tööle piirkonna haridusjuhi, tema valib omale assistendi ja siis kahekesi vastutavad nemad juba koolijuhtide eest ja koos koolijuhtidega palgatakse kogu personal kõikidesse koolidesse. Koolijuhi monopoli siin ei ole, et asi lappama ei läheks, nagu Eesti tihtipeale juhtub. Mõttekoht 2.
Veel natukene juhtimisest rääkides, piirkonna juht on palganud igale koolijuhile coachi ja iga kooli meeskonnale samuti coachi, kes aitab kõikvõimalike erialaste eesmärkide seadmist ja saavutamist. Meie Rotary meeskonnas on üks äge vanadaam, minu suur sõbranna Constance June Fish. Tausta poolest on ta olnud 30 aastat erinevate koolide direktor, viimase 20 aasta jooksul ka mitme koolipiirkonna valitud nõukogus. Aidanud luua ja rahastada koole ja projekte, vedanud siinset hariduselu vaat et terve oma elu. See tähendab, et ta tunneb siinset haridussüsteemi, selle võlusid ja valusid läbi ja lõhki. Iga jutuajamine temaga on üks suur silmiavav seiklus ja tänase päeva postulaadiks lausus Connie järgmised sõnad:
“Direktor ei saa oma kooli paremaks teha enne, kui tal pole häid suhteid kõigi oma õpetajatega”.
Connie lisas veel, et see lause on olnud tema moto läbi terve tema juhikarjääri ja see mõte ei ole teda kunagi alt vedanud ja jagades seda teistega on ta näinud, et keegi pole sellest kaotanud vaid ainult võitnud. Selle lause peaks oma lauale, seinale, uksele, otsa ette ja ajukurdude vahele taguma iga Eesti koolijuht ja meie koolid muutuksid palju paremateks kohtadeks (ma üldistan meelega, sest neid koole, kus Eestis asjad juhtide tasandilt suurepärased on ei ole nii palju, et ma seda üldistust teha ei saaks). Mõttekoht 3.
Pildil Kalle ja Constance June Fish e. Connie.
Natukene erialast lähenemist uurides sain täna vestelda kahe psühholoogi ja ühe õpilasnõustajaga. Tuleb välja, et siinses süsteemis on kaks ametiposti, mis on samad aga erinevad (same same but different). Õpilasnõustaja on psühholoogi haridusega ja puhtalt nõustamisele ja sekkumisele keskendunud spetsialist. Psühholoog teeb lisaks nõustamistele ka hindamisi ja osaleb individuaalsete arengueesmärkide välja selgitamisel ja plaanide loomisel. Siin on veel üks huvitav aspekt, nimelt psühholoogil on mõnikord ka ametlik teraapiakoer. Teraapiakoeer oli ka logopeedil, aga logopeedi oma oli täna kodus, sest vihma sadas ja kutsu kartis oma käpad märjaks saada. Teraapiakoer on aga kõigi laste suur lemmik ja käib iga päev tööl.
Natukene tuli meil ka teemaks middle schooli või teiste sõnadega junior high schooli olemus, et miks on Ameerikas üks seltskond teistest nii eraldi pandud. Nagu selgitati, siis 7-8 klass on nii kriitiline ja keeruline vanus elus (13-14-15 aastased), et nad ei saa teistega läbi ja neid ei ole teistega mõtet kokku panna. Koolis on elu korraldatud selliselt, et 7. ja 8. klass ei saa ka omavahel kokku, sest nad lihtsalt ei oska inimesed olla ja selliselt on õpitud kõikvõimalikke probleeme vältida. Ja siis meil on kõik koos. Mõttekoht 4.
Sellele pildile ronisin ma koos kohaliku psühholoogi (vasakul) ja õpilasnõustajaga (paremal). Oh ja parasjagu on käsil üleeriigiline koolinõustajate nädal.
Õhtul sadas ikka veel vihma ja homme tuleb seda veel rohkem. Tore, vähemalt kaktused saavad kastetud. California annab meile aga palju. Nii isiklikus kui erialases elus, maailm ei ole pärast seda kogemust enam endine.
PS! Lugesid just ühte postitust blogi sarjast Kalle Ameerikas. Ülejäänud postituste lugemiseks mine aadressile https://viljanditugikeskus.ee/category/kalle-ameerikas/ ja vali loendist mõni teine postitus. Postituste lingid on ka nummerdatud järjekorras ameerika1-ameerika11.
