Pühapäevad on toredad päevad, eriti kui saab vabalt võtta. Aga siin ei saa vabalt võtta. Hommik oli küll hiline, kuid mustika pannkooke seedides ja kilpkonnad toidetud asusime teele EXPOle. Seda küll 90 aastat vanale EXPOle aga selleks ehitatud kompleks ehk Balboa keskus on endiselt püsti, toimiv ja väga populaarne kultuurikeskus. Hunnik majakesi sisustatud erinevate maade rahvaste kodudeks, keset küla olev Rooma sammaskaar koos vabaõhu oreliga, puidust botaanikaaed ja lugematu arv uhkeid ehitisi, millest kõikidesse jõudmine võtab aega nädalaid kui mitte kuid. Mõni ime siis, et EXPOdele minnakse terveks kuuks. Kogu sellest suurest kremplist jõudsime meie San Diego kunstimuuseumisse, kus saime privaattuuri kohalikelt kunstidotsentidelt.
Tuuri ettevalmistamisel lähtuti meie erialadest ja taustast, ehk erivajadustega lastega töötavad spetsialistid. Tuur oli meile seega tehtud kui tuur erivajadustega lastele, me ei kuulnud lugusid Monet, Degas, Dali, Picasso ega muude kuulsuste töödest ega elusaatustest või kunstiperioodidest, vaid saime muuseumikogemuse, kui kuus erilist jõmpsikat. Me pidime otsima pildilt värve, leidma oma valitud loomale mõnusa keskkonna mõnel maalil, tuvastama inimeste emotsioone pildil ja proovima meelde jätta erinevaid elukaid, mida mõnelt töölt leida võisime. Jah, surnute toas otsisime ka erilisi esemeid, vaime, kummitusi ja muud sarnast.
Loomulikult ei saanud mina suure kunstisõbrana niisama kogu sellest silmailust niisama mööda minna ja teise kunstidotsendi Pam Munro abiga sai ka kunstihuvilisena natukene teoste ilusse ja võlusse süübitud. Oma erialasest kiiksust tingituna jäi silma Ethel Greene töö “Vesivoodi”, millel kunstik on kujutanud enda depressiooni. Sügav.
Aeg vanal EXPO väljakul sai aga varsti otsa ja suund sai võetud meie esimesele kodusele õhtsöögile. Seal ootas meid lisaks pererahvale ees märkimisväärne osa kohalikust Rotary seltskonnast, kellest Dale Mitchell on olnud 30 aastat Fallbrooki piirkonna koolide superintendant. Tema andis meile põhjaliku ülevaate Ameerika koolisüsteemist. Dale oli teinud põhjaliku ettevalmistuse ja andis alguses ülevaate ka võrdlusandmetest Eesti ja Ameerika/California/San Diego osas. Kui California on Eestist 10 korda suurem ja San Diego maakond 4 korda väiksem, siis San Diego majandus on Eestist 4 korda suurem ja California oma pea 60 korda suurem. Elanikke San Diego maakonnas Eestist 3 korda rohkem ja Californias 33 korda rohkem. Õpilasi San Diego maakonnas Eestist 1,3 korda rohkem, Californias 60 korda rohkem. Suured käärid. Ja siis vaatame mida õpilase kohta kulutatakse (omavalitsuse poolt). Eestis on see 11000 ringi aastas, Californias 19500 aastas. Vahe väiksem kui kaks korda. Elatustaseme erinevusi ma ei tea, aga kes vähegi maailmast midagi mõikab, teab, et California on lisaks oma imedele ja võimalustele maailma üks kallimaid piirkondi, seega kulutused õpilase kohta ei ole Eestis teps mitte halvad. Omaette teema on, kas need ka tulemust toovad. See oli ka Dale’i põhisõnum, et see mida koolis tehakse peab tooma muutuse klassis, muidu muutust ei tule. Üldse.
Kui numbritest kaugemale minna, siis koolisüsteem Ameerikas on väga mitmekesine. Koolis käimine on sarnaselt Eestile kohustuslik 18 aastani ja keskhariduse lõpuni, kuid siin selle üle järge pidada on kordades keerulisem. Koolid on üldiselt suuremate kompleksidena, kus elementary school, e. lasteaed ja algkool kuni viienda klassini on koos ühes kompleksis. Junior high, ehk klassid 6-8 on omaette ja keskkool omakorda eraldi. Kooli tasemete korraldamine on aga vabatahtlik ja igas maakonnas võivad olla erinevad näited, kuidas need kokku pandud on. Sõltuvalt õpilaste arvust, vajadustest, juhtkondade soovidest, jne.
Koole on palju erinevat tüüpi, tavakool, vabakorraldusega (kooli haldaja otsustab seaduse piires ise, kuidas koolipidamist korraldab), kirikukool, kodukool (siin on selline erinevus, et neid aineid, mida kodu õpetada ei oska, õpetab õpetaja ja lapsi on võimalik soovil mõneks tunniks ja tegevuseks ka kooli saata), õpiraskustega kool, iseseisev õpe (näieks sportlased), e-õpe, kinnine erikool, indiaani reservaadi koolid. Neid näiteid on veel, mõte on selles, et variatsioon on nii suur, et pmst kõik on võimalik, kui on rahastaja ja juhtorganid sellele loa annavad.
Koolide tulemuslikkust mõõdetakse tulemuste alusel, kas koolid toodavad loodetud tulemust (n.t PISA testid või riiklike testide tulemused). Nalja koht on muidugi see, et võrdlesime ka Eesti ja Ameerika PISA testide tulemusi, mõlemad osapooled tõdesid aga kiiresti, et reaalsuses on need numbrid ja järjekord aga täielik jama, millega päris elus midagi peale pole hakata ja kui ametnikele see oluline on, siis noh, palju õnne neile. Nemad sellest tööst niikuinii miskit ei mõika, ei siin ega sealpool ookeani.
Koolide rahastamiseks tuleb baasraha kohalikult omavalitsuselt, osariigilt ja ka riigilt. Nende summade jagamisel lähtutakse kas nimekirjas olemise või koolis käimise põhimõttest. See tähendab et palju esineb juhtumeid, et kooli nimekirjas võib olla 150 õpilast, aga kui kohal käib neid 128, siis raha makstakse 128 eest ja niisama nimekirjade pikemaks ajamine tulu ei tooda (erinevalt Eesti lähenemisest). Kes ikka kohal ei käi, siis riik sellepärast lolliks ei lähe, see vastutus ei lasku riigil ega ka osariigil või maakonnal, ammugi mitte koolil, vaid pelgalt sellel inimesel või perel, kellel koolis käimine ära jääb. Lisarahastust koolide saadakse aga ka kirikutelt, annetuste kaudu, kohalike rahakogumiste läbi.
Kogu selle variatsiooni taustal on näha, et Ameerika on kõikide võimaluste maa, samas kõikide võimaluste olemasolu korral on kaos igal nurgal ja kogu süsteem üldvaates väga segane ja habras. Muret valmistab õppedukus, kus õpilaste tulemused hakkavad ära vajuma. Raha pole ja koolitulistamised on akuutne teema igas ilmakaares. Erivajadused ja erinevad taustad vajavad eri lähenemist ja diskrimineerimise vastu saamine on keeruline. Head juhtimist ka pole, seega seis on sõnade järgi väga halb, tulevik ei tundu ka siin väga roosiline olevat, aga töö selle nimel ei lõppe ja tulukesi paistab siit sealt ikka. Sellele olukorrale paneb puid alla ka härra president koos Teslamehega, kes muuhulgas ka haridusosakonda kinni tahavad panna, et ikka paremat kokkuhoidu riigile saada. No edu neile, meil pole muud teha, kui mängu jälgida.
Mängust rääkides, jah, täna oli superbowl Sunday. Kaua oodatud Ameerika jalgpalli finaalmäng. Meie õhtuse istumise taustal mängis loomulikult ka telekas ja seltskond oli vägagi rõõmus, et Philadelphia võttis võidu ja Kansas City ei võtnud kolmandat korda järjest peovõlu ära. Taylor Swifti isane Travis Kelce sai pisaraid süüa lausa kaks korda, esiteks kaotas ta mängu, teiseks oli pätibandedel ju teada, kes mängu mängimas on ja muuhulgas käidi ka tema kodust üleliigset ninninänni kokku korjamas. Aamen temaga.
Muus osas oli õhtu Rotary liikmetega põnev, üks vestlus teise otsa ja meie grupi peaorganisaator Tina on nii osav, et ta pidevalt hoiab silma peal, kes on vestluskaaslaseta ja organiseerib kohe uued jutud. Selline Ameerika stiilis chit chat toimib väga edukalt ja kõik need vestlused nende ägedate ja edukate inimestega annab kogu sellele kogemusele uue valguse ja mõnusa sisu.
PS! Lugesid just ühte postitust blogi sarjast Kalle Ameerikas. Ülejäänud postituste lugemiseks mine aadressile https://viljanditugikeskus.ee/category/kalle-ameerikas/ ja vali loendist mõni teine postitus. Postituste lingid on ka nummerdatud järjekorras ameerika1-ameerika11.
