Algus on ilus. Olles saanud korraliku papptaldriku täie Ameerika hommikusööki, mida sai kenasti plastikust noa ja kahvliga süüa ja plastikust topsist apelsini mahla ja papptopsist kohviga alla loputada ja seda kõike Capitol Hill hotellis, otse Kongressi raamatukogu kõrval, asusime teele. Teekond viis ümber nurga ja olimegi kohal Kongressi raamatukogus. Kokku on sellel Ameerika suurimal ja tähtsaimal raamatukogul kolm üüratut hoonet, mis on omavahel maaaluste tunnelitega ühendatud. Meie päev algas aga tervitussõnade ja sellele järgnes Ameerika parima politoloogia õppejõu Sam Potolicchio loenguga Ameerika Federalismi olemusest. Ma ronisin temaga pildile kah, me oleme nüüd sõbrad.
Sam andis väga mõnusalt ülevaate Ameerika olemusest, millele see riik tugineb ja kuidas see on kõikide võimaluste maa, kõikidele ja see ongi Ameerika. Üks huvitav reaalsus on see, et Ameerika konstitutsiooni lugemiseks kulub 21 minutit, ehk tegu ei ole väga põhjalikult keelava ja käskiva dokumendiga. Siia otsa on aga vabaduste ja nendes orienteerumise kõrgeim võim ülemkohus, mille peakohtuniku aastapalk on, pakkkuge palju, 25 miljonit dollarit. Sest põhimõtteliselt on tegu ühe mõjukaima mehega Ameerikas ja et tema otsused oleksid Ameerika väärilised, tuleb maksta talle riigi poolt nii palju, et tal ei oleks võimalustki muid ahvatlusi tekitada. Imeline riik see Ameerika.
Järgmine osa päevast kuulus väikesele tuurile Kongressi raamatukogus. All pilt, kus ma loen maailma hindamatuimat raamatut, ehk Gutenbergi esmatrükki piiblist. Aru küll palju ei saanud, pagan lõi ilmselt välja.
Seejärel tulid meile külla naaberosariigi erikooli õpetajad, kes tutvustasid oma kooli olemust ja võtteid, kuidas nad autiste (kes on nende põhiline klientuur) toetavad ja õpetavad. Muude huvitavate juttude ja heade mõtete kõrvalt sain teada, et kui muu ei aita, siis võib autisti kasti panna. See on aga üks silmiavardav näide individuaalsest lähenemist ja lapse toetamise eesmärgil “kastist välja” või antud näite puhul sõna otseses mõttes “kasti sisse” mõtlemisest.
Veel üks tore näide oli lapse tujutsoonide määramine hommikul, et millises tsoonis õpilased oma olemiselt hetkel on. Kas uimased, õnnetud, unised või rõõmsad, aktiivsed, koostöised või ülemeelikud, ulakad, väga kurvad või hoopis vihased, hirmul, ekstaasis. See on igal hommikul õpetajale heaks indikaatoriks, kuidas lastega toimetada ja ka heaks pikemaajaliseks jälgimisvahendiks, et aru saada, kui kodust mingid teemad kaasa tulevad. Väga inspireeriv seltskond, kes teeb tööb südame ja suure hingega. Olemuslikult on tegu erakooliga, kuhu võetakse vastu lapsi ümbritsevatest osariikidest. Oma erilise spetsialiseerumise tõttu suudavad nad pakkuda erilist lähenemist. Meeskonda on koolis umbes 120, samas kui lapsi umbes 150. Kokkuhoid ei ole voorus, ei ei.
Lõunal sai jälle plastikust ja papist nõude söödud. Kes see neid nõusid nii tähtsates asutustes ikka peseb. Kui kõhud täis ja loengud kuulatud, saime ka linna peale tuuritama. Kõik tähtsad ja mitte tähtsad majad käisime läbi, tundub, et Washington DC’s on oma memoriaal igale presidendile, sõjale ja rahvale. Üks suurem kui teine, mõni alles ehitamisel, mõni juba täiega lagunemas aga samas kõik kohad neid toredaid memoriaale täis. Valgele majale väga lähedale ei pääsenud, sest ärevate aegade tõttu on kõik kohad politseid ja piirdeid täis, ovaalkabinetis aga tuled põlesid, seega ehk on sellel pildil ka president ise, mõnda paberit markeriga alla kirjutamas.
Päeva lõpus sai ka omal käel natuke mööda uhket pealinna ringi jalutatud. Kaks huvitavat avastust või kogemust. Esimene on kodutute hulk, iga teine pargike on telke täis ja iga tänava ääres on kellegi varanduseladu. Olemuslikult on nende kodutute olemuse taga suuresti vaimse tervise hädad, mitte soov tänaval elada või soovimatus ühiskonnas kaasa lüüa. Nad lihtsalt ei ole võimelised, kuid ühiskond neid selliselt aidata ka ei oska või ei taha, võta kinni. Aga laagreid on nii uhkete ja kuulsate hoonete ääres kui ka memoriaalide parkides. Mõtlemapanev. Teine kogemus tuleb kaasamise ja kõikide võimaluste teisest äärmusest. Külastasin apple’i poodi, et sealt üht-teist soetada. Minu teenindajaks sattus kurttumm noormees, kes suhtles minuga ipadi ja teisel pool ekraani oleva viipekeeletõlgi abil. Mina rääkisin tahvlile, tädi viipas noormehele, noormees viipas talle ja tädi lausus öeldu mulle. Alguses kentsakas kuid lõpuks väga äge kogems. Üks erivajadus on telgiga valge maja taga põõsastes, teine töötab apple poes ja kokku on vaja kahte inimest, et tehtud saaks ühe inimese töö.
Selline oli minu Washington, täna.
PS! Lugesid just ühte postitust blogi sarjast Kalle Ameerikas. Ülejäänud postituste lugemiseks mine aadressile https://viljanditugikeskus.ee/category/kalle-ameerikas/ ja vali loendist mõni teine postitus. Postituste lingid on ka nummerdatud järjekorras ameerika1-ameerika11.
