Tugikeskus kui praktikapartner

Viljandi Laste ja Perede Tugikeskus on juba aastaid olnud erinevatele ülikoolidele hinnatud praktikapartner. Praktikante on meil käinud enim Tartu Ülikoolist ja Tallinna Ülikoolist. Aastate jooksul on meile kogunenud palju toredat tagasisidet sotsiaalpedagoogide bakalaureuse ja magistriõppe praktikantidelt, mida mõtlesime nüüd Teiega jagada.

Mida praktikalt ootan?

• Ootan praktikalt mitmekesisust ja väljakutseid. Soovin, et saaksin näha ja osa võtta ja näha kõike, mis puudutab sotsiaalpedagoogi tööd. Samuti soovin, et praktikat juhendav sotsiaalpedagoog oleks toetav ja avatud küsimustele vastama. Loodan, et praktika annab mulle enam-vähem täieliku ettekujutuse sotsiaalpedagoogi töö olemusest ja mõistan rohkem selle töö igapäevaelu ja olemust.
• Ootan, et magistriõpingute käigus teoorias õpitut ka praktikas kogeda, kuna sotsiaalpedagoogi tööd ma teinud ei ole.Soovin näha, millised on peamised probleemid ja mured igapäevatöös ja milliseid meetodeid lahendusteks kasutatakse. Soovin tutvuda kasutatavate ennetustegevuste ja metoodikatega, et näha, kas need igapäevases koolielus toimivad.
• Minu praktika eesmärgiks on tutvuda sotsiaalpedagoogi igapäevase tööga – tööülesanded, võrgustikutöö, sotsiaalsete ja toimetulekuprobleemide ennetus- ja lahendustegevuste rakendamine, sotsiaalsete oskuste õpetamine ja parendamine, meetodite kasutamine töös. Saada ülevaade koolis esilekerkivatest sotsiaalsetest probleemidest ja nende põhjustest. Kaardistada, kuidas toetatakse eakohast tegutsemisvõimet ja toimetulekut nii individuaalselt kui ka grupis.
• Soovin näha noorte nõustamist ning teada saada, kas lastega töö on minu teema.
• Saada teadmised ja oskused tööks laste ja peredega, saada ülevaade sotsiaalsete, käitumuslike ja arenguliste erivajadustega laste ja noorte kasvatus- ja mõjutusvõtetest, suunata neid rakendama tegelikus töökeskkonnas.

Mida arvan enda juhendajast ja saadud tagasisidest?

• Juhendajaga olin väga rahul, sest ta kaasas mind tegevustesse ja pani tegema reaalselt tööd ning rakendas kõikidesse olukordadesse, mis praktika jooksul tekkisid. Töökogemuse puudus tekitas minus ebakindlust, kuid juhendaja toetus andis mulle kinnitust, et oman teadmisi, mida rakendada sotsiaalpedagoogi töös.
• Oma tugevateks külgedeks pean teadmisi ja oskusi, mis on seotud sotsialiseerumisega ning sotsiaalsete oskuste arendamisega, nõustamise pädevust nii individuaalselt kui ka grupis. Sotsiaalpedagoog  tõi samuti välja minu teadmised sotsiaalsete oskuste arendamisest, nõustamisoskused, teadlikkust võrgustikutööst ja isikuomadusi, mis on sobilikud sotsiaalpedagoogi tööks. Sain juhendajalt positiivset tagasisidet ja nõuandeid, mis on vajalikud antud ametikohal.
• Praktika vältel sain põhjalikuma ülevaate sotsiaalpedagoogi tööst ja tegevustest, kuid oleks soovinud, et praktika oleks olnud pikem. Sain enesekindlust ja positiivset tagasisidet, kuid arvan, et mul on veel palju õppida ning endas arendada, et olla pädevam antud valdkonnas. Praktika andis mulle suurepärase reaalse kogemuse.
• Olen tänulik oma juhendajale, kes võttis mind kui kolleegi, hindas praktikandina ja usaldas mind tööülesannetesse. Meie omavaheline koostöö toimus hästi. Mõistsin, et sotsiaalpedagoogi töös on tähtis enesega töö tegemine, mis ennetab läbipõlemist, sest antud töö võib olla emotsionaalselt raske.
• Sotsiaalpedagoogi töö on tegelikult väga huvitav ning nõuab tegijalt loovust ja paindlikkust, samuti kiiret ümberlülitumise oskust. Probleem võib töölauale jõuda hetkega ning ükski probleem ei ole ühesugune, – valmis lahendusi ei ole. Minu juhendaja kasutas töös erinevaid tehnikaid ja mängulisi abivahendeid – vaikuseminutid, tegevus- ja rahunemisharjutused, emotsioonide kirjeldused, tegevuskaardid (tunnete-, emotsioonide- vajaduste-), mängud jne.
• Sotsiaalpedagoog läbib pidevalt erinevaid oskuste koolitusi, mis on abiks lastega kontakti loomisel. Ka minu praktika ajal sai ta koolituselt mitu uut nippi, mida kohe praktiseerima asus. Tema sõnul tuleb katsetamise käigus välja, mis toimib erinevate laste ja olukordade puhul.
• Koolis on kahjuks üsna sagedased kiusamisjuhtumid, mida ei ole alati lihtne hinnata, – kunagi ei tea, kui tõsine võib asi kellegi jaoks olla. Seetõttu uuritakse iga juhtumit põhjalikult ning asjaosalistega tegeletakse. Et iga kiusamist võetakse tõsiselt, annab lastele kindlustunde ja paharettidele teadmise, et nende tegudele reageeritakse.
• Peamistest sotsiaalpedagoogi tegevustest võib välja tuua veel õpitulemuste jälgimise, õpilaste innustamise ja julgustamise õpitulemuste parandamisel ning sõprussuhetele kaasa aitamise – juhendaja soosis häid sõprussuhteid ning õhutas õpilasi üksteist toetama ja motiveerima.
• Oli huvitav lapsi ja sotsiaalpedagoogi tööd jälgida, mulle imponeeris juhendaja oskus probleeme loovalt lahendada ja huvi uusi tehnikaid proovides oma tööoskuseid arendada. Mina nii kiire lahenduste leidja ei ole, olen suur analüüsija ning jääksin kriisiolukordades hätta.
• Sotsiaalpedagoogi töö on tiheda päevakavaga täis väljakutseid. Oleksin sellest tööst vägagi huvitatud, kui omaksin isikuomadusi, mida selles ametis vaja on. Kuna kaalul on liiga palju ning vahel tuleb teha kellegi elukäiku mõjutavaid otsuseid.

Mida hindan praktika käigus kogetu ja nähtu juures?

• Hindan väga seda tahet asju paremaks muuta ja õpilastele meeldivat koolikeskkonda pakkuda. Hindan ka sotsiaalpedagoogi ausust ja seda, et ta oli valmis vastama kõigile mu küsimustele kasvõi korduvalt. Samuti ka üleüldsielt hindan seda, kui hästi mind vastu võeti ja keegi ei ajanud mind kuskilt ära.
• Olen tänulik selle eest, et mind kaasati igale poole ja isegi nendesse vestlustesse/koosolekutesse, kus ma kunagi ei arvanud, et osaleda saan. Meeldis, et õpetajad suhtusid minusse sõbralikult. Olen tänulik muidugi ka õpilastele, et nad aktsepteeriksid minu olemasolu ja lubasid mul viibida isiklike teemade juures. Tänulik olen ka seetõttu, et sain näha seda sotsiaalpedagoogi reaalset igapäevaelu, kus midagi ei ilustatud.
• Nägin praktika käigus, et sotsiaalpedagoogi suur töökoormus ei võimalda kõike teha, mida võiks ja peaks, rääkimata järjepidevast ennetustööst. Aga kindlasti oli kasulik nt nõustamiste kõrvalt jälgimine, grupisekkumiste koos läbi tegemine ( nt viha teema mänguasjadega rollimängus) ja KiVa tund.

Mis jääb meelde?

• Esimesena meenub praktikanädalast see, kui sain ise mõelda sotsiomeetrilise testi küsimusi ja sain seda ka koos juhendaja  igakülgse toe ja abiga läbi viia. Kuna see oli mu kõige esimene praktika, siis poleks ma ilmselt julgenud minna klassi ette, kuid sotsiaalpedagoog julgustas, et lapsed on toredad ja midagi pole karta.
• Juhendaja üleüldiselt julgustas ja kaasas mind igakülgselt, kasvõi nendesse vestlustesse jne. Tänu kaasamisele hakkasin rohkem enda sisse vaatama ja mõistma, kui oluline on kasutada õigeid võtteid ja sõnu, et saavutada abivajava õpilasega kontakt.
• Väga palju aitas ka see, et pidin iga päeva õhtul tegema eneserefleksiooni päeva kohta, et mis mõtteid see kõik tekitas, nii sain ka oma tegevust ja päeva analüüsida.
• Praktika ajal oli juhtumeid, mis tõsiselt hirmutasid ning millele ma ei suudaks enda jaoks rahuldavat tulemust leida. Olen üsna suur pedant, see amet nõuab aga hoopis teisi isikuomadusi, sh kindlasti oskust asju kergemalt võtta.
• Praktikal olles olin kogu aeg juhendajaga kaasas, pigem jälgija rollis. Ei soovinud väljakujunenud tööprotsessidesse sekkuda, sest professionaalsed oskused on ebapiisavad. Olen arvamusel, et oskamatu sekkumisega võib pigem kahju teha ning teiste alustatud töö ära rikkuda.

Mida teeksid tulevase sotsiaalpedagoogina ise teisiti?

• Arvestades, kui raske on sotsiaalpedagoogilisi vestlusi ja nõustamisi õpilaste tunniplaani sobitada, annab sotsiaalpedagoog praegust olukorda arvestades endast parima.
• Muidu ideaalmaailmas võiks ilmselt olla rohkem suurema grupiga nõustamisi ja ka kovisioone õpetajatega, kuid saan aru, et selliseid asju korraldada on väga keeruline, kuna kõigi ajagraafik on tihe.
• Sain praktika käigus kinnitust, et töö lastega ei ole minu jaoks. Ehkki ma üldjuhul vastutust võtta ei karda, olen siinkohal arvamusel, et seda oleks lastega töötades minu jaoks palju.
• Praktika vältel sain põhjalikuma ülevaate sotsiaalpedagoogi tööst ja tegevustest, kuid oleks soovinud, et praktika oleks olnud pikem.
• Sain enesekindlust ja positiivset tagasisidet, kuid arvan, et mul on veel palju õppida ning endas arendada, et olla pädevam antud valdkonnas. Usun, et reaalset tööd tehes suurenevad kogemused, oskused, teadmised ja julgus rakendada erinevaid meetmeid.

Mida soovitaksid sotsiaalpedagoogile õpilaste nimel rohkem teha?

• Ausalt ma sellele küsimusel ei oska kuidagi vastata. Praktika põhjal jäi mulje, et sotsiaalpedagoog annab juba niigi endast maksimumi ja soovib, et õpilastel oleks nende arengule parim võimalik õppimiskoht. Meeldis just sotsiaalpedagoogi nõudlikkus ja ka kriitilisus enda suhtes, et enne mõtleb kui ütleb.
• See on üleüldine teoreetiline soovitus kõikidele sotsiaalpedagoogidele: Sotsiaalpedagoogiline tegevus ehk praktika sünnib sellest, et tegijad mõtlevad sotsiaalpedagoogiliselt. Ametialaselt tähendab see ennekõike seda, et inimene kujundab oma töö lähtekohad ja eesmärgid sotsiaalpedagoogilisest teooriast lähtudes (Hämäläinen, 2000).

Mida soovitaksid õpilastele seoses sotsiaalpedagoogiga?

• Ikka seda, et õpilased julgeksid pöörduda igasuguste küsimustega ning ei kardaks, et neid ei võeta tõsiselt.
• Sotsiaalpedagoogi kabinet on väga armas koht, kus õpilased saavad olla nemad ise.
• Tõesti soovitan kõigile, kes vähegi tunnevad, et abi vajavad, sotsiaalpedagoogi külastada ja olla nii enda kui teiste suhtes aus. Ka õpetajad ei peaks seda ruumi kartma ja võiksid murede korral pöörduda

Kuidas su nägemus sotsiaalpedagoogi ametist selle praktika jooksul muutus?

• Seda teadsin juba varem, et sotsiaalpedagoog kustutab pigem n-ö tulekahjusid kui tegeleb ennetustööga. Sellest on väga kahju ning see vajaks muutust juba kuskil teisel tasandil.
• Varem arvasin, et õpilased pigem hoiavad sotsiaalpedagoogi kabinetist eemale, kuid tore oli näha, et ikka tullakse ka vabatahtlikult kabinetti sisse oma elust rääkima. Samas kindlasti ma ei arvanud, et sotsiaalpedagoogi amet hõlmab nii palju kavalust ja spetsiifilisi teadmisi, sest kuidagi on vaja lapsed rääkima saada.
• Praktikal olles täheldasin, et tugispetsialisti töökoormus oli väga suur, millest tulenevalt ei ole võimalik pühenduda suurel määral ennetustööle, vaid pigem sekkumisele ja leevendamisele. Arvan, et antud olukorda raskendab asjaolu, et ei ole kõrval teist toetavat tugispetsialisti, kellega koostöös tagada õpilaste heaolu ja tegeleda rohkem ennetustööga, mitte n-ö tulekahjude kustutamisega.
• Nägin igapäevaselt, kui palju on lastel probleeme, kuidas vanemad ei tee koostööd ning ei teadvusta probleeme, ootavad koolilt lihtsaid või imelahendusi. Mõned paluvad põhjuseta enda lapsele rakendada lihtsamat õppekava, mõtlemata takistustele, mida puudulik haridus lapsele edasisel eluteel kaasa võib tuua. Mõned vanemad on ülehoolitsevad ja lapsed on väikesed perepead. On vanemaid, kes jätavad oma lapsed täiesti omapäi, mõistmata, et lapse küpsustase ei võimalda tal iseseisvalt kõige eest hoolt ja vastutust kanda.
• Arvan, et sotsiaalpedagoog on väga tähtis tugisammas koolis oleva süsteemi toimimiseks. Õpilased on kooli hing, kellele tuleb koostöös õpetajate, tugispetsialistide ja lapsevanematega luua tingimused, et tagada rahulolu ning võimalused omandada haridus vastavalt õpilaste vajadustele.
• Veidi oli üllatav ka see, et paljud õpetajad ikka veel ei tea, kes see sotsiaalpedagoog selline on, millest on väga kahju.

Praktikantide sõnul on neil sageli keeruline leida praktikaks kohta, aga loodame südamest, et loetud tagasiside julgustab spetsialiste järgmise praktikapalve peale positiivselt reageerima.
Praktikandi juhendamine on väärtuslik kogemus, mis aitab arendada juhtimis- ja õpetamisoskusi. See võib olla rahuldust pakkuv ja professionaalselt rikastav ning praktikandid toovad kaasa värskeid ideid ja uusi vaatenurki, mis võivad aidata ka enda professionaalset pädevust arendada.

Koostatud Kristi Tikkerbäri poolt