28. september 2026 SEIKLUS ALAKU!
Et kõik ausalt ära rääkida, siis peame alustama sellest, et Karin ja Siiri oskasid nii ägeda projekti kirjutada. See oligi kõigi suurte asjade algus.
Meie seiklus sai alguse Taanis, kus Astil oli ilmtingimata äraütlemata kindlasti vaja külastada üht kindlat kohta (seda, kus keiser ka pidavat jala käima). Sealse “kultuuriasutuse” ukse taga Astit oodates sai Maris jutule ühe prouaga. Jutu käigus selgus tugikeskuse piigade reisi eesmärk ning neile tehti ettepanek külastada Hamburgis tegutsevat Mucklase lasteaeda. Maris ja Asti käisid välja idee, et saadavad hoopis kaks kolleegi. Ja nii see kivi veerema läks.
Täna hommikul alustasime reisi Viljandist ja juba olemegi Hamburgis. Väikesed sekeldused hotelli retseptsioonis ja olemegi oma toakeses.
Ilm on siin soe! Ja ööd on šiin muštad.
29. september 2026 ORIENTEERUMISE MEISTRIKLASS
Et kõik ausalt ära rääkida, siis peame alustama sellest, et meil oli tehtud korralik eeltöö, KUIDAS Mucklase lasteaeda kohale jõuda. See pole ju keeruline! Natuke metrooga, tsutike jalgsi, kübeke bussiga ja tibake veel jalgsi. Lihtne!
Metroojaam on meie hotelli ees ja selle leidmisega raskusi ei tekkinud. Kuhu poole me peaks rongiga minema? Selle selgitamisega saime ka kenasti mäele. Järgmine etapp – jalgsi minek, ei olnud ka keeruline (püsi teiste kannul, küll nad teavad õiget suunda). Bussipeatuses istusime täitsa õige bussi peale ja väljusime vist õiges peatuses ka. Aga siis tekkis esimene segadus ja vajalik oli maha pidada kriisikoosolek. Arutasime omavahel sulaselges eesti keeles, kui meie vestlusse sekkus kena noor sakslanna. Ta sai aru, et (“lost in Verona”) need kaks prouakest vajavad abi. Meil oli teadmine (AI idee), et peaksime veel bussiga minema, kuid sakslanna teatas, et 12-minutilise jalutuskäigu kaugusel on Mucklase lasteaed.
Vahva! Me jõuame kohale nii varakult (mis sellest, et metroos tuli meelde, et kingitus jäi hotelli voodile oma aega ootama). Kui kõik kenasti kokku võtta, siis meie jalutuskäik kestis ligi 20 minutit, paar korda teed küsimist, laste ja nende vanemate järel kõndimist jõudsime lasteaiani. Jeee! Me oleme nii tublid, jõudsime varem!
Läksime lasteaeda sisse, vahetasime jalatsid ja sisenesime ühe sümpaatse proua kabinetti: “Tere! Meie oleme Katrin ja Kersti. Me otsime Renatet.” Üks pilk ütleb rohkem kui tuhat sõna. Ilmselgelt olime vales lasteaias. Ilmselgelt ei teadnud see naisterahvas Renatest ja tema kokkulepetest midagi. Aga nii lahkelt otsis ta kaardilt välja, kuhu me minema peame. Minge suurele tänavale, hoidke vasakule ja siis paremal ongi Mucklas. 12 minuti kaugusel (jälle!).
Suure tänava leidsime. Leidsime ka teeremondi (ehitatakse metroojaama ja seda vajalikku võrgustikku). Kuidas me üle tee saame? Küsisime ühelt vastutulijalt imeilusas inglise keeles, et kuidas me Mucklasesse jõuame. Ta vaatas meid ehmunud näoga ja üritas selgitada, kuid aimata oli, et tema räägib hoopis vene keelt. Ütlesime, et vene keeles võib ka seletada. “Minge siit või sealt üle tee, poest mööda ja seal ongi.” Tema lapselaps käib seal lasteaias, sellepärast nii hästi teabki.
Rõõm, rõõm, rõõm! Lisasime sammu ja jõudsime keelatud maale (kiivritega meesterahvad andsid üheselt mõista, et me pole nende jahimaadel soovitud külalised). Kulus veel 10 minutit, kui leidsime lasteaia. Hiljaks jäime ainult 15 minutit.
Ülemisel fotol on lasteaia aknast avanev vaade. Alumisel fotol on lasteaia peasissepääs (on ju lihtne leida?)
Aga lasteaed on põnev! Lasteaed on kakskeelne (vene ja saksa keeled). Kokku on selles lasteaias veidi üle 70 lapse. Laste vanus on 1 aasta kuni kooliminejad. Lasteaias on tunda hoolivust ja sõbralikkust, samas on kõik paigas ja struktureeritud. Tahate näha?
Homne päev tõotab tulla taas huvitav, sest me peaksime kohale jõudma tunnikese varem kui täna. Huvitav, mis kell ja kuidas me alustame…. eks näeb.
Et kõik ausalt ära rääkida, siis peame alustama sellest, et kuna eilne rännak oli meeliülendavalt seiklusrohke, siis lootsime vähemalt täna õigeks ajaks kohale jõuda. Tehke panused, kas jõudsime.
Punkti saavad need, kes vastasid jaatavalt. Teise punkti saavad need, kes teavad, miks trepil sile sik-sak jookseb.
Me jõudsime täna kohale 20!!!!!! minutit varem. Hea algus päevale!
Tänaseks päeva tegevuseks oli lastel ujumine. Kui meie lasteaias kulub rühmal ujulasse minekuks 5 minutit, siis Mucklase lasteaia 8 koolieelikut alustasid retke 8.30. Väike jalutuskäik bussipeatusesse (seal peatuses me polnudki varem olnud), sealt 40 minutit sõitu metroojaamani, siis veel 2 peatust sõitu, jupike jalgsi ja kohal nagu niuhti.
Ujumist õpitakse Niendorfi ujumiskoolis. Ujumistunni (kestus 60 minutit) viis läbi Mucklase lasteaia ujumisõpetaja Stefanie (kes tegelikult on ujumistreener ja vetelpäästja). Tund algas “kaldal” “kuiva trenniga”. Matil lamades harjutati õiget kehahoidu. Seejärel oli Stefaniel abiks mänguhüljes Nobby, kes tuletas meelde reeglid (kuidas vees käituda, mis on lubatud ja mis mitte).
Ja nüüd vette! Ujumistunni ülesehitus on kindla struktuuri järgi, samas mänguline ja lapsi arvestav. Lastega vees oli kaks täiskasvanut, kes näitasid harjutusi ette, julgustasid ja olid neile toeks. Basseini kõrval toimetas kolmas täiskasvanu, kes hoidis kõigel silma peal. Esmalt väikesed harjutused veega sõbrunemiseks, siis juba konkreetsemad tehnilised harjutused, veidi mängu ja veel harjutusi ja veel mängu ja ongi tunnike läinud.
Lapsed riidesse ja rännak lasteaeda tagasi. Mida sellest käigust õppisime: kogu see käik on puhas lõiming – mina ja keskkond (sh ohutu liiklemine), matemaatika, keel ja kõne, liikumine, sotsiaalsed oskused. Ja kus on siis ennetustöö, mida uurima pidime? Seda nägime küll ja veel – lapsele antakse aega, julgustatakse. Lapsele antakse võimalus teha valikuid ning neid valikuid austatakse. Laste arvamust võetakse tõsiselt. Lapsel on teadmine, kuhu minnakse, kuidas minnakse, milleks minnakse. Ühtki last ei kutsuta korrale, sest selleks puudub vajadus, kuna lastel on huvitav ning neil on otsene vajadus täiskasvanut jälgida. Täiskasvanul on midagi öelda ning lapsel on, mida kuulata. Ka last korraks tabanud pahameele väljendamine on igati lubatud ning keegi kedagi ei hurjuta.
Ujumine oligi selle rühma terve hommikupoolne tegevus, mida nauditi täiel rinnal. Kui te nüüd küsite, et kus on fotod vees lustivatest lastest, siis neid fotosid meil pole, kuna kodukorra kohaselt laste pildistamine lasteaias on keelatud.
Ja veel: ujumiskooli kõrval on veel üks kool (meie mõistes põhikool). Kooli territooriumil on lehe kogumiseks konteiner (selline mõnusalt “pisike”, kuhu mahub koormatäite kaupa lehti).
Ja vastus sik-saki kohta trepil: see on ratastega inimestele. Lihtne? Lihtne!
Kuna lapsi ei tohi pildistada, siis ennast ju võib! Uskuge või mitte, aga siin on mõnusalt soe!
Et kõik ausalt ära rääkida, siis peame alustama sellest, et mõnikord tõsine olukord pöörab asja koomiliseks. Aga kõigest järgemööda.
Täna oodati meid lasteaeda üheksaks. See ei tohiks keeruline enam olla. Ega olnudki. Minnes ei eksinud me mitte kordagi ära. Mitte kordagi ei uudistanud kahtlevalt, et kas peaks siit pöörama või mitte. No peaaegu juba nagu kodus. Liiihtne!
Kohale jõudes selgus, et just tänasel päeval möödub 17 aastat lasteaia avamisest. Esimene mõte oli, et nii tore, et meil on kommid ja šokolaadid kaasas ja nii hea on õnne soovida. Lasteaia juhataja võttis kingi tänuga vastu ja näitas seda kõigile kolleegidele.
Hommik algas ühise laulmisega. Kuskilt veeretati klaver söögituppa/saali/mängutuppa/hommikuse laste vastuvõtmise ruumi (nagu öeldakse klaver põõsast) ja lapsed “istutati” ühtsesse suurde ringi mattide peale. Õpetajad istusid nende seas ning hakati laulma. Meie üllatuseks sünnipäevalaulu ei lauldud (ei seda “Happy birthday to you” ega “Ta eeeelaguuu!”), vaid lauldi just neid laule, mida lapsed ise valisid. Lauldi nii saksa kui vene keeles. Osad laulud tundusid meile tuttavad, osad olid nagu kokku miksitud (nt “Need konnad on” + “Kivil istus väike konn”), aga meie pole õnneks muusikaeksperdid. Harilikult on laulmise päevaks reede, kuid homme on lasteaias kontseptsioonipäev ning lastele (sh ka meile) lasteaed suletud.
Selline on see ühine ruum, mis sobib nii spordisaaliks, söögitoaks, mängutoaks kui hommikuseks laste ja õpetajate kokkusaamise kohaks. (Klaver on jälle põõsas tagasi.)
Laulud lauldud, läksid Finduse rühma (koolieelikud) parki (meie olime ka täna Finduse rühma kambas). Kui te arvate, et see on selline igav ja tuim minek, siis eksite. Lastele pandi selga Finkenau lasteaia logoga helkurvestid, millele oli markeriga peale kirjutatud lasteaia telefoninumber. 16 lapsega oli kaasas neli täiskasvanut. Kui meie lasteaiast minnakse koos lastega väravast välja ning just täiskasvanutel on kohustus kanda helkurvesti, siis Mucklase lasteaias täiskasvanutel sellist kohustust pole. Park asub lasteaia läheduses. Mindi kahekaupa käest kinni hoides paraja tempoga.
Hamburgi linnapark
Pargis viis eripedagoog läbi liikumistegevuse, kus tehti üldiseid harjutusi (puusa- ja käteringid jms), mängiti liikumismänge. Seejärel siirduti basseini juurde mängualale mängima. Lastel oli vaba voli turnida, joosta, liivaga mängida. Meie jaoks oli esialgu veidi hirmutav vaadata, et mis siis saab, kui kellelgi tuleb mõte basseini lähemalt uudistada. Uskuge või mitte, aga mitte ükski laps ei tulnud selle peale. Täiskasvanud jälgisid kõike eemalt ja rahulikult. Õpetaja sõnul käidi basseinis suvisel ajal end jahutamas.
Aga mis siis saab, kui tahaks pissile või midagi tõhusamat teha? Ka sellele on lihtne lahendus. Pissil käiakse puu taga. Piisab sellest, kui laps mõnele täiskasvanule oma soovist märku annab ja suundub asjale puu taha. Kakamisega on veidi teisem teema. Selleks on kaasa võetud kilekotid (nagu meil koertega jalutajatel), salvrätid puhastamiseks ning kummikindad. Seega ükski takistus ei ole ületamatu. Mitte kordagi ei kuulnud selle käigu ajal hurjutamist, et miks sa enne potil ära ei käinud.
Enne lasteaeda minekut rivistas lasteaia ainus meesõpetaja laste joogitopsid, täitis need veega ning teekond lasteaeda tagasi võis alata.
Tagasiteel korjati suur kotitäis kastanimune (tõeline varandus!), mida paljud kanda tahtsid. Aga seda tegi siiski õpetaja ise, ärgitades lapsi jooksma ise eest ära lidudes. No ja nagu ikka – tegijal juhtub, magajal mitte midagi. Üks mudilane kukkus. Taas jäid täiskasvanud rahulikuks, kotist võeti välja külmakott, asetati haiget saanud kohale, veidi lohutamist ja mindigi edasi. Mis oli eriti armas – kui “haavatud” sõbral ei saanud ju enam käest hoida, siis jopehõlmast hoides mindi ikka koos edasi.
Lasteaias söödi ühiselt lõunat ning seejärel mindi rühmaruumi, kus eripedagoog luges lastele raamatut ette. Ta tegi seda nii emotsionaalselt ja ägedalt, et kõik lapsed kuulasid. Me ka kuulasime, kuigi aru ei saanud mitte halligi. Pärast küsisime, et millest jutt oli. Tahate ju ka teada? No hea küll! Lühikokkuvõte: jutt oli ühest poisist, kes tahtis vanaemaga mängida, kuid vanaemal oli kodus toimetamist. Vanaema läks õue pesu nöörile riputama ning poiss keeras ukse lukku. Vanaema koputas uksele ja küsis, kas keegi on kodus. Poiss vastas, et ei, kedagi pole. Vanaema jäi vaikselt ootama, kuid siis hakkas poiss muretsema, kuhu vanaema jäi. Keeras ukse lahti ja vanaema ootas teda ukse taga.
Ja nüüd te küsite, et miks tänase päeva kohta on pealkiri “Tuled ja viled”? Sellele on väga lihtne vastus. Kui hakkasime lasteaiast lahkuma, siis Katrin ei märganud, et täiskasvanute jaoks on ukse avamiseks link kõrgel (no umbes nii kõrgel kui pikk Kersti on). Teine link on oluliselt madalamal, kuid see on mingi spetsiaalse süsteemiga (miski roheline jupstükk on küljes). Ja kui lahkuda nii, et kasutada (kogemata!) madalamal asuvat linki, hakkavad seal tuled vilkuma ja signaal üürgama. Nii et täna lahkusime tulede ja vilede saatel. Suure ähmiga jäi sellest “udupasunast” pilt tegemata.
PALJU ÕNNE, PEREPESA!!!!
Et kõik ausalt ära rääkida, siis peame alustama sellest et eile kujunes meie kojusõit umbes selliseks, nagu oleks Männimäele sõitmiseks Viljandi Turu peatusest bussile istunud, siis Viiratsisse sõitnud ning sealt tagasi läbi Mustla tulnud. Meie nähtamatu tark sõber AI arvas, et oleks tore läbi bussiakna linna vaadata. Tegelikult oligi. Käisime raekojaplatsil ja natuke selle ümbruses teadmata, et meie hotell on 600 meetri kaugusel. Me sõitsime raekojaplatsilt bussi ja metrooga “koju”. Ikka pidulik ja pikk sõit.
Kuna täna oli lasteaias kontseptsioonipäev, kus arutati igasuguseid tähtsaid asju (saksa keeles, millest me veel ei ole hakanud aru saama), siis otsustasime end kultuurselt harida. No liiihtne! Muuseume on siin linnas ju küll ja veel! Tee valik ja mine! Meie otsustasime külastada Paradox Museum`i.
Nagu pildilt näha, olime hommikul üsnagi entusiastlikud kaardimoorid.
Hommikul oli tunne, et kodumaa ilm on meile järele jõudnud – vihma sajab ning taevas on hall. Peale hommikusööki aga pilved hajusid ning sadu jäi üle. Otsustasime, et täna oleme tublid jalakäijad – ei kasuta mitte kordagi ühistransporti. Start! Kaarti me ometi kaasa ei võtnud (milleks, kui on olemas telefonid!?) ja hakkasime minema. Mingil hetkel hakkas kahtluseuss närima, et kas on ikka õige suund (telefoni kaardi järgi seiklemine saab varsti meie uueks tugevuseks). Siis loobusime muretsemisest ning kasutasime talupoja tarkust. Uskuge või mitte, aga kohale me jõudsime.
Uskumatu, KUI lihtne on inimese aju haneks tõmmata. Selleks pole üldse palju vaja – peegleid ja valgustust, veidi muuta vaatenurka ja miski pole enam endine. Kui te nüüd küsite, et kas soovitate seda muuseumi tuttavatel külastada, siis meie vastus on kindlasti jah. Muuseumis on võimalik maha pidada endaga tõsine koosolek (väga veider on kuue iseendaga laua taga istuda), peeglitest labürindis ekselda, sõbraga täpilisse maailma uppuda, kaleidoskoobi kildudeks saada või sõbraga 2-in-1 moodustuda.
Must-valgete täppidega pildilt paluks meid üles leida. Värvipritsmete seas on meist üks. Kumb, arvake ise. Alumise pildi alumise osa pilti oli päris keeruline jäädvustada. Ei ole kerge viltuses toas otse püsida.
Ja vat nii osavaid trikke tegimegi. (Paari triki jaoks jäime natukese lühikeseks.)
Paradox Museum on ka üks väga vahva koht sünnipäeva tähistamiseks. Me juba korraks arvasime, et Perepesa jaoks on sinna lustlik peolaud kaetud. Seda pilti näete meie kokkusaamisel.
Peale aju hullutamist oli tarvis midagi rahulikumat ette võtta. Käisime tiiru Mahnmal St. Nikolai kiriku juures. See on üpris erilise ajalooga ehitis. Sõja ajal sai ta kõvasti kahjustada ning tänase päevani on hoone varemetes ning tahmaga kaetud, et olla mälestusmärgiks ja hoiatuseks järgnevatele põlvkondadele. Õhtul kella kuue ajal kuuldus sealt kellamängu (“Uinu vaikselt, mu lind”).
Aga käidud sai Speicherstadtil, Jungfernstiegil, Rathausmarktil ning Fischmarktil.
Kirsiks tordil oli põige ühte mõnusasse raamatupoodi. Loomulikult ei õnnestunud sealt leida mitte ainsatki eestikeelset raamatut, kuid hullukstegevalt palju oli raamatud, mida oleks tahtnud kaasa tuua (tegelikult kõik lasteraamatud ja lauamängud). Õnneks on raamatutes piisavalt eestikeelseid pilte, seega mõne toreduse me siiski kaasa ostsime.
Ups! Peaaegu oleks juhtunud nii, et toidupoodi poleks jõudnudki. Nädalavahetustel on siinmail poed kinni. Homme on aga nii suur püha, et isegi linnud ei pidavat lendama (kontrollime). Mõelge välja, homme ütleme.
(Tundub, et täna ka enam ei lenda.)
Et kõik ausalt ära rääkida, siis alustame sellest, et lubasime kontrollida, kas täna linnud lendavad või mitte. Selleks vaatasime maa peale, maa alla, vee peale ja vee alla. Aga nüüd kõigest järgemööda.
Täna, täpselt 36 aastat tagasi taasühinesid Saksa Demokraatlik Vabariik ning Saksamaa Liitvabariik. 3. oktoobrist sai Saksamaa rahvuspüha – Tag der Deutschen Einheit. See meenutab aega, mil üks rahvas oli aastakümneteks jagatud kaheks, pered ja sõbrad võisid elada eri riikides ning oma riigist võis olla võimatu teise riiki minna. Hamburgis ringi liikudes erilist pidulikkust ei märganud. Ei lehvivaid riigilippe ega midagi, mis rõhutaks päeva tähtsust. Küll aga oli liikvel palju rahvast – nii peresid väikeste lastega kui eakamaid, kes kõik nautisid ilusat ilma ja ühist aega.
Meie võtsime täna ette laevareisi mööda Elbe jõge. Kui teisipäeval seiklulst alustasime, siis tõmbasime telefonidesse HVV äpi, millega on võimalik osta üksik-, päeva-, nädala- või kuupilet. Nädalapilet kehtib kõigis äpiga seotud transpordiliikdel (buss, metroo, jõelaevad). Me soov oli näha, kuidas tavaline sakslane oma tavalist nädalavahetust veedab. Selleks sobis imehästi sõit Elbel. Hommikul istusime Meßbergi metroojaamast rongile ning sõitsime Jungfernstiegi jaama, sealt teisele rongile, mis siirdus Landungsbrückeni. Sealt läksime jõelaevale, mida millegipärast kutsutakse ka bussiks. Ju sellepärast, et teeb peatusi Elbe kalda äärsetes peatustes (sadamaks oleks sellist patt kutsuda). Landungsbrückeni sadam on ka vaatamisväärsus omaette. Seal võib kohata aktiivselt laevareise müüvaid müügimehi, kes lihtsalt su kinni peavad ja üritavad äri teha (aga meid nad ära ei rääkinud), suveniire müüvaid poekesi kui eriilmelisi söögikohti. Meie sihtkoht laevasõidul oli Finkenwerder. Sadamast liikusime mööda Hafenwegi Gorch-Fock-Parki vaatepunkti ja siis tipa-tapa rõõmsalt sadamasse tagasi. Finkenwerder on elumajade rajoon, kus majad ja aiad on nii sarnased, et tahes tahtmata tekib mõte: “Kuidas nad OMA kodu üles leiavad?”.
Sadamast uuesti laevale (jõebussile) ja tagasi Landungsbrückenisse. Mis edasi? Hmmm. Mingi imelik hoone. Mis see võiks olla? Lähme ja vaatame, ega muidu ju teada saa. Tegemist oli Alter Elbtunneliga. Läksime tunnelisse ning jalutasime Elbe alt teisele kaldale ja tagasi. Liiihtne! Aga tegelikult on päris hirmutav, kui hakata mõtlema, KUI suur kogus vett sust üle voolab.
Kuna ilm oli nii ilus, siis patt oleks lihtsalt hotelli tagasi minna. Nagu tavalised sakslased kunagi, istusime uuesti rongi ning sõitsime Eppendorfer Baumi. Kui siiani on jäänud mulje, et Hamburg on tume ja raskepärane, siis see kvartal oli hoopis helgem ja kergem. Palju uhkeid vanu maju ja huvitavaid väikseid poekesi (mis täna kõik kinni on).
Kui tõepoolest KÕIK poed on nädalavahetustel suletud, siis söögikohtades võis näha väga palju peresid ühiselt lõunatamas. Ega meiegi sellest patust puutumata ole. Kala söömine pidavat targaks tegema 🙂 .
Kontrollisime lindude lendamist. No vaadake ise!
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et meile hakkas Hamburgi lainetel väga meeldima. Niisiis otsustasime minna ka Alsteri järve- ja kanalitiirule. Enne laevale astumist jõudsime käia Hauptkirche St. Petris (siis umbes nagu Peetri kirikus). Nagu ikka tavalised sakslased tavalisel pühapäeval. Kuulasime lõikustänupüha teenistust Johan Sebastian Bachi motetiga. Uskumatu, kui ilusasti see kirikukoor kõlas! Vaimulikukuue krae aga meenutas 16. sajandi Hispaania aadlike oma (taldrikukujuline lehvik kaela ümber).
Kirikust väljusime päikesest säravale Raekojaplatsile, jalutasime läbi Alsterarkadeni – valgete kaaristutega vahemereliku promenaadi. Valged kaared ja luksuslikud vaateaknad moodustasid kontrasti promenaadi ühes otsas pikutava kodutuga.
Aga meie astusime laeva. Selgus, et taolist laevasõitu saab korrata alles uuel hooajal. Koos tavaliste sakslastega kuulasime kapteni saksakeelset juttu ja nalju, aru ei saanud, kaasa ei naernud. Nautisime Hamburgi rohelust – kanalite kaldad on ääristatud suursuguste elumajadega, mis sarnanevad üksteisega. Hooldatud aedadest pääseb läbi väravate kanalile süsta, paadi või vesirattaga sõitma. Kogu Alsteri järvel kees vilgas vee-elu: kes oli süstaga, kes kanuuga, kes purjede all, kes oma kahe jala ja tiibadega (ei lennanud veel tänagi nii väga). Meie jäime oma laevasõiduga rahule. Kapteniks ei kipu, pootsmaniks ei hakka ja madrus olla ka ei oska.
Nüüd alles läks magusaks! Chocoversum!
Majja sisenedes kostus rõõmsaid lastehääli ja jooksumadinat. Olime aegsasti valmistunud ja endale piletid valmis ostnud inglisekeelsele giidituurile. Küll aga võttis kõhedaks võimalus olla ainsad täiskasvanud rõõmsalt kilkavate mudilaste seas. Õnneks läksid lapsed sünnipäeva pidama ja huvilisi täiskasvanuid lisandus veelgi. Tuuri algul uuris giid, kust keegi siia tulnud on. Ja selgus, et Baltikumist oli üks Leedu noormees, kes meile omamehelikult noogutas – tervisi kodukandist! Seni polnud me ühtegi nii kodu lähedalt pärit inimest siin Hamburgis kohanud.
Šokolaadituur oli väga põnev (ja maitsev). Saime teada, et kakaouba maitseb toorelt umbes nagu mango/sidruni/pirni/litši kombinatsioon. Röstitud uba tuleb kõigepealt avada ja saada kätte kakaonipsid – väikesed mõrud krõpsuvad purukesed, millest erinevate protsesside käigus valmibki lõpuks šokolaad. Ja meie saime nende protsesside tulemusi šmekkida. Lisaks veel oli meil võimalus ise teha oma šokolaad. Oleme täiesti veendunud, et täpselt samasugust šokolaadi ei ole mitte kellelgi.
PS! Tuuri giid, armas noor inimene Sarah, puutus šokolaadindusega kokku Erasmus+ projekti “süül” Hispaanias.
Taimi ja Kersti, olge avatud!
Ja veel… Jõudsime tänasel toredal päeval (kui otsisime suurt kummikommipoodi) isegi palmi alla
Et kõik ausalt ära rääkida, peame alustama sellest, et neljapäeval öeldi, et esmaspäeval on KOGU Finkenau (mis hõlmab pea 30 erinevat lasteasutust) suletud. Meie küsimus oli: “Kuidas nii? Miks?”. Üks põhjustest on tänane tähtpäev, mida üle kogu Saksamaa tähistatakse erinevalt (mõned haridusasutused tähistavad, mõned mitte). Aga kui täna hommikusöögi ajal söögisaalis ringi vaatasime, siis nägime üllatavalt palju lastega peresid (ju siis nende koolid ja lasteaiad tähistasid).
Teine põhjus oli aga see, et 3. oktoober sattus nädalavahetusele ning seetõttu anti “pühade puhul” kogu Finkenau töötajatele vaba päev (iseenesest igati tore, aga me oleks tahtnud vähemalt seda rohelise jupstükiga ukselinki pildistada).
Mucklase lasteaia juhataja on asjalik ja konkreetne daam. Ütleb otse ja oma lasteaias näitab tõelist elu (ei mingeid ilustamisi). Nõnda ütles ta meile, et minge ja mõelge, mida olete siin õppinud ning mida te veel teada tahate. Teisipäeval on võimalik oma küsimustele vastused saada. Olgu siis nii. Koduse ülesandega oleme jooksvalt tegelenud kolme päeva jooksul. Arutanud, natuke isegi vaielnud (hästi vähekene) ja küsimusi sõnastanud.
Aaa! Meil on ju ka sel juhul õpetajate päev! Mida teevad õpetajad õpetajate päeva tähistamiseks? Loomulikult lähevad poodi! Raamatupoodi! Uskuge või mitte, aga ühes raamatupoes kaob kolm tundi linnulennul. Saksamaal on üpris keeruline eestikeelset raamatut poest leida, kuid eestikeelsete piltidega raamatud on küll. Nõnda me siis läbi kolme korruse uurisime ja uudistasime, tõlkisime ja rehkendasime, pidasime aru ja mõtisklesime. Ja mis jäi silma? Üks lugemispesa lastele. Raamatupoes! Sealse raamatunurga raamatud olid märgistatud spetsiaalse märgistusega, et segadust ei tekiks.
Kas tahate näha, mida me täna EI ostnud?
Aga siin on “kulda ja karda”…. Kõike, mida silm näeb, paraku ei saa… Kui päris aus olla, siis raamatupoodi läksime just sellepärast, et Mucklase eripedagoog Stefiel oli nii ägedaid raamatud ja mänge, et hirmuskolehullusti on vaja.
HEAD ÕPETAJATE PÄEVA, ARMSAD KOLLEEGID (sh nii endised kui tulevased)!
